Ravimiameti esindaja näikse vihjavat, et me osaleme üleilmsetes vaktsiinikatsetes, kirjutab Mari-Vivian Ellam.
19. jaanuaril ilmus Eesti Ekspressis Toivo Tänavsuu sulest artikkel 48-aastasest pereemast, turundusjuhist ja õpetajast Merje Sumbergist, kelle tervis on pärast vaktsiinisüsti oluliselt kahjustatud. Merje kannatab muuhulgas kilpnäärme ületalituse (enne vaktsiini oli alatalitus), südamerütmihäirete, magamatuse ja vererõhu kõikumise all. Arstid ei ole Merje haiguslukku seost vaktsiiniga seostanud. EMOst olevat koguni öeldud, et seos pole isegi võimalik.
See on kahetsusväärne lugu ja selliseid on Eestis ja ka maailmas omajagu. Tähelepanuväärne on aga samas artiklis avaldatud ravimiameti ohutusjärelevalvebüroo juhataja Maia Uusküla kommentaar:
„Koroonavaktsiinid on hea ohutusprofiiliga, nende oluliste kõrvaltoimete risk on väike ja võimalikud probleemid hästi ravitavad," kinnitab Uusküla. Kui inimese tervis vaktsiini järel halveneb, võiks Uusküla hinnangul saada lohutust teadmisest, et aitab vaktsiinide uusi kõrvalmõjusid avastada.
Sisuliselt ütleb Uusküla, et vaktsiinitüsistuste käes kannatamine on meditsiiniteaduse huvides, aidates selgusele jõuda, millised on need kõrvalmõjud, mis vaktsiiniga võivad kaasneda.
Algusest peale on teada, et vaktsiinidele anti kasutusluba enne tavapärase kaheaastase katseaja lõppu ning et nii lühiajalised kui ka pikaajalised mõjud on alles selgumisel. Lühiajalised ka seetõttu, et vaktsiini katserühmades oli inimesi mitukümmend tuhat, mis ei ole piisav hulk, et leida tüsistusi ja mõjusid, mille esinemissagedus on harvem, aga ka kõik sagedasemad tervisehädad ei pruugi sellise valimi puhul välja tulla.
Nii on vaktsiinide kõrvalmõjude ja tüsistuse loend olnud täiesti loogilistel põhjustel poolik, isegi kui eeldame, et kõik uuringud on olnud ausad ja võltsimata.
Hämmastav on seejuures asjaolu, et paljud perearstid näikse olevat vaktsiinide kõrvalmõjude ja nendega kaasnevate terviseriskide suhtes eitaval seisukohal. See ei kehti muidugi kõikide perearstide kohta, ent meedias enim kõlapinda saanud tohter Karmen Joller on korduvalt eitanud mitmeid vaktsiinidega kaasnevaid tüsistusi, isegi neid, mis on ametlikus kõrvalmõjude loendis kirjas.
Vankumatu järjekindlusega kordab ta väidet, et vaktsiinid ei ole absoluutselt ohtlikud. Tema enesekindlus vaktsiinide ohutuse hindamisel on imetlusväärne ning on suisa hämmastav, kuidas tal on nii head teadmised preparaadi kohta, mille puhul isegi ravimiamet sisuliselt ütleb, et me oleme kõik vabatahtlikud, kes aitavad avastada vaktsiinide uusi kõrvalmõjusid.
Kokkuvõtlikult tundub, et meie kõigiga tehakse katseid – nii haiguse endaga (selle inimtekkelist päritolu ei ole suutnud siiani keegi ümber lükata) kui vaktsiiniga. Ülemaailmselt kogutakse andmeid, kuidas haigus ja vaktsiin inimkonnale mõjuvad ja kes teab, millal saabub aeg, kui saame teha lõplikke järeldusi.
Ehkki sellised katsed on iseenesest äärmiselt julmad ja küünilised, on veelgi šokeerivam see, kuidas inimesi survestatakse ja mõjutatakse (muuhulgas ka perearstide poolt) inimesi vaktsiinikatsetustes osalema. Samal ajal näikse teiselt poolt antavat viiruse levikule hoogu, et ka läbipõdemisest keegi ei pääseks.
Tekib aga õigustatud küsimus: kui tegemist ongi julma katsega, siis kuhu jääb testrühm, millega hilisemaid tulemusi hiljem võrrelda saaks? Või saavad mõned meist platseebot, nagu mõned inimesed väidavad? Küsimusi on seega endiselt palju.