Karmi kätt ihalevad „demokraadid" unistavad terviseapartheidist, mittevaktsineeritutelt isikuvabaduste äravõtmisest ja muust taolisest, samas kui konservatiivid seisavad päriselt inimeste õiguste ja vabaduste eest, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Mida arvate, kui peaksite ühel päeval rahvusringhäälingust kuulma-lugema järgmist juttu?
„Jah, ma arvan, et ka Eestis oleks tulnud teha karmimaid samme juba palju varem. Seksuaalvähemuste, kes ajavad suust lauslollust välja, nende elu tulebki teha keerulisemaks. Sada aastat võideldi suitsetamisega ja nüüd saadki suitsetada kas kuskil klaaskastis või õues. Ida-Euroopa ühiskondades on ikkagi jõud või surve see, mis hoiab ühte osa ühiskonda mingites raamides. Midagi pole teha, kui ühiskondlik eneseregulatsioon ei toimi."
„Seksuaalvähemuste puhul on selgitamis- ja veenmistöö kasutu, neid tuleb survestada ja sundida. Tehes näiteks nende elu veelgi keerulisemaks ja ebamugavamaks. Pole parata, ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind."
„Eks demokraatia põhiprintsiip on ikka, et kõigil on võimalus nagu oma mõtteid avaldada, aga lõpuks jääb ikka nii nagu enamus otsustab. Ja kui enamus on otsustanud pereväärtuste kasuks, siis need, kes seda ei tee, peavadki tundma ebamugavust…"
Need on tsitaadid Indrek Kiisleri usutlusest Tallinna Ülikooli professori, kasvatusteadlase Mati Heidmetsaga.
Ei, see on libauudis. Professor Mati Heidmets ei rääkinud seksuaalvähemustest ega pereväärtustest, vaid hoopis mittevaktsineeritutest ja vaktsiinivastastest. Tegelikult ütles ta nii:
„Jah, ma arvan, et ka Eestis oleks tulnud teha karmimaid samme juba palju varem. Vaktsineerimisvastaste, kes ajavad suust lauslollust välja, nende elu tulebki teha keerulisemaks. Sada aastat võideldi suitsetamisega ja nüüd saadki suitsetada kas kuskil klaaskastis või õues. Ida-Euroopa ühiskondades on ikkagi jõud või surve see, mis hoiab ühte osa ühiskonda mingites raamides. Midagi pole teha, kui ühiskondlik eneseregulatsioon ei toimi."
„Vastaste ja ühistundetute puhul on selgitamis- ja veenmistöö kasutu, neid tuleb survestada ja sundida. Tehes näiteks mittevaktsineeritute elu veelgi keerulisemaks ja ebamugavamaks. Pole parata, ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind."
„Eks demokraatia põhiprintsiip on ikka, et kõigil on võimalus nagu oma mõtteid avaldada, aga lõpuks jääb ikka nii nagu enamus otsustab. Ja kui enamus on otsustanud vaktsineerimise kasuks, siis need, kes seda ei tee, peavadki tundma ebamugavust, mis tuleneb sellest, et nad ei vaktsineeri."
Kui mõni konservatiivne poliitik või ühiskonnategelane oleks rääkinud täpselt samasugust juttu seksuaalvähemuste kohta, oleks puhkenud skandaal. Prokuratuur oleks juba algatanud kriminaalasja diskrimineerimise õhutamise tunnustustel. Hukkamõistulained voogaksid Kadriorust ja Stenbockist, inimõiguste keskusest ja LGBT ühingust rääkimata. Kujutage ette, keegi tuntud inimene ütleb, et Ida-Euroopa riigina peaksimegi vähemustele jõuga koha kätte näitama ja nende elu ebamugavaks tegema, sest nad ei käitu nii, nagu enamus õigeks peab!
Miks siis ühel juhul – ja nimelt seksuaalvähemuste puhul – tajutakse koheselt pühade inimõiguste rikkumist, teisel juhul, kui jutt käib inimestest, kes on vaktsineerimise suhtes kõhkleval positsioonil või ei soovi seda, räägitakse tagajärgi kartmata nende survestamisest ja karistamisest?
Asi pole selles, et kehtiva dogma kohaselt ei saa seksuaalset orientatsiooni muuta, vaktsineerimine on aga vaba valiku küsimus ning vale valiku korral peab ühiskond sekkuma.
Kuna elame väidetavalt demokraatlikus ühiskonnas, siis kehtib meil vaktsineerimisvabaduse põhimõte ja kõik ühiskonna liikmed on kohustatud seda austama. Õiguskantsler Ülle Madise on rõhutanud: „Vaktsineerimisvabadus tähendab seda, et inimene, kes selle otsuse langetab, peab saama vaktsineerida. Kes mingil põhjusel seda ei soovi, siis ka tema tuleb rahule jätta. Ja nüüd need üldkehtivad piirangud peavad alati olema proportsionaalsed ja loogiliselt põhjendatud." Teisal ütleb ta: „Põhimõte, mida jälgime, on vaktsineerimise vabadus. See tähendab seda, et ei riigivõim ega teised inimesed saa meelevaldselt sundida vaktsineerimise otsust tegema."
Aasta tagasi, kui päevakorda tõusis abieluteemalise referendumi küsimus, kuulutasid selle vastased, et enamus ei saa otsustada vähemuse üle ja et demokraatia ei tähenda enamuse võimu, vaid vähemuste kaitsmist. Kuid abielu küsimuse puhul ei olnud kellelgi kavatsust vähimalgi määral puudutada vähemustelt kodanikuõiguste äravõtmist. Vaidlustes LGBT ideoloogia tõkestamise üle ei seata kahtluse alla vähemuste kodanikuõigusi ja isikuvabadusi. Seksuaalse kõrvalekaldega inimesed saavad ühiskonnaelust täiel määral osa võtta nagu teisedki. Nende sättumus ei puutu asjasse, see on eraeluline küsimus.
Mittevaktsineeritute kohtlemise küsimuses on kõne all just nimelt isikuvabaduste piiramine. Mati Heidmets heietab avalikult mõtet, et riigivõim peaks seda suurt inimgruppi piirama ja survestama. Veelgi enam, tema sõnul tuleks nendega ümber käia Ida-Euroopale omaselt, s.t sundi kasutades. Heidmetsa kujutluses kujutavad inimesed, kes ei soovi end vaktsineerida lasta, kogu ühiskonnale ülisuurt ohtu. Paraku on reaalsus selline, et senised vaktsiinid võivad pakkuda viiruse eest küll teatavat kaitset, ent ei välista nakkuse edasikandmist ja Covid-19 rasket, koguni haiglaravi nõudvat põdemist. Samas on teada nii mõnelgi juhul raskete tüsistuste teke ja koguni fataalsed tagajärjed.
Meediast on jäänud mulje, et üldiselt on meil siin Eestis tore demokraatia ja õigusriik, seda ohustavad vaid 1930. aastate maailma kinni jäänud karmi käe ihalejad EKRE-st. Nagu näeme, tegelikkus on vastupidine. Sellal kui konservatiivid seisavad päriselt inimeste vabaduse eest, unistavad paljud „demokraadid" terviseapartheidist, mittevaktsineeritutelt isikuvabaduste äravõtmisest ja muust taolisest. Ja mitte ainult ei unista, vaid praegune ALDE-liberaalide valitsus on selle juba teoks teinud. Need, kes varem kaitsesid abordiõigust loosungiga „minu keha, minu otsus" (ehkki abort tähendab ju teiselt inimeselt ehk lapselt elu võtmist), ei tunnista sama põhimõtet vaktsineerimise puhul (ehkki vaktsiin kaitseb – kui kaitseb – üksnes vaktsineeritut, mitte teist inimest). Need, kes varem kuulutasid, et demokraatia tähendab vähemuste ja eriti LGBT õigusi, ütlevad nüüd, et demokraatia on enamuse võim ja mittevaktsineeritud tuleb kõva käega paika panna.
Tuleb välja, et demokraatia – see on LGBT õigused + kogu maa vaktsineerimine.
Õnneks väga paljud inimesed nii ei arva ning on valmis vaba ühiskonna eest välja astuma. Kõiki ei õnnestu ära hirmutada. See annab lootust, et meil õnnestub see valelik türannia ja totalitaarsuseihalus tagasi lüüa. Loodetavasti aitavad Mati Heidmetsa ja teiste temataoliste avameelsed mõtteavaldused sellele kaasa.