Loodus on äärmiselt konservatiivne nähtus ja selle kaitsjad peaksid hindama konservatiivseid väärtusi. Roheliste juhile ülioluliste LGBT põhimõtete rakendamine looduses ja ühiskonnas suretaks keskkonna rutem, kui kõik maailma naftaväljad kokku, ning esimestena sureksid välja meie kaitsealused lendoravad. Teisena eestlased, tõdeb Ivan Makarov.
„Pole raske välja mõelda rohelist päikest. Raske on välja mõelda maailm, kus see roheline päike oleks loomulik" John Ronald Reuel Tolkien
Kunagi kuulas mu ema kodus kehvakese maki pealt Võssotski laule ja need kujundasid koos biitlite lugudega mingi osa minu identiteedist ja ellusuhtumisest. Seepärast ootan lootuse ja naeratusega selle nädala neljapäeva, kui sotsid korraldavad süvaministeeriumi ees meeleavalduse, hankides selleks ka vastavad load. Ka nõndanimetatud rohelised kutsuvad Facebooki kaudu meeleavaldusele just samal ajal ja samasse kohta. Nende esimees Züleyxa Izmailova ütles Delfile, et ei kooskõlastanud seda sotsidega, kuid ei näe põhjust tüliks. "Kui teema on selline, mis on ilmselgelt roheliste teema ja tegemist on avaliku üritusega, siis ei tohiks probleemi olla," ütles poliitiline ülejooksik Izmailova, kes ise oli seitse aastat SDE liige
Tõtt öeldes ei oskagi nimetada praegu teemat, mis ei oleks „ilmselgelt roheliste teema", kuigi mida lähemale musculus gluteus maximus'ele, seda selgem on meie praeguste roheliste siht ja sügavam teema. Vaevalt et sotside ja zuzuvlaste südant vaevab tõsimeeli meie jalgrattaid omavate rahumeelsete rongisõitjate probleem – alles toimus mingi homoseksuaalide jalgrattaüritus ja äkki tahavad nad nüüd korraldada seda ka Elroni rongides, paigaldades sinna roosasid pedaalidega trenažööre. Aga see selleks.
Kuid uudis sellest, et süvaministeeriumi ette kogunevad sotsid ja rohelised, pani muusikamälus lootustandvalt kõlama Vladimir Võssotski laulu sellest, kuidas inimeste jaoks ohtlikesse Muromi metsadesse kogunesid asju arutama kohalikud ja meretagused nõiad, koletised, vampiirid, tondid ja muu roojus, kes vahetasid oma võikaid kogemusi ja klapitasid kurje plaane. Siis aga himustasid ühed koletised teiste koletiste koledaid kaasasid ja läks löömaks:
Билась нечисть грудью в груди и друг друга извела.
Прекратилося навек безобразие –
ходит в лес человек безбоязненно.
Ehk hämarad tegelased korraldasid massilöömingu, hävitasid teineteist ja tänu sellele said head normaalsed inimesed jälle kartmatult metsas käia. Meil nii hästi niikuinii ei lähe, kuid kui Eesti poliitilise elu tihnikust kaoksid sotsid ja zuzuvlased, muutuksid meie arutelud seksuaalsesse patoloogiasse vähem kalduvateks. Hiljuti esines Eiki Nestor loomuvastase sooviga upitada taas presidendi toolile inimeste seas ebapopulaarne eurojänes, keda ta on tõmmanud välja oma punasest eurotähekestega kaabust viis aastat tagasi. Ja nüüd siis sotsid tõmbasid ajaloo prügikastist välja Nestori, vana koidest mulgustatud kaabu käes ja pikad kõrvad sellest paistmas.
Euroopa Komisjon avaldas äsja kavatsuse vabastada Euroopa 2035. aastaks bensiini- ja diiselsõidukitest. Ja juba 14. juulil esines Zuzu Izmailova erakonna Eestimaa Rohelised kaasjuhina EPL-is looga „Roheliste juht: juba 9 aasta pärast peaksid bensiiniautod keelatud olema". Tegemist on nostalgilise avaldusega, sest kui N.Liidus kästi kõikjal põllumajanduses üle minna maisi kasvatamisele, siis eriti agarad olid oma majandust hävitama just pisemad, ääremaisemad kolhoosid ja sovhoosid, samas kui suuremad keskusele lähemale asunud majandid, mida juhtisid ajudega inimesed, üritasid kõigest väest Moskva ärapööranud lõssenkovlasi üle kavaldada.
Izmailova, deklareerides bensiiniautode ennetava tempoga keelamist Eestis võrreldes ülejäänud Euroopaga, meenutab mingi provintsiaalse nõukogude majandi NLKP liikmest esimeest, kes sai käsu tappa kvartali jooksul lihaks 80% lüpsilehmadest ja juba järgmisel päeval raporteerib rõõmsalt, et tappis ennetähtaegselt 120% lüpsikarjast. Nägin mõned päevad tagasi vene seriaali „Viinamarjakobarad" üht osa, kus tark plekipea Mihhail Gorbatšjov käskis kõik veinitehased sulgeda ja viinapuud istandustes maha raiuda, ka vitis vinifera Cabernet Sauvignon'i, mille viljad saavutavad õige maitse alles taime 25-ndal eluaastal. Kolhoosi juhtkond on täiesti masendunud ja üks kommunist ütleb teisele: „Isegi tsaari Venemaal sellist asja ei olnud". Kolhoosiesimees vastab: „Jah, aga iga köögitüdruk ei saanudki tsaariajal riiki juhtida." Ses mõttes ei vea ei Eestil, Soomel ega Eesti rohelistel.
„Rohelistena tervitame, et Euroopa Liit on säilenõtkuse saavutamiseks sõnadelt tegudele üle minemas. Pandeemia tuletas meile meelde, et majandus peab teenima elu, mitte vastupidi. Juba näeme tugevat vastuseisu kõigilt, kes võidavad praeguse olukorra jätkumisest enim," ütleb Izmailova. Kas ta peab „praeguse olukorra jätkumisest enim võitjateks" Eesti maarahvast, kus odav vana bensiiniauto on vahel ainus vahend tööl ja koolis käia, üldse liikuda? Selliste maainimeste jaoks ei ole uue elektrilise liiklusvahendi soetamine mõeldav, kuigi üksainus selline perekond teeb Eesti rahva ja looduse jaoks oluliselt rohkem, kui kogu mürkroheliste partei. Hiina, Aafrika, Aasia, Venemaa, Ameerika jne – kogu maailm jätkab fossiilkütuse kasutamist, ka isiselased, bokoharamlased ja muud kõrilõikajad ei loobu bensiinimootorite ja kuulipildujatega autodel kihutamist. Kas Eesti rohelised ka aduvad, milleks kõik need Nord Stream'id üldse ehitatud on, ja seda veel EL-i vundamendiriigi Saksamaa nii jõulisel toel? Asi lõppeks sellega, et pasteldes eestlased sõidaksid sertifitseeritud hobustega, erand oleks tehtud ainult mehepoegadest „põgenike" jaoks. Euroopa on pisikene maalapp maailmakaardil ja oma elanikkonna jätkuva represseerimise teel kogu maailma ökoloogiat ilmselgelt ei päästa. Eesti on omakorda Euroopa maalapikese üks pisemaid maaraasukesi. Tulge ometi ükskord mõistusele.
Oleks naiivne arvata, et näiteks Azerbaidžaan loobuks oma naftatööstusest: nafta on selle riigi eelarve põhiline tuluallikas, seda kasutatakse kohapeal ja eksporditakse teistesse riikidesse. Just naftamaardlad lubasid muuta Bakuu vapustavalt rikkaks kaasaegseks pilvelõhkujatega megapoliseks. Aserid ammutavad maapõuest naftat, gaasi ja maaki, nendel on hiiglaslik metalli-, nafta- ja keemiatööstus, nad toodavad väetisi, autokumme ja palju muid õudseid asju.
Eesti ei ole suurriik ja isegi mitte suur riik, aga meie meediasaaste tase on ühe elaniku kohta üllatavalt suur ja kindlasti ületab selle poolt tekitatav kahju seda, mida toodab terve Azerbaidžaani naftatööstus. Meil on ülimalt kiire igasuguste jaburate asjade postitamisega, peavoolumeedia poolt aktsepteeritud autorid vorbivad neid poole tunniga – agressiivne propagandistlik pealkiri ja paar samasugust sissejuhatavat lauset, siis järgneb igav infovaene tekst, mida ei olegi mõtet lugeda, sest selle kallal pole töödki tehtud, konstruktsioonid on kohmakad, seoseid ei leita, allikaid ei uurita, ajalugu ei mäletata, keel on primitiivne ja meel on võõraste suhtes orjalik, omade suhtes põlglik. Seepärast pääsevadki mõjule põhiliselt jürgenligilikud nilbused oma karukoopaliku ürgseksuaalsusega. Aga selle vahu eest, mida aktivistivastsed on juba tuhandeid kordi mälunud, seedinud, eristanud ja siis uuesti üles soojendanud, ei taha suurt keegi maksta.
See käib ka poliit- ja ajakääbuste avalduste kohta – mida väiksem tegelane, seda „rohelisemad" on avaldused. Valimiskünnise ees seisva Isamaa vähemuse ehk „parempoolsete" tegelane Siim Valmar Kiisler, esinedes mõni aeg tagasi oma aatekaaslaste ees teemal „Kes on eestlane?", märkis: "Oletame, et Marsilt saabub siia eksikombel kosmoselaev roheliste olenditega, kellel antennid peas. Kui nad eestistuksid, õpiksid ära eesti keele ja austaksid samu asju, oleks nad minu jaoks samasugused eestlased." Minu asi pole arutada eestlaste identiteeti, aga roheluse kohta võin öelda küll: Kiisleri jaoks on eestlane iga Krimmi hõivanud raadiosaatja antenniga „roheline mehike", kui ta Eestisse tungimise hetkeks oskab „vaenlase" keelt, toetab kooseluseadust ja ei sülita mulgikapsaid välja. Roheliste erakond on ülalmainitud poliitkärbeskaallase parteisisesest sektistki pisem, kuid mõlemad hõivavad üsna palju meediaruumi.
Kuidas teile meeldib: „Erakond Eestimaa Rohelised läheb kohalikel valimistel Tallinnas välja mitu korda suurema nimekirjaga kui eelmistel valimistel ning seab esikohale korruptsioonivastase võitluse teema, ütles erakonna Tallinna linnapeakandidaat Züleyxa Izmailova intervjuus ERR-ile. Erakonna eesmärk on saada Tallinnas koalitsioonipartneriks." Nii et mida tühisem ja väiksem seltskond, seda rohkemate nähtustega tahab ta võidelda. Sest nagu kirjutas Ivan Krõlov oma kuulsas valmis, „on mops vast hirmus tugev loom, kui klähvib elevandi peale." Esiteks ei ole roheliste ampluaa võidelda korruptsiooniga, nende asi peaks olema ju ökoloogia. Teiseks ei ole veel ükski meie suur erakond ega kohtusüsteem saanud jagu pealinna keskerakondlikust korruptsioonikindlusest. Ja Izmailova ise läks hoopis Taavi Aasa süleaselinnapeaks, võttis vastu oma poliitkaaluga võrreldes hiiglasliku palga ja ei tõstnudki enam häält, kui võim hakkas hävitama pealinna haljastust. Kui see ei ole poliitiline korruptsioon, siis mis see on. Muidugi on „roheliste kääbuste" märg unenägu saada koalitsioonipartneriks, et hüpata juba kogu seltskonnaga suure Kõlvarti sülle, kui keskerakond saab Tallinnas natuke vähem, kui 50% häältest. Kui saab märkimisväärselt vähem, siis tuleb pealinna peremeestel moosida tõsisemaid konkurente.
Üldiselt on roheline värv antud kontekstis looduse ja lootuse sümbol. Rohelise liikumise kolm põhisuunda on traditsiooniline ehk apoliitiline looduskaitse (konservatsionism), keskkonna pragmaatiline kaitsmine (environmentalism) ja poliitilis-sotsiaalne ökoloogia. Roheliste poliittiivas tekkisid sellised põhihoovused nagu „fundamentalistid", „ökosotsialistid" ja „reaalpoliitika" pooldajad. Esimesed seisavad ökopõhimõtete „puhtuse" eest, väites, et loodus ei tee kompromisse, ja rõhutavad keskkonna, mitte aga sotsiaalse süsteemi probleeme. „Ökosotsialistid" võtsid oma ridadesse vastu paljusid endisi „uusi vasakpoolseid", astusid kapitalismi ja nõukogude tüüpi „reaalsotsialismi" vastu, taotledes vaba sotsialismi mudeli rakendamist, mis rajaneks detsentraliseerimisel, otsedemokraatial, omavalitsemisel ja harmoonial inimeste vahel ja inimeste ning looduse vahel. „Reaalpoliitikud" on end roheliseks võõbanud sotsiaaldemokraadid ja sotsiaalliberaalid, kes toetasid sujuvaid ökoreforme olemasoleva turumajanduse ja esindusdemokraatia raames.
Kui te vaatate meie kohalikke „rohelisi", siis kõiki neid definitsioone rakendada ei ole võimalik, sest neil on liikmeid vähem, kui nende kohta käivaid termineid. Neid esindavad tegelased haaravad Ostap Benderi eeskujul ükskõik millest, mis toob sisse. Nad nõuavad ühiskondlikku tähelepanu ja võimu, tegeledes kõigega, v.a. looduse kaitsmine. Sest loodus on äärmiselt konservatiivne nähtus ja selle kaitsjad peavad seega hindama konservatiivseid väärtusi.
Roheliste juhile ülioluliste LGBT põhimõtete rakendamine looduses ja ühiskonnas suretaks keskkonna rutem, kui kõik maailma naftaväljad kokku, ning esimestena sureksid välja meie kaitsealused lendoravad. Teisena eestlased.