Tõejärgses maailmas ei ole võimalik kedagi enam pimesi usaldada, ei üksikuid inimesi ega institutsioone, isegi siis, kui need kunagi loodi selleks, et ausaid inimesi sulide ja kurjategijate eest kaitsta, leiab Malle Pärn.
Kas saab usaldada kohut, kes mõistab kahele kodanikule tuhat eurot trahvi selle eest, et nad avalikul meeleavaldusel püüdsid huligaanselt käituvat eurosaadikut korrale kutsuda? Hea küll, üks neist andis mahakukkunud mehe tagumikule kerge jalamüksu, aga teine aitas tal ju ainult maast püsti tõusta? Kusjuures eurosaadik ise selle peale naeris?
Naerdakse ju nalja peale, mitte siis, kui haiget saadakse? Videolt paistab see nõnda, nagu oleksid nad seal kolmekesi koos nalja teinud? Ja kohus mõistab kaks naljategijat hukka, aga kolmandale, sellele, kes nalja peale kõige rohkem naeris, peavad teised kaks maksma valuraha? Kus siin loogika on?
Teine avalikul meeleavaldusel laamendaja, kes inimesi lapsevankriga ründas ja fašistideks sõimas, kaebab kohtusse portaali, kus tema laamendamisest ausalt juttu tehti – ja kohus võtab selle kaebuse arutada, tõsise näoga, raisates ühe iseka solvumise peale oma kallist aega, mil ta ometi võiks kurjategijaid karistada, mitte seaduskuulekaid ja ühiskonda mõistlikkusele suunavaid inimesi kiusata?
Sarvest ja Holmist rääkimata, kes nende käitumisest ärapahandatud kommentaatorite käest raha nõuavad.
Nüüd on ometi ka Sarv saanud näppude pihta: kaebas kohtusse Merike Reiljani, kes julges tema tegevust avalikult kritiseerida, aga kohus lükkas kahel korral ta hagiavalduse tagasi, sest "kostja", nagu nad seal kohtukantseliidis inimesi nimetavad, tegi "hageja" kaebuse kohta nii põhjaliku tekstianalüüsi, et kohtunik sai kinnitada: Sarve kaebus on põhjendamatu.
See peaks olema üks väga suur meediasündmus, kas olete kusagil märganud selle kohta kasvõi pressiteadet? EI OLE. Sest see on ju kivi "liberaalide" kapsaaeda? Sarv on ju nende staaradvokaat, tema võidab, tema ei saa alla jääda ühele ilma juriidilise hariduseta naisele?
Meie meedia on lahkesti avatud potentsiaalsete psühhiaatriaosakonna patsientidele ja põhikooli kahemeeste tasemel kirjanditele. Klassikalisest nõukogude propagandast rääkimata.
Aga tõe ees pannakse silmad ja kõrvad kinni: "me ei kavatse seda avaldada" või "pakkuge kuhugi mujale," vastab kartellimeedia toimetaja konservatiivi pakutud artikli peale. Mis toimub?
Tsiteerin Adrian Bachmanni:
"Nietzsche järgi on hullumeelsus üksikisiku tasemel haruldane, masside seas aga reegliks.
Massipsühhoosi ajal muutub hullumeelsus ühiskonnas normiks ning pettekujutelmad hakkavad levima nagu nakkushaigus. Ajaloos on massipsühhoosid viinud nõiajahtide, genotsiidide ning isegi tantsumaaniateni, ent tänapäeval kujutab inimkonnale kõige suuremat ohtu totalitarismi massipsühhoos."
Justnimelt, kui inimesed ei taju enam reaalsust, vaid lausa vabatahtlikult asutavad end elama kellegi väljamõeldud mudelisse, kui nad hakkavad pimesi uskuma valetajaid ja manipuleerijaid, kes nende rumalakeste arvel rikkaks saada tahavad, siis on see ju nagu haigus?
Ja mitte ainult ise ei ela nad mudelis, vaid nõuavad ka häälekalt, et KÕIK inimesed koliksid sinna mudelisse elama, – kes sellega nõus ei ole, neid hakatakse peksma ja terroriseerima. Neid, kes püüavad tõtt rääkida ja valesid paljastada, loobitakse kivide ja kaigastega.
Meil on juba üksjagu palju inimesi, kes on mingile tähtsale ametikohale seatud ja seda ära kasutades tervele rahvale oma väljavalitud tõejärgseid uskumusi kuulutavad.
Mati Heidmets: "Jah, ma arvan, et ka Eestis oleks tulnud teha karmimaid samme juba palju varem. Vaktsineerimisvastaste, kes ajavad suust lauslollust välja, nende elu tulebki teha keerulisemaks."
Uskumatu. Need, kes ei mõtle nii nagu Heidmets, "ajavad suust lauslollust välja".
Kõigepealt, haritud inimene ei tarvitaks avalikult iialgi sellist väljendit. Inimesed räägivad, kasvõi rumalusi, suust võib välja ajada suhu võetud ebameeldivaks osutunud toidupala, mitte "lauslollust".
Ja kui kaaluda objektiivselt vaktsiinide propageerijate ja vakstsiinides kahtlejate argumente, siis kas ei kaldu "lauslolluse" poole pigem need, kes tõsimeelselt usuvad ahnete miljardäride valesid? Kas ei kõla see Heidmetsa mõte isegi paljude kõrvadele nagu üks lauslollus?
Kui tõde pole enam au sees, siis oleneb ju kõik sellest, kummalt poolt vaadata. Aga kui tõsimeelselt usutakse, et tõde on suhteline, siis peaks "liberaal" arvestama ja austama ka teise inimese teistsugust tõde. Kui ta seda ei austa, siis ta ju valetab! Tegelikult nõuab "liberaal", et KÕIK usuksid ja kummardaksid seda, mida TEMA tõeks peab! Kes ei usu, ei kummarda, on tagurlik ja lamemaalane. Ja "ajab suust välja lauslollust".
Võimalik, et ta ei tee seda pahatahtlikkusest. Ehk on ta lihtsalt nii rumal ja nii enesekeskne, ehk ta usubki, et ainsana on õigus temal ja teised on eksiteel ja räägivad "lauslollust"? Ja tema tahab kõigile head teha, nad "õigele teele" juhatada? Kasvõi vägisi, kui keegi tõrkuma kipub? Nagu Heidmets ütleb: "nende elu tulebki teha keerulisemaks."
Eesti keeles kõlab termin "liberaal" küll väga prohvetlikult, justnimelt LIBE on see tee, mille peale nad kõiki astuma sunnivad, justnimelt libe on nende maailmavaade ja terve olemus. Neil ei ole ju põhimõtteid (tõde on suhteline, sugu on sotsiaalne konstruktsioon), neil ei olegi mingit kindlat alust, millele ehitada oma mudelmaailma, see kõigub ja libiseb siia-sinna justnagu ilma purje ja tüürita paat ookeanilainetel.
Õige termin tänapäeva "liberaalidele" oleks ehk "liberast" ja "liberalismile" – "liberasm"?
Tsiteerin veel Heidmetsa: "Vastaste ja ühistundetute puhul on selgitamis- ja veenmistöö kasutu, neid tuleb survestada ja sundida. Tehes näiteks mittevaktsineeritute elu veelgi keerulisemaks ja ebamugavamaks. Pole parata, ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind."
Kõigepealt, eks demagoog nimetab liberasmile vastuhakkajaid muidugi "vastasteks", see kõlab negatiivselt ja ähvardavalt. Ehkki need "vastased" on ju tegelikult hoopis tõe, loomulikkuse ja inimõiguste POOLDAJAD.
"Selgitamis- ja veenmistöö" all mõeldakse loomulikult ideoloogilist propagadat, mida "vastased" paraku ilma mõistliku kaalumiseta omaks võtta ei taha, seega on see tõesti kasutu. Nende vastu tuleb kasutada "õiglast" vägivalda, neid tuleb "survestada ja sundida". Nad tuleb iberasmile allutada.
Heidmets pakub siin meie "uuskeele" leksikasse veel ühe värdsõna: "ühistundetud". Need, kes pole nõus kuulekalt karjaga kaasa jooksma, kui hunt metsast hõikab, kes kipuvad mõtlema ja analüüsima ja kainelt kaaluma, kas on ikka arukas hundi kutse peale kokku joosta, need on tema meelest "ühistundetud" inimesed?
Jälle on leiutatud üks negatiivse varjundiga sõna, mida saab "liberastliku" kaikana kasutada.
Ühistunne peaks liitma rahvust ühiste väärtuste, ühise keele ja kultuuri, ühise esivanemate pärandi, ühiste traditsioonide, ühise usu pinnal, mitte sundima neid kuulekalt vasallide käske täitma.
Aga sellega tuleb nõustuda, et "ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind." Jälle on üks liberaal ja eurokuulekas ideoloogiasõdur välja öelnud prohvetliku mõtte, mis lööb teda ennast ja kõiki tema "võitluskaaslasi". Jumal võib ka kivid tõtt rääkima panna.
Meil – ja terves maailmas -– on praegu rohkem kui kunagi varem seda "ühiskonnaohtlikku rumalust". See on kujunenud väga agressiivseks, ja sel on kõrge hind, mida paraku peame maksma kõik koos, ka need, kes selle vastu võidelda püüavad.
Tõejärgsel ajastul ei tohi mõitlemisvõimeline inimene kedagi pimesi usaldada, iga pakkumine ja nõudmine, ja eriti iga vägisi pealesurutud uuendus tuleb kainelt läbi kaaluda, kas see teenib vaid pakkujatele või nõudjatele rohket kasumit või on see tõesti aus teenus ja ettevõtmine, mis rahvalegi kasu toob.
Elame paraku nagu vaenulikus maailmas, sõjas, kus alati tuleb valvel olla, et oma hinge ja vaimu (ja ka ihu) kaitsta igasugu agressiivsete võõraste mõjude, ohtude ja manipuleerimiste eest.