Käesoleva artikliga juhatame sisse sarja, milles käsitleme demagoogia ja propaganda rolli inimeste teadvuse mõjutamisel. „Sõjas on esimeseks ohvriks Tõde," peame ikka ja jälle senaator Hiram Warren Johnsoni sõnadega tõdema. Paljud usuvad siiani, et Balti riigid ja rahvad lausa anusid liitumist NSVL sõbraliku perega, sest selleteemaline poliitiline farss oli läbi mängitud väga oskuslikult. Selle artikli aluseks on väljavõtted sellel aastal ilmuva Roland Tõnissoni teose „Mõrvatud Vene keisririigi varemetel" peatükkidest.
Venemaa. Mida me temast teame või mida me ei tea? Oleme harjunud pidama endid võrreldes Lääne-Euroopaga ekspertideks ja „russoloogideks," ning küllap sellel arvamusel on põhi all. Samas on Eestis täiskasvanuks saanud terve põlvkond noori, kelle jaoks kroonirahagi on vaid ähmane mälestus lapsepõlvest, rääkimata rublast ja vene keelest, mida kunagi purssisid ka kolm talve külakooli käinud talulapsed. Minu vaarisal piisas tsaariaegsest koolitarkusest veel 1941. aastalgi punaarmeelastele kodust saadetud kirjade lugemiseks ja neile vastuste saatmiseks, sest mitmeks kuuks nende talu maadele majutatud punaarmeelaste seas oli kirjaoskajaid äärmiselt vähe.
Kui räägime keisririigist, mõtleme esmalt siiski venestamisele, mõisapõletajaid taltsutanud karistussalkadest ja eestlastest ühiskonnategelaste põgenemisest Soome ning mujale Euroopasse 1905. aasta mässu ajal. Keisririik võis tõesti tunduda vanglana võrreldes kas või Soome suurvürstiriigiga, mis oli formaalselt tsaaririigi osa, ent sisepoliitiliselt üsnagi vaba. Aleksandr Kuprin on oma humoorikas lühijutustuses „Gastronoomiline finaal" võrrelnud vene mühaklikkust soomlaste soliidse rahulikkusega. XIX ja XX sajandi vene intelligendid, kellel oli võimalus sellest vanglaks nimetatud riigist vabalt välja sõita ja tagasi tulla, erinevalt oma sünnimaal ilmavalgust näinud järeltulevatest põlvedest, häbenesid oma kodumaad.
„27. aprillil 1856, Mihhail Ivanovits Glinka, sõites Venemaalt Saksamaale, võttis end piiril riidest lahti täiesti lahti, viskas oma rõivad maha, et isegi mitte Venemaa lõhna endaga kaasa võtta, sülitas Venemaa pinnasele ja röögatas: „Andku Jumal, et ma ei peaks enam kunagi nägema seda vastikut maad ja tema inimesi!" ning astus piiripoomi alla." Nii on kirjas helilooja õe L. I. Šestakova mälestustes[1] 15. veebruaril 1857 suri Glinka Berliinis külmetuse tagajärjel.
Fjodor Tutšev (1803-1873), vene filosoof, poeet-lüürik, konservatiivne publitsist, Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (al. 1857), salanõunik: „Venemaa ajalugu kuni Peeter Suureni on vaid üks matusetalitus, peale Peeter Suurt aga vaid üks kriminaalasi."
Ivan Šmeljov, kirjanik, publitsist, õigeusklik mõtleja, Nobeli kirjanduspreemia nominent (1873-1950): „Venelased on rahvas, kes vihkab vabadust, jumalikustab orjust, armastab ahelaid oma kätel ja jalgadel, armastab oma veriseid despoote, ei tunneta mingitki ilu, on räpane nii füüsiliselt kui moraalselt, elab sajandeid pimeduses, sünges müstitsismis, ega ole näpugagi teinud liigutust millegi ilusa poole. Ent on alati valmis võtma vabadust teistelt, taga kiusama kõike ja kõiki, kogu maailma. See ei ole rahvas, vaid maailma ajalooline needus."
Venemaa ajalugu on pidevate konfliktide jada. Filosoof Ivan Iljin täheldas järgmist: „Solovjev (ajaloolane) on loendanud 200 sõda perioodil 1240 kuni 1462 (222 aastat). Sukhotin on 14.-st kuni 20. sajandini kokku lugenud 329 sõja-aastat." Kindral Aleksei Kuropatkin täheldas aastal 1900 keisrile kirjutatud memorandumis järgmist: „Enam kui 200 aasta jooksul on Venemaa olnud sõjas 128 aastat ja rahuaastaid on olnud vaid 72. 128 aasta jooksul pidasime 5 aastat kaitsesõda ja vallutussõdu 123 aastat."[2]
Nikolai Aleksandrovitš Romanov, Venemaa viimane tsaar, sai endale hüüdnime „Nikolai Verine" ja teda süüdistati riigi pankrotti viimises. Tulevases raamatus vaatame seda lähemalt, käesolevas artiklis üritame aga heita põgusa pilgu ajastule ja olustikule. Kuulus seisukoht, et „allpool enam ei tahetud nii edasi elada ja ülalpool ei suudetud," ei kannata tegelikult kriitikat. Vähemalt keisrikoda ei või süüdistada hoolimatuses oma kodanike suhtes. Õnnetult kulgenud kroonimispidustused ja 1905.a. „Verine pühapäev" jätsid igaveseks jälje keiser Nikolai reputatsioonile ja seda teenimatult. Olgu öeldud, et riiklikest ja isiklikest vahenditest kindlustas keiser kannatanutele ja nende perekondadele elatisvahendid, mida maksti kuni 1917. aastani, mil bolševikud kõik pea peale keerasid.
Mida siis Venemaa ja selle elanikud said „Nikolai Verise" asemele? Selle äpardunud mehe asemele, kes riigi tööstuse ruineeris tasemeni, mis sundis töölised streikima ja mässama? Nad said Kodusõja, mis veel mitu aastat kasutas tsaaririigi tehastes toodetud sõjamoona olukorras, mil tööstus oli praktiliselt varjusurmas. Vennatapusõja, mille käigus tapeti kordades enam inimesi kui Vene sõdureid Ilmasõja lahingutes.
Kui palju hukkus inimesi Venemaaks nimetatud territooriumil enamlaste terrori tõttu? Lenin jõudis oma kuue valitsuses oldud aasta jooksul mõrvata miljoneid ja punase terrori, ehk sõjakommunismiks nimetatud mõrvadelaine ohvrite täpset arvu on väga keeruline öelda. Dokumentaalfilmis „Nikolai Teine. Katkestatud triumf," on välja öeldud, et see arv on umbes 40 miljonit. Professor I. A. Kuraganovi arvates kaotas Nõukogude Liidu territooriumil oma elu siseriikliku terrori tagajärjel aastatel 1917 kuni 1959 umbes 110 miljonit inimest. Statistikaspetsialist O. A. Platonov avaldas aga aastal 1990 uurimuse tulemused, mille kohaselt inimeste arv, kes surid aastatel 1918–1953 ebaloomulikku surma repressioonide, nälja, epideemiate läbi on enam kui 87 miljonit inimest. Kui aga lisada veel kodumaalt lahkunud ja sündimata laste oletatav arv, võib ohvrite arvu tõsta 156 miljonini.
Nõukogude perioodil hinnati ametliku statistika alusel represseeritute arvuks 1–2 miljonit. 1991. aastal avaldati Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu poolt Siseministeeriumi koostatud ülevaade, mille alusel represseeriti klassilistel ja poliitilistel motiividel 50 114 267 inimest (maha lastud, laagritesse saadetud, kulakuks kuulutatud, asumisele saadetud jne). Siia hulka ei ole arvestatud punase terrori ehk sõjakommunismi ohvreid, kodusõjas hukkunuid, kunstlikult tekitatud nälja kätte surnuid, ülestõusude mahasurumise käigus hukatuid.
Vene impeeriumi ei võinud XIX sajandil enam juhtida nii, nagu aastal 1584, mil suri Ivan IV Äikeseline. Esimest tsaari häbeneti XIX sajandi lõpus nii palju, et tema figuuri ei leia me aastal 1862 Suur-Novgorodis avatud mälestusmärgil tuhande-aastasele Venemaale. Samas võeti elud ainuüksi Pärtliööl kultuurseks peetud Prantsusmaal enamatel kui Ivan IV iganes hukata jõudis. Ivan IV käsul koostatud hingepalvenimekirjades paluti nimeliselt hukatute hingede eest kuni sellesama 1917. aastani, mil enamlased kirikuid ja kloostreid hävitama ning sulgema hakkasid. Samas on igati auväärse koha leidnud nimetatud monumendil Peeter Suur, kelle repressioonid oma alamate suhtes ei jäänud ulatuselt, julmuselt ja jälkuselt millegiga alla. Neid kahte valitsejat võrreldi Venemaal sageli omavahel ja XIX sajandil oli see väga kindlalt Peetri kasuks, sest tema „raius akna Euroopasse." Autor Tatjana Gratšova toob oma teoses „Kui võim ei ole Jumalalt"[3]välja, et Ivan IV valitsemise ajal kasvas Venemaa elanikkond 30–50%, samal ajal kui Peeter Suure ajal see kahanes 40%. Nikolai Gogol läheb oma seisukohtades veel kaugemale ja peab Peetri koletisliku poliitika põhjuseks tsaari soovi rajada riigile uus pealinn. Tsaari kaitsepühaku Peetruse auks nimetatud Sankt-Peterburg on küll ehitatud soome-ugrilaste küladele ja kontidele, nagu rahvapärimus räägib, ent kas oli kirjandusklassikul õigus väita, et uut pealinna ei rajatud mitte Venemaa tarbeks, vaid kogu Venemaa pandi teenima ideed rajada uus linn Neeva jõe suudmesse Rootsi kindluse Nieschantzi asemele?
XIX sajandi Venemaa oli väga kihistunud ühiskond, ent kindlasti ei olnud tegemist selgelt eristatavate klassidega. „Aadlike suguvõsade liin on meil nii pikk, et ühest otsast puudutab troonijalamit ja teisest otsast peaaegu sulandub talupoegadesse," tõdes keegi sel ajal elanud kõrgem ametnik. XIX sajandi lõpuks oli Venemaa aadelkond kasvanud pea sajandi jooksul kahekordseks just eriti tänu teistest kihtidest aadliseisusesse vastu võetule. Samal ajal vähenes aadlike valduses olevate maade kogusuurus ja XX sajandi alguses oli vaid 30–40% aadlikest maavaldajad. Aadlike põhiliseks tegevusalaks oli kujunenud riigiteenistus ja tulud börsidelt. XX sajandi alguses omasid 1894 aadlikku 2090 ettevõtet, milles töötasid enam kui 15 inimest.
Suured muutused toimusid Venemaa külaühiskonnas. Varemalt enamvähem ühtne talupoegkond kihistus kiirelt. XIX sajandi lõpus moodustasid rikkad talupojad viiendiku kõigist õuedest ja andsid poole põllumajandustoodangust, kaks korda mõisnikest rohkem. Ülejäänud, keskmikud ja kehvikud pidid aga lisaks põlluharimisele leidma ka muid mooduseid sissetulekuks.
Keskmikute sissetulekud olid paremad kui kvalifitseeritud töölistel. Kui aga rääkida niinimetatud revolutsioonilisest olukorrast ja tehasetööliste julmast ekspluateerimisest, siis võiks tuua näiteks ühe keskmise, 22-aastase tisleri, kelle igakuine sissetulek oli 1916. aastal 45 rubla. Nael (0,4 kilo) musta leiba maksis sel ajal 2 kopikat, peenleib 5 kopikat, kanamuna 1 kopikas, nael seapekki 22 kopikat ja uued saapad 6 rubla. Tisler üüris kolmetoalist korterit, milles leidusid külalistetuba, köök, söögituba ja magamistuba. Noore tisleri kvalifikatsioon ei olnud kõrge ja seepärast võis ta vaid unistada palgast, mida said kõrgeimate oskustega tislerid – 90 rubla kuus. Hiljem meenutas see proletaarlane, tsaaririigi kukutaja, kuidas pärast revolutsiooni olid palgad tugevasti langenud ja hinnad vastavalt tõusnud.
Parteitööl Moskvas ei olnud tal hiljem pooltki seda, mis aastal 1916. Selle tisleri nimi oli Nikita Hruštšov. Oma raamatus „Mälestused" kirjutas Nikita Sergejevitš: „ … vahel sattusime sellisesse pattu, et rääkisime nagu oleksime vanal ajal elanud halvemini. Patt selle poolest, et … kvalifitseeritud tislerid selles Donbassi piirkonnas, kus töötasin mina, elasid enne revolutsiooni paremini. Isegi märgatavalt paremini. Näiteks olin ma 1913. aastal materiaalselt paremal järjel kui 1932. aastal kui töötasin Moskva parteikomitee teise sekretärina.[4]" Võib olla kuulus Hruštšov kõrgeltkvalifitseeritud töölisaristokraatia hulka? Seda kindlasti mitte. Nõukogude poliitik A. N. Kosõgin meenutab, et tema isa oli kvalifitseeritud oskustööline Peterburis ja kuueliikmeline perekond (nelja lapsega) üüris kolmetoalist korterit ja tööl käis vaid tema isa, kes suutis perekonda üleval pidada ilma probleemideta.
Nikolai valitsemisajal viidi Venemaal läbi esimene rahvaloendus (välja jäi Soome suurvürstiriik). 1897. a. alguses elas keisririigis 125 640 000 inimest. Pärast 17 aastat „tsaari türannia" kohutava ikke all oli elanikkond kasvanud juba 166 miljoni inimeseni (ilma Soometa) ehk 1/3 võrra. Igal aastal kasvas elanikkond umbes 1,5%. Võrdluseks võib nimetada, et aastatel 2000–2016 vähenes Venemaa elanikkond 346 000 inimese võrra. Kui aga mitte arvestada Krimmi, mis vahepeal Venemaa poolt annekteeriti, siis kaotas Venemaa 2 miljonit inimest.
Huvitav on vaadelda ka toonaseid palku. Kullaga tagatud „nikolai" rubla oli 2016. aastal võrreldav 1513 kaasaegse rublaga ehk umbes 21,3 euroga.
Kevadkülvi ajal teenisid (aastate 1911–1915 andmetel) maksti mustmullavööndis kevadkülvi ajal meestele 71 kopikat päevas, naistele 45 kopikat. Mittemustmullavööndis vastavalt 95 ja 57 kopikat. Heinaajal tõusis tasu mustmullavööndis vastavalt 100 ja 57 kopika peale, mittemustmullavööndis 119 ja 70 kopikale. Viljakoristuse eest maksti vastavalt 112 ja 74 kopikat ning 109 ja 74 kopikat. Kojamehele maksti 18 rubla kuus, värvalile 29,7, piirkonnakordnikule 50 rubla, tislerile 56,8 ja keskastme ametnikule 62 rubla kuus. Nooremohvitseride aastapalk oli 660–1260 rubla, vanemohvitseridel 1740–3900 rubla, kindralite kuupalk võis ulatuda 7800 rublani. Lisaks palgale maksti neile korterirahad – vastavalt 70–250, 150–600 ja 300–2000 rubla.
Kõrgeimalt tasustati meedikute ja pedagoogide tööd. Maakonnaarstidele maksti aastas 1200–1500 rubla, farmatseutidele keskmiselt 667,2 rubla, kõrgharidusega keskkooliõpetajatele 900–2500 rubla (siin nimetatud kõrgem palgamäär saavutati 20-aastase staaži juures), ilma kõrgema hariduseta 750–1550 rubla. Kõrgkooli professor teenis vähemalt 2000 rubla aastas, gümnaasiumi direktor 3000–4000 rubla. Odava korteri ruutmeetri üürihind oli 17–20 kopikat (kuni 4,6 eurot). Kui kodanik soovis minna meelt lahutama, võis ta pileti Moskva Suure Teatri ülemisele rõdule hankida 30 kopikaga (umbes 7 eurot).
Võrreldes kvalifitseerimata tehasetöölistega teistes maades sai Vene impeeriumi proletaarlane palka vähem. Britile maksti XX sajandi algusaastatel 6,5 naela kuus (61 rubla ehk 1400 eurot), sakslasele 123 marka (57 rubla), prantslasele 108 franki (41 rubla), ameeriklasele 57 dollarit (110 rubla), ehk siis 1,1–4 korda rohkem. Hinnad toiduainetele olid Venemaal aga tublisti madalamad. Samuti maksud. Kui Venemaa ühe elaniku otsesed ja kaudsed maksud ulatusid 9,09 rublani, siis Austria-Ungaris 21,47 rublani. Prantsusmaal ja Saksamaal 2,25 rubla, maksupoliitika liider oli aga Suurbritannia, mis kooris oma alamailt 42,61 rubla.
Venemaal võeti vabrikutööliste hüvedele mõeldes vastu terve rida seadusakte, mis reguleerisid nende töövõtusuhteid ja tervishoiu küsimusi. 1912. aastal võeti vastu oluline seadus, mille alusel töölised kindlustati – tööline võis saada tasuta meditsiiniabi. Vigastuse või surma korral maksti kompensatsiooni, mis võidi välja maksta lesele ja lastele. Kohtumisel delegatsiooniga Venemaalt tunnistas toonane USA president William Taft: „Teie imperaator on loonud sellise täiusliku töölisi puudutava seadusandluse, millega ei või kiidelda ükski demokraatlik maa." Paraku ei suutnud vähese koosseisuga vabrikuinspektorite institutsioon jälgida väljatöötatud seaduste järgimist praktilises elus nii, nagu seda nendelt oodati, ent peab tunnistama, et imperaatori isiklik panus selle seadusandluse väljatöötamisel ja oma kodanike huvide kaitsmisel oli suur.
1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli kirjaoskajate protsent 21. See tähendas, et inimesed oskasid kirjutada-lugeda või ka lihtsalt lugeda. Kirjaoskuse kõrgeim määr oli Eesti- ja Liivimaa kubermangudes – 80 protsenti. Sankt-Peterburgi kubermangus oli kirjaoskajaid 55 protsenti ja Moskva kubermangus 40 protsenti[5].
1894. aastal oli riigis algharidus ja kirjaoskuseõpetuse koole (школa грамотности) 60 592 ja neis õppis 2 970 066 õpilast. Aastal 1903 olid näitajad kasvanud vastavalt 87 973 ja 5 088 029 õppurit. 1906. a. suurendati suurel määral haridusminister von Kaufmani ettepanekul hariduse riiklikku finantseerimist ja võimalust saada tasuta algharidus. 1914. aastal oli algharidust andvaid õppeasutusi 123 745. Kui aastal 1894, mil Nikolai astus troonile, oli rahvaharidusministeeriumi eelarve 22 miljonit rubla, siis 1904. aastaks oli see tõusnud 44 miljoni rublani ja 1914. aastal juba 143 miljonit rubla. Haridust toetasid ka linnad, vallad ja erinevad fondid ja nii kulutati rahvaharidusele 1904. aastal 100 miljonit rubla. 1914. aastal kulutati alg-, kesk-, ja kõrgharidusele kokku 600 miljonit rubla. Jagades selle summa riigi elanike peale ära, saame summaks 3,7 rubla inimese kohta. Samal ajal kulutati Inglismaal 2,84 rubla, Prantsusmaal 2,11 rubla ja Saksamaal 1,89 rubla[6]. Venemaal oli vaja tegemata töö teha kiiresti tasa ja kui oleksid jätkunud rahulikud ajad, oleks ilmselt veerandsaja aasta jooksul saavutatud kindlasti sellise tempo juures suurepäraseid tulemusi. 1913. aastal oli impeeriumis 1778 kesk-eriõppeasutust (gümnaasiumid, reaal- ja tehnilised õppeasutused) ja 63 kõrgkooli.
Oleme harjunud nõukogudeaegse propagandaga, nagu oleks kirjaoskamatust hakatud likvideerima alles nõukogude võimu ajal. Riigikukutajate hilisemaid pingutusi hariduse edendamisel ei või alahinnata, ent nagu näeme, tehti kahe viimase keisri ajal ära väga palju selleks, et kirjaoskus elanikkonna seas leviks ja eriti Nikolai II ajal ja paljuski tema initsiatiivil. Punaste vastavad pingutused olid eelkõige katseteks tuua elanikkond välja sellest kohutavast mülkast, kuhu nad maa ja rahva olid tõuganud.
Nikolai ajal arenes ka teadus. Kuigi venelastel enestel on kombeks heita nalja nõukogude propagandistliku teadusloo müütide üle („Röntgeni leiutas vene talupoeg Ivan Stepanov juba XVI sajandil kui ütles oma naisele: „Ma näen, sind, lirvat, läbi!""), ei või minna mööda tõsiasjast, et Venemaal on ilmavalgust näinud suur hulk andekaid inimesi, kellega hiljem nõukogude võim käis ümber kui kõige tavalisema biomassiga. Loodusteadlased (Žukovski ja Tšaplõgin) panid maailmasõdade eelsel perioodil aluse teadusele aerodünaamikast. Konstantin Tsiolkovski arvutas 1911. aastal välja maakera külgetõmbejõu ning määras kiiruse ja lennuaja, mis oleks hädavajalik mõne aparaadi väljutamiseks Päikesesüsteemi. Nõukogude teadusajaloo väiteil[7] käis just tema välja idee kasutada mitmeastmelisi rakette kosmoselendudeks. Nõukogude ajal tituleeriti Aleksander Popov raadio leiutajaks ja Boriss Rozing kaasaegse televisiooni tööpõhimõtte formuleerijaks[8]. 9.5.1911 olevat tal õnnestunud oma laboratooriumis konstrueeritud kineskoobiga võtta vastu lihtsate figuuride kujutisi ja panna alus televisiooniajastule. Selles osas on kindlasti vastuväited põhjendatud.
Fotograafia ja kinematograafia pioneer Sergei Mihhailovitš Prokudin-Gorski jättis olulise verstaposti endast maha, kui lõi tsaari isiklikul toel värvifotodest suurepärase „Kollektsiooni Vene impeeriumi vaatamisväärsustest (Коллекция достопримечательностей Российской империи)"[9]
Muidugi ei saa nimetamata jätta Igor Ivanovitš Sikorskit, kes ehitas selle aja mastaabis ülivõimsad lennukid, maailma esimese neljamootorilised, „Ilja Muromets" ja „Vene vägilane." Pärast riigikukutamist siirdus ta USA-sse, kus tegi revolutsiooni lennunduse arengus. Venelastele meeldib pidada õhureisimise pioneeriks ka Gleb Kotelnikovi, kes 1911. aastal olevat leiutanud kokkupakitava langevarju.
Nikolai võttis isalt üle riigi, mis ei saanud kelkida korras meditsiinisüsteemiga. Oma resolutsioonis siseministri ettekandele 1908. aastast kirjutas imperaator järgmise korralduse: „Pööran kõige tõsisemalt tähelepanu meditsiini kehvale olukorrale Venemaal. On hädavajalik mitte üksnes saavutada selle paranemist, vaid ka õiged eesmärgid. Peame saavutama taseme epideemiate ennetamiseks, mitte ainult võitlemiseks. Nõuan, et viivitamatult töötataks välja seaduse tasemel Venemaa sanitaar-meditsiiniline organisatsioon[10]."
Kui 1889. aastal tegutses Vene riigis umbes 13 000 arsti, siis aastal 1915 enam kui 30 000. Sedagi peeti ebapiisavaks. 1916. aastal mainis rahvaharidusminister Pavel Nikolajevitš Ignatjev ettekandes valitsejale: „Sel ajal kui Inglismaal, Prantsusmaal ja teistes Lääne-Euroopa maades tegutseb üks arst 1400–2500 elaniku kohta, siis meil kerkib see arv 5450 peale." Riik vajas euroopaliku taseme saavutamiseks lisaks 12 800 meedikut ja selle saavutamiseks oleks pidanud riik avama veel vähemalt kümme meditsiinikõrgkooli[11].
Aastatel 1897–1912 kasvas haiglate arv 210-lt 8110-le. Aastal 2010 oli Vene Föderatsioonis 6308 haiglat. 1900. aastal kulutas riik meditsiinile 43 miljonit rubla, 1913. aastal umbes 100 miljoni rubla võrra rohkem[12].
Peab muidugi ütlema, et Venemaal tegutsesid ka oma ala suured meistrid, meditsiinikorüfeed Sergei Petrovitš Botkin, Ivan Mihhailovitš Setšenov, Nikolai Vassiljevitš Sklifosovski, Ilja Iljitš Metsnikov, Vladimir Mihhailovitš Behterev, Aleksei Petrovitš Dobroslavin, Grigori Antonovitš Zaharin, Vladimir Fjodorovits Snegirjov. Nikolai II valitsemise ajal tehti läbimurre meditsiinis. Esiteks jõudis see rahvale lähemale – vähenes oluliselt laste suremus ja suremus erinevatesse levinud haigustesse nagu rõuged, sarlakid, difteeria ja tüüfus. Esimesse Maailmasõtta sisenes riik kiiresti areneva meditsiiniteadusega ja paraneva olukorraga välimeditsiini vallas.
XX sajandi alguseks oli Vene armee maailmas üks arvukamaid., mis ei ole ka ime, arvestades impeeriumi rahvaarvu. Riik oli jagatud 12-ks sõjaväeringkonnaks. Mehed vanuses 21–43 olid sõjaväekohuslased, ent pea 2/3 neist olid vabastatud kas füüsilistel (näiteks kasv alla 154 cm), majanduslikel (ainsate pere või vanemate ülalpidajatena) või hariduse omandamise tõttu. Märtsis 1906 lühendati ajateenistus 5 aastalt 3-le (v.a piirivalvurid, ratsavägi ja mõned muud spetsialistid). Reakoosseis sai vajadusel alghariduse. 1902. a. asutati automobiiliüksused. Perioodil 1903–1917 ehitati 70 allveelaeva, mis olid enamuses täielikult kodumaist päritolu või täiendustega välismaistele joonistele.
1911. a. loodi lennuvägi ja Ilmasõja alguseks olid rivis 263 lennukit. Sakslastel oli selleks ajaks 232 lennuaparaati, prantslastel 156, inglastel 90. Sikorski poolt konstrueeritud „Ilja Murometsi" peetakse strateegiliste pommitajate esiisaks.
1913. aastal töötati välja armeereform. See nägi ette tegevväe suurendamist 39 protsendi võrra ehk kuni 480 000 meheni ja selle ümberrelvastamine, mis pidi lõppema 1917. aastaks. Programm võeti vastu 7. juulil 1914, mõned nädalad enne suure sõja puhkemist.
Tsaar Nikolai ei olnud huvitatud sõjast huvitatud Saksamaaga. Teda võidi pidada kahtlejaks ja kõhklejaks otsuste vastu võtmisel ja küllap pehme loomuga mehena oli tal raske end diktaatorina kehtestada. See ei olnud kunagi olnud ka tema eesmärk. David Vseviov oma äärmiselt põnevas saadetesarjas „Müstiline Venemaa" on ära maininud fakti, et sõja väljakuulutamise eelõhtul, kui oli saadud tsaarilt järjekordne nõusolek mobilisatsiooni väljakuulutamiseks, tõmmati välisministeeriumis telefonid seinast välja, et mitte saada valitsejalt uut korraldust mobilisatsiooni katkestamiseks. Kui palju on selles situatsioonis näha verejanulist tsaari, kes ihkab vallutada teisi maid? Konstantinoopoli hõivamisest õigeusklik keiser, muidugi, unistas ja see linn oli talle lääneliitlaste poolt ka lubatud. Kuidas olid lood Inglise-Prantsuse „Südamliku liidu" ehk „Entente Cordiale" rolliga Venemaa saatuses, saame ka peagi näha.
Prantsuse majandusteadlane ja poliitvaatleja Edmond Thèry, ajakirja „Euroopa Ökonomist" toimetaja, analüüsis Vene majandust ja avaldas oma uurimuse tulemused 1914. aastal teoses „Venemaa majanduslik ümberkujunemine."[13] Selles annab ta üksikasjaliku ülevaate arengust Vene riigis XX sajandi alguses ja toetab seda ka laialdase statistikaga. Selles ütleb ta: „Kui Euroopa riikide areng on aastatel 1912–1950 selline, nagu ta oli aastatel 1900–1912, hakkab Venemaast käesoleva sajandi keskpaigaks valitsema Euroopat nii poliitilises kui ka majanduslikus ja finantsilises suhtes."[14]
Võib olla siin peitubki 1917. aasta märtsikuiste sündmuste põhjus ja eellugu?
[1] ("Русская старина". Ежемесячное историческое издание. 1870 г. Том II. Санкт-Петербург, 1870г.
[2] https://www.rbth.com/arts/history/2017/01/05/with-whom-did-russia-fight-most-often_654993?fbclid=IwAR11LQec37exevxcFoFPcMrzYiEqA8cf2Ns-Glpx4VRO902IJEVs6JPsRC0
[3] „Когда власть не от Бога." („Зёрна", Рязань, 2010)
[4] Lk.-d 191, 247; "Воспоминания. ч.II" (изд."Вагриус" М., 1997)
[5] Россия 1913 год. Статистико-документальный справочник СПб 1995 г.; XIV. Просвещение. Образование. Наука. Печать.
[6] «Образование в Российской Империи»: https://ru.wikipedia.org/wiki/Образование_в_Российской_империи#cite_note-ReferenceA-4
[7] Космодемьянский А. А. Очерки по истории механики. 2-е изд. – М.: Просвещение, 1964. – 456 с.
[8] https://ru.wikipedia.org/wiki/Розинг,_Борис_Львович
[9] https://ru.wikipedia.org/wiki/Коллекция_достопримечательностей_Российской_империи
[10] О преобразовании врачебно-санитарной части в Империи // Особые журналы Совета Министров Российской Империи. 1909–1917 гг. / 1914 год. М., 2006. С. 380.
[11] Статья В. Круглова «Охранение народного здравия в Российской Империи»: http://monarhist.info/newspaper/article/89/3199
[12] Статья А. А. Музафарова «Роль наследия Российской империи в Великой Отечественной войне»: http://www.moskvam.ru/publications/publication_1337.html
[13] http://istmat.info/node/41
[14] «Действия элит бездумно вели Россию к Февральскому перевороту»: http://www.pravoslavie.ru/87886.html