Yoko Alender andis demagoogia ja manipulatsiooni lühikursuse

Yoko Alender. Foto: Toomas Tatar, Postimees/Scanpix

Üheks kooseluseaduse peamiseks propagandistiks tõusnud Yoko Alenderi avaldatud üleskutse viia nimetatud seaduse läbisurumine lõpule on justkui õpikunäide demagoogia ja manipulatsiooni rakendamisest poliitilise võitluse vankri ette, kirjutab SAPTK juhatuse liige Varro Vooglaid.

Yoko Alender on saanud maha järjekordse silmapaistva saavutusega kirjanduslikus žanris, milles ta on varemgi tõestanud märkimisväärset taset – žanris, mida võiks nimetada sofistlikuks avalikkusega manipuleerimiseks.

Nimelt avaldas Alender paari päeva eest Delfis artikli, mis väärib lähemat tähelepanu mitte selles sisalduvate mõtete tõttu, vaid pigem õppematerjalina selle kohta, kuidas panna mängleva kergusega kokku artikkel, kui koostisosadena on kasutada üksnes klišeed, pooltõed, loogikavead ja valed.

Juba artikli pealkirjas (nagu ka kokkuvõttes) apelleerib kooseluseaduse läbisurumise üheks juhtivaks propagandistiks kujunenud Alender rahvuslikele alaväärsuskompleksidele, märkides, et kooseluseadusega seonduvas on peamiseks küsimuseks see, kas Eestist ikka saab esimene postsovetlik riik, kus saavutatakse homoseksuaalsete paaride “teistega võrdne kohtlemine”.

Pole tähtis, kas see, milles meil on avanenud võimalus esimeseks saada, on ka moraalselt, kultuuriliselt, õiguslikult ja poliitiliselt põhjendatud või mitte, just nagu pole tähtis, kuidas seda saavutada. Küsimus on selles, kas ülipüüdlikul Eestil õnnestub taas tõestada oma ustavust dominantsele sotsialistlikule ideoloogiale ja seda juurutavatele välisisandatele ning näidata, et ükski teine Ida-Euroopa riik ei jõua ideoloogiliste tõmbetuultega nii tasavägiselt võidu joosta ja oma kultuurilisest identiteedist nii jõuliselt lahti öelda kui meie.

Tähelepanuväärne on ka sõnavara, mida Alender oma artiklis läbivalt kasutab. Ta ei räägi sõnagi homoseksuaalsete suhete moraalsusest, perekonna ja abielu tähendusest, nende institutsioonide ühiskondlikust olulisusest, Eesti kultuurilisest terviklikkusest ja järjepidevusest ega ka õiguslikest probleemidest, mille lahendamiseks olevat kooseluseadus hädavajalik. Seevastu räägib ta läbivalt võitlusest võrdsete õiguste tagamiseks, maalides seeläbi pildi, nagu oleks kooseluseaduse sügavamaks tähenduseks mitte homoseksuaalsetele suhetele ühiskondliku tunnustuse andmine perekonnana ja seeläbi ühiskondlike väärtushoiakutega manipuleerimine, vaid õilis võitlus vabaduse ja võrdsuse kõrgete ideaalide eest.

Alenderi nägemus kujunenud olukorrast on väga lihtne. “Kas saadik pooldab võrdseid õigusi samasoolistele ja erisoolistele paaridele või ta ei tee seda,” deklareerib ta, jättes muidugi märkimata, et küsimus on palju nüansirikkam ning et kõigil inimestel Eestis on võrdne õigus abielluda ja luua perekond, samas kui kellelgi ei ole õigust nõuda võrdsuse loosungi all oma loomuvastasele eluviisile kogu ühiskonnalt õiguslikku tunnustust.

Alender kirjutab tungivas toonis, et kõik muu peale tema jutu võrdsete õiguste tagamisest – osundused kooseluseaduse läbisurumisel teostatud ennekuulmatutele manipulatsioonidele, valetamisele, kavaldamisele, skeemitamisele, avalikkuse eksitamisele, kooseluseaduses eneses jõustumise kohta kirjutatu eiramisele jne – olevat vaid suitsukate maailmavaatelisele ebakindlusele ja julguse puudumisele tunnistada homoseksuaalide õigust võrdsusele.

Lõppastmes ei näe Alender probleemi ka selles, et suruda kooseluseadust läbi vastu rahva enamuse tahtmist, sest seda nõudvat poliitikute “eeskõndijaks olemise roll”.

Selle asemel, et tunnistada kooseluseaduse läbisurumise protsessis nähtud hea õigusloome tava ja ka lihtsalt kultuurse käitumise standardite jämedat rikkumist, suunab Alender vastavasisulise kriitika hoopis nende pihta, kes ei taha sellise poliitilise kultuuritusega leppida, süüdistades neid poliittehnoloogiate rakendamises, fraktsioonisiseste suhete klaarimises, tähelepanu otsimises või selle vältimises ning soovimatuses võtta vastutust.

Lisaks eelnevale ei päde Alenderi sõnul ka argument, et seaduseid ei tohiks vastu rahva enamuse selgelt väljendatud tahtmist läbi suruda ja seeläbi ühiskonda lõhestada. Tema sõnul näitavat “viimane uuring”, mille andmeid ta ei täpsusta, et rahva toetus kooseluseadusele (tema retoorikat kasutades “võrdsetele õigustele”) olevat tõusvas trendis, jättes mainimata, et viimane temaatiline avalikkusele esitletud küsitlus näitas detsembrikuus selgesti, et hoolimata massiivsest ajakirjanduslikust ja parteipoliitilisest lauspropagandast ja kahtlejate süstemaatilisest häbimärgistamisest vihkajateks, sallimatuteks, kitsarinnalisteks, venemeelseteks, tagurlikeks jne on üle poole Eesti elanikest endiselt kooseluseaduse läbisurumise vastu.

Lõppastmes ei näe Alender probleemi ka selles, et suruda kooseluseadust läbi vastu rahva enamuse tahtmist, sest seda nõudvat poliitikute “eeskõndijaks olemise roll”. Ehk nagu on varem osutanud teine innukas kooseluseaduse propagandist Valdo Randpere, on progressiivsete poliitikute ülesanne mitte rahva sabas sörkimine, vaid teenäitamine.

Kooseluseaduse läbisurumise eestvedajatele tavapärase ükskõiksusega sildistab Alender need inimesed, kes peavad oluliseks kaitsta perekonda, abielu ja nende alusväärtusi homoideoloogiliste rünnakute eest, osaks äärmuslikest jõududest, mis püüavad omakasu eesmärgist lähtudes rahva hirme õhutada ja neid ära kasutada.

Nagu kirsiks tordi peal on Alenderi hinnang, et kui tarvis, võib kooseluseaduse rakendusaktide eelnõust võtta välja need punktid, mille vastuvõtmine nõuab vähemalt 51 riigikogu liikme poolthäält. Ehk siis see, mida Alender heaks kiidab ja soovitab, on kahekordne manipulatsioon kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimiseks: esmalt suruti 2014. aasta oktoobris kooseluseadus läbi ilma rakendusaktideta, et vältida 51 hääle kokkusaamise vajadust, ja nüüd võiks ka rakendusaktid suruda läbi ilma säteteta, mis vajavad parlamendi absoluutse enamuse toetust.

Kooseluseaduse läbisurujad arvavad end kirjutavat vabaduse, võrdsuse ja progressi ajalugu, ent see, mida nad tegelikult kirjutavad, on Eesti demokraatliku ja perekondliku kultuuri lammutamise ning rahva lõhestamise kroonika.

Sümptomaatiliselt ei näe Alender sellises teguviisis mitte mingit probleemi, sest “õilis eesmärk” pühendab abinõu. Vastupidi, tuntava üleolevusega nendib ta, et 51 saadiku poolthäält vajavad sätted võib võtta vastu tagantjärgi, siis “kui saadikud selleks valmis on”, mõtlemata sellele, et ehk tuleks kogu kooseluseadus võtta vastu siis, kui selleks leidub parlamendis vähemalt poolte saadikute toetus.

Parimal juhul on pooltõde ka Alenderi artikli sissejuhatuses esitatud väide, nagu oleks riigikogu saadikud lõpuks selgeks saanud, et kooseluseadus on tänaseks jõustunud. Kui midagi on selles osas selgeks saanud, siis see, et poliitiline eliit võib Eesti Vabariigis suure tahtmise korral kuulutada jõustunuks seadusi ka juhul, kui asjakohased seadused ise ütlevad risti vastupidist.

Kõiges selles ei ole kooseluseaduse läbisurumise saaga kontekstis mitte midagi uut ega üllatavat – või kui midagi, siis ehk see, et enam ei püüagi kooseluseaduse läbisurumise projekti eestvedajad oma manipulatiivsust ja fanatismi varjata, suutmata näha probleemi isegi kõige elementaarsemate hea õigusloome tavade eiramises ja soovimata vähimalgi määral vastuarugumente kuulata, nende mõistmisest rääkimata.

Kooseluseaduse läbisurujad arvavad end kirjutavat vabaduse, võrdsuse ja progressi ajalugu, ent see, mida nad tegelikult kirjutavad, on Eesti demokraatliku ja perekondliku kultuuri lammutamise ning rahva lõhestamise kroonika.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!