Kanadalane Julius Ruechel näitab statistikale toetudes, et Kanada hooldekodudes, haiglates ja vanglates saadud nakkusesse surevad inimesed 31 korda suurema tõenäosusega kui elades vaba inimese elu.
Ruecheli ülevaade kannab pealkirja "Numbrite poolt paljastatud valed: hirm, pettemanöövrid ja institutsioonides surnud inimesed (uuringu aruanne) (The Lies Exposed by the Numbers: Fear, Misdirection, & Institutional Deaths (An Investigative Report)).
Alljärgnevalt on tõlgitud katkend ülevaate 3. ja 4. osa näidetest F, G, H ja I milles kirjeldatatakse kui palju Kanada inimesi sureb haiglates ja hooldekodudes ja miks nii vähe väljaspool nimetatud institutsioone.
Maailmakuulus Kanada psühhiaater Jordan Peterson kirjutab sotsiaalmeedias kõnealuse uuringu kohta: "Loe ja nuta."
Näide F: piiratud vabadustega elanikkonnagrupid vs ülejäänud kogukond
98,6 protsenti [Covid-19] puhanguga seotud surmadest on tingitud nakatumisest, mis levib ja nakatab inimesi rangelt kontrollitud institutsionaalsetes keskkondades, mitte loomulikku elu elavates tervete inimeste kogukondades.
Viimased viisteist kuud on need institutsioonid olnud avalikkusele suletud, või on neile ligipääsu rangelt piiratud. Kui viirus pääseb sisse, siis näitab see, et selle on tööle kaasa toonud töötajad, või on terviseametnikud haiglakohtade vabastamise eesmärgil viinud patsiendid üle hooldekodudesse.
Institutsionaalset barjääri, mis eraldab hooldekodudes ja haiglates olijaid väljaspool olevatest inimestest, võib võrrelda keskaegse linnamüüriga. Nende maailmad on kõiges eraldatud. Kahe maailma vahel on uks, kuid valitsusel on voli see suvalisel hetkel sulgeda, soovi korral isegi pitseerida.
Nii kaua kui valitsus hakkab suvalise ringleva viiruse peale seda kahe paralleelmaailma vahel olevat institutsionaalset valli kaitsma, siis reeglid, mis kehtivad müürist väljaspool olevatele inimestele, seesolijatele ei kehti. Kirjeldatud institutsioonide toimimine on sellisel viisil üles ehitatud. Mõne halbade ilmastikuoludega talve gripihooaja ajal on hooldekodude personalil õigus sulgeda uksed ja elada kõige nakkusohtlikumad nädalad koos hoolealustega üle, seniks kuni väljas gripilaine üle läheb.
Suurem osa epideemialianetest kestavad kuuest kaheksa nädalani (+/–) ja siis võib uksed taas avada.
Enamuse hingamisteede haiguste viiruste puhang kestab [kehaliselt terves] elanikkonnas üldjuhul nii kaua (6–8 nädalat) ja üleüldiseid sulgemisi viiruse leviku peatamiseks ei kasutata. Kuid "nakkuskaare mahasurumine" (flattening the curve) pikendab kuue nädalase perioodi kuude pikkuseks ja täna võib näha, et kohati isegi kauemaks kui aasta, millest hoolimata pole väljaspool müüre ikka veel tekkinud piisaval hulgal loomulikku immuunsust, mis lubaks kahe eraldatud maailma vahel uksed avada. Juba isolatsioon üksi tapab inimesi. Kui uksi hoitakse viisteist kuud lakkamatult kinni, siis tekitab see paratamatult lakkamatu äparduste jada, mille tõttu viirus pääseb neisse institutsioonidesse.
98,6 protsenti kõigist [Covid-19] puhanguga seotud surmadest on tingitud viidatud institutsioonide seinte vahel saadud nakkusest. Ainult 1,4 protsenti on toimunud vabades kogukondades. [Pandeemia surmade] sellises kontekstis esitamine peaks tekitama lugejates õõvastava tunde asjaolude osas, kuidas käesolevat pandeemiat hallatakse. Kuid see on alles skandaali algus.
Näide G: institutsionaliseeritud inimesed, väljaspoole jääv kogukond ja neid eraldav müür
(Kirjad joonisel: Surmad (mis keskkonnas on elu lõpu kaasa toonud nakatumine toimunud) keskkonna/tausta järele: kogunemised, kontorid, spordisaalid… 0,1%; kinnipidamisasutused, varjupaigad … 1,6%; haiglad ja tervishoiuasutused 6,1%; hoolde- ja vanadekodud 90,9%.)
Ma esitan joonisel 15 esitatud sektordiagrammi teisel kujul. Ma grupeerin surmad selgelt arusaadavasse kahte kategooriasse, sest selline oluline eristamine avab tausta järgmistele silmiavavale paljastustele:
- Institutsionaliseeritud inimesed (surmad punases tulbas)
- Ülejäänud mest (kogukond) (surmad sinises tulbas)
 Graafik 16: puhanguga seotud surmad "tavalises elanikkonnas" versus haiguspuhanguga seotud surmad inimeste hulgas, kes elavad/said nakkuse institutsionaliseeritud keskkondades (hooldekodudes, haiglates, vanglates). |
Siinkohal peaks olema juba lugejatele selge, millise eripärase kriisiga on tegemist. Vaatamata tõsiasjale, et viirus levib mõlemal pool institutsionaalset barjääri, leiab määratult suurem osa nakkusega seotud surmadest aset ainult sellest ühel pool. Tegemist ei ole tervet ühiskonda puudutava rahvatervise probleemiga, see on selgelt institutsionaalne kriis.
Ma toon veel ühe näite, mis kummalgi pool mainitud institutsionaalset lõhet toimub. Alloleval sektordiagrammil esitatud pisikesed numbrid on Kanada Covid-19 haiguspuhanguga seotud surmade arv(ud). 13 611 surma jäävad institutsionaalsest lõhest valitsuse [riiklike hoolde- ja tervishoiuasutuste] poolele. Ainult 178 surma jääb teisele poole institutsionaalset barjääri. 13 611 vs 178. Need on "kõvad" numbrid, mis iseloomustavad kummalgi pool institutsionaalset lõhet toimuvat.
 |
| Graafik 17: haiguspuhanguga seotud surmad, jaotatud vastavalt keskkonnale, kus need juhtusid – kas valitsuse poolt kaitstavate institutsionaliseeritud müüride taga, või väljaspool seda tavaelanikkonna seas. |
Ärge muretsege, varsti ma lisan loole veel 10 613 surma, mis ei ole seotud haiguspuhangutega ja mis teevad skandaali veelgi hullemaks.
Näide H: süü kaelast ära veeretamine – esmased mõjud
Kui numbrid jagada mööda viidatud institutsionaalset lõhet, muutuvad andmed veelgi šokeerivamaks. Sellel pole tähtsust, mis toimub kirjeldatud barjäärist väljaspool. Tähtis on see kui hästi valitsus seda müüri kaitseb. Sellel pole tähtsust kui kõik meie riigis asuvad koolid, kirikud, kingapoed, spordisaalid, restoranid, laagriplatsid, küünesalongid ja lihatööstused buldooseriga kokku lükataks ning see hunnik tulnukate poolt kiirterelvadega aatomiteks pihustataks. Inimesed, kes on teisel pool institutsionaalset müüri jätkaksid suremist, halastamatult ja seda nii kaua kui valitsus pole võimeline seda müüri kaitsma.
98,6 protsenti suremisest jätkuks, paratamatult, isegi siis kui valitsus paneks vangi kõik väikeäride omanikud, preestrid, kirikulised, piirangute vastu meeleavaldajad, restoranikülastajad, tervislike eluviiside entusiastid, maskipõlgurid, küünesalongi omanikud, juuksurid, üliõpilased, peoloomad ja vandenõuteoreetikud. Valitsus võib meid kõiki kuhugi sügavale maaalusesse kaevandusse luku taha panna ja võtme minema visata. Samuti võib kohustusliku sotsiaalse vahemaa suurendada 30 meetrini. Võib kehtestada korraga kümne maski kandmise kohustuse. See teeks ainult väljaspool müüre kehtestatud piirangutega kaasnevad kahjud veelgi hullemaks kui need on täna. Kuid 98,6 protsenti suremisest ikkagi jätkuks ja seda nii kaua kui viirus jätkab ringlemist institutsioonide müüride vahel.
Väljaspool olevate inimeste süüdistamine katastroofi eest, mis toimub institutsionaalse barjääri sees, on valitsuse jaoks mugav võimalus vastutus enda pealt ära veeretada. Valitsus teeb kõik selleks, et nüansirikas epidemioloogiline andmestik oleks avalikkusele võimalikult raskesti ligipääsetav ja arusaadav; see keeldub kriitiliselt meelestatud inimestega pidamast ausat arutelu; kleebib kõigile, kes üritavad valitsuse nõdrameelse tervisepoliitika kahtluse alla seada, külge "vandenõuteoreetiku" sildi. Valitsus keeldub otsa vaatamast tõsiasjale, et valitsus on peast põrunud ning selle käed on verised. Mida kauem Covid-19 hullus kestab, seda suuremaks muutub elanikkonna seas paanika ja seda suuremaks muutub soov kõike ning kõiki kontrollida. Kasutada selleks meetmeid, mis põhimõtteliselt eiravad probleemi sisu ja teevad olukorra ainult jubedamaks.
Järgmisena ma sean perspektiivi kui pisike on tegelikult institutsionaliseeritud inimeste hulk ja kui hullumeelselt on üle võimendatud hirm vabalt elava elanikkonna seas. Sellest saab aru, kui pöörane on skandaali tegelik ulatus.
Näide I: oht vanuritele, kes elavad institutsioonides ja väljaspool institutsionaalset keskkonda
Järgmise skandaali kihi paljastamiseks vaatame graafikut, milles on välja toodud kõigi Kanada 24 402 Covidiga seotud surmade vanuseline jaotus.
 |
| Graafik 18: Covid-19 surmade vanuseline jaotus. Allikas: Kanada valitsuse ametlik Covid-19 avalik andmebaas. [15. detsembriks on Kanadas koos Covid-19 elust lahkunud 29 994 inimest. Kanada rahvaarv on 38 miljonit inimest. Võrdluseks Covid-19 graafik 10. detsembri 2021 seisuga (suurusjärgud on samad):]  |
Tabel 18 näitab, et 86,7 protsenti kõigist surmadest, mille üheks põhjuseks peetakse Covid-19, on juhtunud 70-aastaste ja vanemate inimestega. Kui lisada vanuserühm 60 kuni 69 aastat, siis tõuseb määr 95,3 protsendini. Neist numbritest võib jääda mulje, et meil on tegemist haigusega, mis niidab peamiselt vanemaealist elanikkonda. Selles väites on terake tõtt, aga see tera on päris pisike. Kui me ei kombineeri surmade vanuselist jaotust kontaktide jälgimisega, millega tuvastatakse iga surmava nakatumise allikas, siis selline vanuselise jaotuse graafik jätab suremuse riskist äärmiselt vale pildi.
Kanada Statistikaameti andmetel elab Kanadas 9,4 miljonit üle kuuekümne aastast inimest. See on ümmarguselt 25 protsenti elanikkonnast. Kirjeldatud elanikkonna osale paistab viirus olevat kõige suurem risk.
Kuid vaatame taas nakatumise andmestikku.
Nakatumiste andmestik näitab, et 98,6 protsenti kõigist Covid-19 nakatumisega seotud surmadest juhtub institutsionaliseeritud keskkondades. See on asjaolu, mis põrmustab ulma, et kogu ühiskonda hõlmavatest piirangutest ja sulgemistest on midagi tolku.
Kõik vanemad inimesed, kellel on mõni krooniline haigus, ei ela institutsionaliseeritud müüride vahel. Kuid vaatame seda suurema surma riskiga elanikkonna gruppi lähemalt ja kes neist elab seespool müüre ja kui palju väljaspool.
- Hooldekodude asukad: rahvaloenduse andmed näitavad, et Kanadas elab hooldekodudes umbes 160 000 inimest. Suurem osa neist hooldekodude asukatest (kuid mitte kõik) on vanemaealised inimesed. Hooldekodudes elab samuti nooremaid erinevate puuetega inimesi, kuid käesoleva näite jaoks eeldame, et nad kõik on äärmiselt haavatavad vanurid.
- Haiglavoodid: Kanadas on u 95 000 haiglakohta. Selge on see, et kõik neist ei ole hõivatud kohutavalt haigete vanurite poolt. Olemas on lastehaiglad, sünnitusmajad, erakorralise meditsiinilise abi osakonnad, eraldi Covid-19 osakonnad/välihaiglad ja nii edasi. Kõik voodikohad pole mitte kunagi täis. Ontarios pole haiglate voodikohtade täituvus käesoleva pandeemia ajal ulatunud kunagi üle 90 protsendi ja kohati on olnud isegi 70 protsendi juures ajalooliselt madal. Terviseametnike ja meedia hirmulugudest võib inimestele olukorrast olla jäänud muidugi teine mulje.
- Vanglad: Kanada vanglates asub hinnanguliselt 37 000 inimest. Ilmselget vanureid on neist ainult väga väike osa. Kuid see number annab meile maksimaalse võimaliku vanurite arvu, kes elab selliste müüride taga. See on järgmise väite jaoks kasutatav number.
Eeloleva kolme punkti kõik numbrid kokku liites saame me kokku maksimaalselt 292 000 teoreetilist vanainimest, kes elavad institutsionaliseeritud keskkonnas. Institutsionaliseeritud keskkondades juhtub 98,6 protsenti Covid-19 nakatumisega seotud surmadest. Väljaspool vanglate, haiglate ja hooldekodude seinu elab Kanadas 9,1 miljonit 60 aastast vanemat inimest. See suhe on 1:31.
Hooldekodus, haiglas ja vanglas on võimalus oma elu Covid-19 nakkuse külge saamise peale maha jätta 31 korda suurem, kui väljaspool neid institutsioone.
Toimetas Karol Kallas