Kanada Simon Fraseri Ülikooli majandusprofessor Douglas W. Allen leiab aprilli lõpus avaldatud uuringus, et Kanada erinevate sulgemiste kasu oli 22 333 eluaasta kaotamise vältimine. Samas sulgemiste kahju oli 6 300 000 kaotatud eluaastat.
Sulgemised toovad vähe kasu, kuid toovad kaasa kolossaalse hävingu. Selline on Kanada Simon Fraseri Ülikooli majandusprofessori Douglas W. Alleni järeldus, kes leiab oma uuringus, et sulgemised võivad olla Kanada ajaloo rahuaja avaliku poliitika üks suurimaid ebaõnnestumisi, vahendab Toronto Sun.
Allen kirjutab uuringu tutvustuses:
Üle kaheksakümne Covid-19 teemalise teadusuuringu analüüs tõi esile, et suur hulk [ühiskonna] sulgemisi puudutavaid eeldusi on valed. Sulgemiste kasu on pigem üle hinnatud ja kahjude ulatust alahinnatud. Suurem osa [Covid-19 nakatumiste] alguses ehtud uuringutest jõudsid tulemusteni, mis lükati haigestumiste käigus kogutud andmetega hiljem ümber, mis omakorda muutis vääraks nende uuringute kasu/kahju hinnangud. Viimase kuue kuu jooksul tehtud uuringud on näidanud, et sulgemistest on parimal juhul olnud Covid-19 surmade arvule ainult marginaalne mõju. Üldistatult rääkides, siis sulgemiste ebatõhususe põhjuseks on inimeste vabatahtlik käitumise muutumine. Suletud piirkondade administratsioonide võimuses ei olnud ära hoida reeglite eiramist, samas võimkonnad, mida kinni ei pandud, said kasu inimeste vabatahtlikust sulgemisi jäljendavast käitumise muutmisest. Sulgemiste piiratud mõju selgitab, miks peale ühte aastat, tingimusteta kuhjunud surmad miljoni inimese kohta ja päevaste surmade muster miljoni inimese kohta ei ole erinevate riikide lõikes negatiivselt seotud sulgemiste rangusega. Kasutades professor Bryan Caplani poolt pakutud tasuvuse (kahju/kasu) väljaselgitamise meetodit ja võttes aluseks kaks äärmuslikku eeldust sulgemiste tõhususe kohta, siis Kanada sulgemiste kahju/kasu suhe, päästetud eluaastate mõttes, on vahemikus 3,6–282. See tähendab, et sulgemised võivad Kanada ajalukku minna kui riigi üks suurimaid rahuaja avaliku poliitika läbikukkumisi.
Majandusteadlase Alleni uuringus analüüsiti rohkem kui kaheksakümmet sulgemisi puudutavat teadusuuringut üle maailma. Ta leidis, et paljudes neist on aluseks võetud valed eeldused, sulgemiste kasu on liiga üle hinnatud ja kahjusid alahinnatud.
Alleni sõnul võib uuringute ja mudeldamiste suurimaks veaks olla eeldus, et kui võimkonda kinni ei panda, siis inimesed ise ei hoia ennast. "Sulgemiste võimkondade võimuses ei olnud ära hoida reeglite eiramist, samas võimkonnad, mida kinni ei pandud, said kasu vabatahtlikust sulgemisi jäljendavast käitumise muutmisest," täheldas Allen.
Allen vaatles lähemalt ühte uuringut, mis kirjeldas "erinevaid püsige kodus korraldusi Ameerika Ühendriikides ja leidis, et sulgemistel on Covid-19 nakatumiste määrale ainult tagasihoidlik mõju."
Kahekümnes uuringus, mis arvestasid kohustuslikke ja vabatahtlikke meetmete erinevustega, siis "kõigis leiti, et kohustuslikel sulgemistel oli ainult marginaalne mõju ja suurimat mõju juhtumite, nakatumiste ja surmade arvule avaldas inimeste vabatahtlik käitumise muutus".
Allen sedastab uuringus: "Covid-19 pandeemia jooksul pole avalikult selgunud, kas Kanada föderaal- ja provintside valitsused oleksid oma avaliku poliitika otsuseid langetades arvestanud nii kasude kui kahjudega. Mulle teadaolevalt pole ükski valitsus esitanud oma otsuste kinnituseks tulude-kahjude analüüsi."
Kuigi sulgemiste kahjude, nagu töö kaotus ja vaimse tervise väljakutsed, kohta on tehtud mitmeid eraldiseisvaid uuringuid, siis ülevaatlike uuringuid sisuliselt pole.
"Paljude kahjude selgumiseks kulub hulk aastaid, sest need ilmnevad väiksemas ülikooli lõpetajate arvus, väiksemates sissetulekutes ja halvemas pikaajalise tervise näitajates," leiab Allen.
Allen üritab oma teadustöös kasud-kahjud arvutuste käigus leida, kui suure hulga kaotatud eluaastaid on kaasa toonud erinevad sulgemiste meetmed ja kui palju eluaastaid sellised meetmed päästsid. "Sulgemiste kasu oli 22 333 eluaasta kaotamise vältimine. Samas sulgemiste kahju oli 6 300 000 kaotatud eluaastat."
Sellest arvutusest saab järeldada, et suuremas pildis olid sulgemiste kahjud 282 korda hullemad kui neist saadud kasu.
Allen pole oma uuringuga päris üksi. Sarnase sulgemiste mõjude analüüsi korraldas möödunud aastal Uus-Meremaa Tõhususe Komisjon (New Zealand Productivity Commission, Eesti Riigikontrolli laadne asutus). Uuringu aluseks võeti kvaliteetselt elatud eluaastad (Quality Adjusted Life Years) nime all tuntud mõõdustik, millega üritati välja selgitada, millist kasu võiks kaasa tuua ühe sealse sulgemise pikendamine ja leiti, et pikaajalised kahjud on kasust pea sada korda suuremad.
Toimetas Karol Kallas