Kui nii-öelda kardetud pimedasse keskaega tagasi minemine tähendaks seda, et süütute laste tapmine emaüsas lõppeks, siis olen igati selle poolt. Mida varem me kuldsesse keskaega naaseme, seda parem, leiab Objektiivi toimetaja Martin Vaher.
Eesti Päevalehe ajakirjanik Taavi Minnik intervjueeris hiljuti ühte Eesti staažikamat ja kogenumat günekoloogi Ivo Saarmad ning küsis temalt, mida tooks endaga kaasa abortide keelustamine või piiramine, mida tema sõnul osa poliitikuid ja aktiviste on üritanud viimastel aastatel ühiskonnale jonnakalt peale suruda. Samuti ei jää seejuures mainimata, et Eesti ühiskond on läänemaailma vankumatu liider ateismi ja usuleiguse vallas, nagu see oleks midagi, mille üle uhkust tunda.
Kohe algusest peale on selge, et siin käib mäng ainult ühte väravasse. Näiteks kurdab Minnik selle üle, et viimasel ajal on pildile lastud Eesti ühiskonna seisukohast marginaalsed ja meie oludes tragikoomilised katoliiklikud fanaatikud, mis on otsene vihje Objektiivi valdavalt katoliiklikule ja kindlalt abordivastasele koosseisule. Ilmselt oleks temal nagu Vilja Kiislerilgi ülimalt suur heameel selle üle, kui meiesuguseid "katoliiklikke fanaatikuid" suukorvistatakse. Aga midagi pole teha — oma väljaanne, oma luba, avaldame siin täpselt seda, mida ise heaks arvame. Nuta, inimene!
Ja muidugi kuulub abordivastane jutt Saarma hinnangul üldsegi keskaega. Üllatus-üllatus, järjekordne klišee kasutusele võetud! Samuti olevat tema sõnul sellist süüdimatut ja rumalat juttu tänapäeval vastik kuulata. Minu jaoks on ka siin miski vastik, kuid see pole mitte abordivastane jutt, vaid sündimata laste massiline tapmine emaüsas. Üldse tekib küsimus, et missuguse inimesega on tegemist, kelle jaoks on vastik kui räägitakse kõige süütumate ja väetimate inimeste elude päästmisest. Ilmselt on tema näol ainest kalgi südame ja veriste kätega koonduslaagri vangivalvuriks.
"See, millega need inimesed tegelevad ja mida nad räägivad, on äärmiselt ebaeetiline," ütleb Saarma abordivastastele viidates. Lisades, et "see on äärmiselt ebaeetiline, et Eesti ühiskonnas võtavad selles küsimuses sõna inimesed, kes ei tea, mis reaalselt toimub". Minu hinnangul on see aga väljakannatamatult groteskne, et eetikast tuleb meile rääkima sündimata laste massimõrvar. Igas normaalses ühiskonnas istuks selline mees eluaegselt trellide taga, mitte ei käiks nagu õige mees kunagi ringi teistele eetikast jutlustamas. Mind hämmastab, et ta üldse öösiti magada suudab.
"Ja kas ühiskonnale on vaja soovimatuid lapsi? Minu arvates peab iga laps olema oodatud," jätkab ta järgmise stampargumendiga, selleks et oma lihunikutööd õigustada. Mina ütlen jällegi, et ühiskonnale on küll vaja ka soovimatuid lapsi, seda eriti meie demograafiliste tingimuste juures ning et sündimata laste tapmine ei ole kunagi lahendus. Elu on suurim kingitus, mille vanemad saavad oma lapsele anda ning neil ei ole mingit õigust seda talt röövida, ükskõik millised poleks selleks argumendid ja põhjendused.
"Seda lollust, et hakkame aborti keelama, tuleb vältida," ütleb Saarma lõpetuseks. Mina väidan aga vastupidiselt, et tuleb lõpetada see lollus, et me tapame igal aastal ligemale neli tuhat last enne sündi ehk 10 last igal Jumala päeval. Koroonakriis pole selle kõrval isegi mainimist väärt.
Seega, kui on valida sündimata laste massilise tapmise ja keskaega naasmise vahel, siis eelistaksin ma kindlasti viimast, kuid minu jaoks ei oleks sellisel juhul tegemist mitte pimeda keskajaga, vaid hoopis kuldsega. Kui me areneksime ühiskonnana nii kaugele, et lõpetaksime omaenda laste barbaarse tapmise, siis nimetage või halvustage seda kuidas soovite — peamine on see, et süütud sündimata lapsed jääksid elama ega langeks Saarma suguste massimõrvarite ohvriks.
Samas on muidugi arusaadav, miks Saarma keskaega niivõrd kardab, sest temasugused mehed veedaksid vanal heal keskajal oma elupäevad paremal juhul vangitornis vee ja leiva peal või halvemal juhul leiaksid pärast inkvisitsiooni poolset põhjalikku ülekuulamist oma teenitud otsa tuleriidal.