Praegusest kriisist palju rohkem teevad muret võimalikud reaktsioonid sellele kriisile. Need reaktsioonid võivad olla nii kaugeleulatuvad, et praegu ei kujutata seda veel ettegi, kirjutab Varro Vooglaid.
Juba mitu päeva mõtlen, mis mind kujunenud kriisiolukorra juures kõige rohkem rahutuks teeb. Need mõtted peavad veel settima, aga kokkuvõtlikult öeldes on kaks peamist märksõna TEADMATUS ja HIRM. Teadmatus on peamine hirmu allikas ning need kaks koos moodustavad ühe kõige võimsama liikuma paneva jõu üldse.
Paraku on võimalik seda jõudu kuritarvitada. Kas ja kuidas seda praegu tehakse, sellest on piiratud info tingimustes raske aru saada. Mõtlemapanev on aga fakt, et tohutuid masse pannakse liikuma mitte osutusega faktidele selle kohta, mis on juhtunud, vaid väidetega selle kohta, mis võiks juhtuda, kui ei rakendata drastilisi meetmeid.
Tõsi, paljude asjadega elus ongi nii, et kui faktid on juba käes, siis on hilja ettevaatlik olla (suguhaiguste külgesaamisest kuni tulekahju puhkemiseni). Ometi on tähelepanuväärne, et hirm teatud tüüpi kahju ees, mis võiks saabuda (spekulatsioon või prognoos), tingib masside nõustumise teist tüüpi kahjudega, mis saabuvad kindlasti (faktid).
Hirm teatud tüüpi kahju ees, mis võiks saabuda, tingib masside vabatahtliku nõustumise teist tüüpi kahjudega, mis saabuvad kindlasti.
Faktidest rääkides on mõtlemapanev, et Hiina tuli (vähemalt ametlikke andmeid silmas pidades) viirusepuhangust välja absoluutarve arvestades üliväikeste inimkaotustega – 1,4 miljardilise populatsiooni juures on ca 80 000 nakatunut ja ca 3 000 surnut kaduvväikesed arvud. Mõelgem tausta loomiseks tõsiasjale, et Hiinas sureb igal aastal tavapäraselt rohkem kui 10 miljonit inimest, mis teeb keskmiseks päevaseks surmade arvuks rohkem kui 30 000.
Käibiv eeldus on, et nii väikeste kaotustega pääses Hiina tänu drastiliste meetmete rakendamisele. Aga milliseks oleks olukord osutunud ilma selliseid meetmeid rakendamata või rakendades teistsuguseid meetmeid (või samu meetmeid vähem drastiliselt) – nii inimkaotuste mõttes kui ka majanduslikus plaanis –, seda ei saa me päriselt kunagi teada (seda enam, et kõik riigid paistavad valivat olukorra ohjamiseks põhimõtteliselt samad meetodid).
Nägemus ühiskonnast, kus surma peljatakse rohkem kui orjust, on tõeliselt sünge.
Võib-olla on kõik need küsimused ja kahtlused põhjendamatud. Eks aeg annab arutust. Niipalju on siiski selge, et üks ajalooline murrang on meie silme all toimumas. Iseasi, kui palju me sellest praegu või üldse kunagi aru saame. Kriisi leevendamiseks käiku lastud massiline raha juurdetrükkimine tõotab aga kaasa tuua kontrolli alt väljunud raha väärtuse vähenemise ehk hüperinflatsiooni, mille taustaks on usu kadumine raha väärtusse. Kui asjad peaks sedasi minema, siis seisame silmitsi ammu ennustatud ja võlamulli lõhkemisest tingitud globaalse rahandus- ja majandussüsteemi kokkuvarisemisega.
Printsiibis ei ole see halb, kui põhimõtteliselt vääratele ja sügavalt ebaõiglastele alustele rajatud rahandus- ja majandussüsteem kokku kukub. Kahjuks toob see aga kaasa suure raputuse koos rohkete kannatustega ja mis kõige hullem – see võib päädida mitte õiglasema süsteemi kasutuselevõtmise, vaid sama süsteemi ülesehitamisega, lihtsalt selle erinevusega, et vahepealse kollapsi kaudu on varade ja võimu jaotus põhjalikult ümber mängitud.
Lisaks kõigele eelnevale ja osaliselt seoses sellega teevad mulle praegusest kriisist palju rohkem muret võimalikud reaktsioonid sellele kriisile. Need reaktsioonid – nt massilise sundvaktsineerimise ühiskonnale pealesurumise, sularaha ärakaotamise, jälgimisühiskonna süvendamise, liikumisvabaduse ja võimu tsentraliseerimise mõttes – võivad olla nii kaugeleulatuvad, et praegu ei kujutata seda veel ettegi.
Nägemus ühiskonnast, kus surma peljatakse rohkem kui orjust, on igal juhul tõeliselt sünge. Palju süngem kui teadmine, et meil kõigil tuleb igavikku silmas pidades mitte kuigi kauges tulevikus nii ehk naa surra.