Rahvahääletuse korraldamise takistamine, et rahvas ei saaks hääletada mõne partei arvates ebasobivalt, on otsene rünnak demokraatia vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri ja leiab, et lisaks abieluteemalisele kampaaniale oleks vaja ka eraldi kampaaniat selleks, et teha inimestele üksipulgi selgeks, millised jõud Eesti poliitilisel maastikul seisavad demokraatia eest ja millised jõud püüavad igati takistada rahva kaasamist.

Needsamad poliitilised jõud, kes surusid 2014. aastal vastu rahva enamuse tahet poolikul kujul läbi kooseluseaduse, ähvardavad nüüd obstruktsiooniga riigikogus, et nurjata rahvahääletus küsimuses, kas abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks. Jutt käib iseäranis Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, keda on lubanud toetada Reformierakond.

Eesti Vabariigi põhiseaduse 1. paragrahv sätestab: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas."

Seega püüab riigikogu opositsioon takistada rahval oma võimu teostada – väljendada siduvalt seisukohta olulises ühiskondlikus küsimuses.

Obstruktsioon kuulub parlamentaarse poliitilise võitluse arsenali. Seda saab pidada opositsiooni viimaseks abinõuks, kui muud vahendid on ammendunud ja mõistlikke argumente ei võeta kuulda. Seda aga ei saa mitte kuidagi õigustada olukorras, kus võimuliit tahab küsida kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahva seisukohta. Rahvahääletuse tõkestamine kartuses, et rahvas toetab seisukohta, mis kahele ülalmainitud parteile (ja ka mõnele parlamendivälisele jõule) ei meeldi, on otsene rünnak demokraatia vastu.

Aus ja õige käitumine oleks see, et nii konservatiivid kui väidetavad liberaalid püüavad inimestele oma arusaamu selgitada ning rahvahääletuse päeval langetab rahvas otsuse. Praegune opositsioon aga tahab seda iga hinna eest vältida, sest kardab endale meelepärase ideoloogilise programmi elluviimise takerdumist. Erinevad küsitlused näitavad tõesti, et üle 50 protsendi kodanikest ei soovi muuta abielu tähendust. See annab konservatiividele eelise. Teisalt on nn liberaalide kasutuses pea kogu peavoolumeedia ning nad saavad oma sõnumi palju valjemalt kõlama panna. Küllap ei oleks kitsi nii mõnigi liberaalse hoiakuga ettevõtja. Seega on mõlemal poolel võimalus otsust ühele või teisele poole kallutada.

Me kuuleme ühtelugu, kuidas mõned kõrged riigi- ja ühiskonnategelased väljendavad muret õigusriigi ja demokraatia pärast, mis olevat „populistide" võimu all kannatada saanud. Nüüd aga, kui poliitiline rünnak on suunatud otseselt rahvahääletuse vastu, ollakse vait. Nn liberaalide jaoks on „õigusriik" ja „demokraatia" vaid sõnakõlksud, mis on mõeldud katma neile meelepärast ideoloogilist programmi.

Asi on ju päevselge. Rahvahääletuse tulemus on siduv ja seda saab ära muuta vaid uue rahvahääletusega. On oht, et rahvas ei nõustu (veel) nn samasooliste abieluga. Kui praegused opositsioonierakonnad peaksid tulevikus võimule pääsema – ja ükskord see juhtub nagunii –, siis piisaks pelgalt perekonnaseaduse muutmisest, et muuta abielu „sooneutraalseks". Ei oleks vaja jännata rahvahääletuse või põhiseaduse muutmisega. Aga kui vahepeal on toimunud rahvahääletus ja kui on muudetud ka põhiseadust selliselt, et loomulikule abielule on antud kõrgeim õigluslik kaitse, siis on oma tahtmise läbisurumine palju keerulisem. Seega tuleb rahvahääletust igati vältida, mingu see pealegi vastuollu põhiseaduse ja demokraatia aluspõhimõtetega.

2014. aastal tõusid tuhanded inimesed pereväärtuste kaitsele. Neist sõideti küüniliselt poliitilise teerulliga üle. Toona olid võimul „progressiivsed jõud", kellele rahva arvamus korda ei läinud, ent kes samas seda arvamust kartsid. Miks muidu rakendati kooseluseaduse läbisurumise teenistusse lausvaled ja poliittehnoloogiline manipulatsioon.

Kas täna, aastal 2020, ähvardab rahvast taas oht, et „progressiivsed jõud" nurjavad referendumi ja võtavad seeläbi inimestelt võimaluse ühiskonnaelus vahetult kaasa rääkida? Kuidas aitab see kaasa ühiskondlike vastuolude lepitamisele? See oleks lihtsalt kurikavala ja iseka poliitilise vähemuse terror, täpselt samamoodi, nagu 2014. aastal.

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut hiljuti tellitud küsitluse kohaselt ei pea 46 protsenti vastanutest õigeks sotside ähvardust kasutada riigikogus obstruktsiooni, et takistada abieluteemalise rahvahääletuse läbiviimist. Seda pidas õigeks vaid 39 protsenti. Seega võib öelda, et suurem osa inimestest ei toeta niisugust poliitilist käitumist, mis takistab rahval oma arvamust avaldada – olgu see arvamus „ei" või „jah".

Mulle tundub, et lisaks abieluteemalisele kampaaniale tuleb ette võtta ka kampaania demokraatia küsimuses ja teha inimestele üksipulgi selgeks, millised jõud Eesti poliitilisel maastikul seisavad demokraatia eest ja millised jõud püüavad iga hinnaga inimeste osalemist riigielu küsimuste lahendamisel takistada. Arvan, et tegelikult leidub ka n-ö progressistide leeris küllalt neid, kes ühelt poolt kavatsevad rahvahääletusel ütelda „ei" loomulikule abielule, ent keda teisalt häirib tunduvalt mõne erakonna soov lülitada kodanikud demokraatlikust otsustusprotsessist välja.