Asjaolu, et võimuladvik ei taha midagi kuulda rahva enamuse korduvalt kinnitust leidnud soovist tagada abielu mõistele põhiseaduslik kaitse, annab tunnistust tõsiasjast, et Eestist kui demokraatlikust riigist saab rääkida üksnes elementaarsest ausameelsusest lahtiütlemise hinnaga, nendib Objektiivi toimetus.

Mõne päeva eest andis MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut teada Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitluse tulemustest, mille kohaselt pooldab 65% Eesti Vabariigi valimisealistest kodanikest abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist. Küsitluse tulemused on enam-vähem identsed eelmisel kevadel SAPTK poolt tellitud samateemalise küsitluse tulemustega, mis andsid vastavaks toetusprotsendiks 63.

Seega on selge, mida rahva enamus selles küsimuses võimuladvikult ootab – vormilt tagasihoidlikku, ent sisult väga olulist põhiseaduse muudatust, mis sätestaks praegu perekonnaseaduses sisalduva abielu määratluse ka põhiseaduses ning välistaks nii “homoabielu” seadustamise lihtseaduste tasandil kui ka välismaal sõlmitud “homoabielude” kehtivuse tunnustamise Eesti Vabariigis.

Niisiis ei ole probleem sugugi üksnes abieluga seonduvas. Probleem on palju põhimõttelisem ja seisneb selles, et võimuladvik ei taha põhimõtteliselt oma tegevuses rahva enamuse tahtest juhinduda.

Reaalselt demokraatlikus riigis võiks ju eeldada, et kui sellist põhimõttelist ning rahva väärtuste, moraalse identiteedi ja õiglustunde seisukohast olulist sammu pooldab ligi kaks kolmandikku valimisealisest kodanikkonnast, siis isikud ja poliitilised ühendused, kelle ülesandeks on esindada rahvast, seisavad rahva tahte teostamise eest poliitilistes otsustes. Ent Eestis hellitavad niisugust lootust veel vaid väga naiivsed inimesed – kui üldse keegi seda teeb.

Neile, kes jälgivad poliitilisel areenil toimuvat, on ammu selge, et võimuladvik langetab otsuseid mitte juhindudes rahva enamuse tahtest, vaid lähtudes väljastpoolt ette antud ideoloogilisest programmist. Rahva enamuse ootustest, lootustest ja soovidest huvitub kohalik demokraatiat teesklev võimuladvik vaid niivõrd, kui see on vajalik oma võimupositsiooni kinnistamiseks.

Tähelepanuväärne on ka see, kuidas peavoolumeedia käib ideoloogilises plaanis võimuringkondadega täpselt ühte jalga. Sümptomaatiliselt vaikisid peaaegu kõik väljaanded Ühiskonnauuringute Instituudi pressiteate maha. Temaatilise uudise avaldas Objektiivi kõrval vaid ERR-i portaal, samal ajal kui Postimehes, Eesti Päevalehes, Õhtulehes ja Delfis ei mainitud seda poole sõnagagi – “Aktuaalsest kaamerast” rääkimata.

Iseenesest ei ole selles midagi uut ega üllatavat – vaba, sõltumatu ja ausameelselt tegutseva meedia ilusioon on juba ammu purunenud ning näiteid meedia raskekujulisest ideoloogilisest kallutatusest ja manipulatiivsusest võib tuua hulgi.

Olgu mainitud veel üks oluline moment, millele juhtis oma pressiteates tähelepanu ka Ühiskonnauuringute Instituut. “[P]õhiseaduse muutmine on keeruline protsess, aga kui seda ükskord tegema hakatakse, siis on meie küsitluste põhjal teada, et lisaks abielule põhiseadusliku kaitse andmisele (65% poolt) pooldaks inimesed ka presidendi otsevalimist (79% poolt) ning inimeste õigust algatada rahvahääletusi (81% poolt),” toonitas instituudi esindaja Peeter Espak.

Imestage siis veel, miks rahvas muutub aina passiivsemaks ega huvitu poliitikast. Miks peakski huvituma, kui poliitika ei huvitu rahvast?

Niisiis ei ole probleem sugugi üksnes abieluga seonduvas. Probleem on palju põhimõttelisem ja seisneb selles, et võimuladvik ei taha põhimõtteliselt oma tegevuses rahva enamuse tahtest juhinduda – muu hulgas selle osas, mis puudutab rahvale temalt 1934. aasta riigipöördega röövitud elementaarsete demokraatlike õiguste tagastamist. Riiki, kus selline olukord on muutunud asjade tavaliseks seisuks, ei saa aga elementaarset ausameelsust minetamata parimagi tahtmise juures demokraatlikuks pidada.

Meie riigis välja kujunenud rahva ja võimuladviku vahelise suhte võttis hiljuti tabavalt kokku Ivan Makarov, kes kirjutas: “[M]eie demokraatia näibki nüüd selline, et üks erakond skeemitab teise üle, siis kaubeldakse, jagatakse saaki, valitsetakse ülbelt, mõistetakse rahvalt välja aina uusi hüvesid, naerdakse tema üle laginal ja näidatakse keskmist näppu inimestele, kellele pähe istuti.”

Imestage siis veel, miks rahvas muutub aina passiivsemaks ega huvitu poliitikast. Miks peakski huvituma, kui poliitika ei huvitu rahvast? Niisugune asjade käik on üksnes ootuspärane, kui võimuladvik vaid vilistab rahva tahtele ning suhtub inimestesse mitte kui kodanikesse, vaid kui oma võimupositsiooni ja mugava elu ainelisse garantiisse.

Foto: Scanpix

Arvamusküsitluse kohaselt toetab 65% kodanikest abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist

Juhtkiri: abielu määratlemine põhiseaduses õhutab pimedat hirmu ja viha?!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!