Kui läheb tulistamiseks, siis oleks ikka vaja natukenegi ette kujutada, mis suunas hakkavad lendama mõne meie mehe kuulid: kas võõrastele rinda või omadele selga. Sest kes on kellele „oma" ja kes „võõras", selgub viimasel hetkel – siis, kui meil pole selle teadmisega enam midagi peale hakata, kirjutab Ivan Makarov.
„Stirlitz kõndis mööda Reichi kantseleid lahtise püksilukuga, nii et paistsid välja tema punased trussikud. Mitte keegi ei taibanud, et nii tähistab ta 1. maid" – Lühianekdoot
Eesti suurimate probleemide hulgas on üks, millest räägitakse väga põgusalt. Ja nimelt: nii mõnigi kord ei tea me täpselt, kes on meie kõrval ja kuidas võib ta käituda kriitilisel hetkel.
Selles mõttes on isegi positiivne kümne keskerakondlase otsus mitte toetada riigikogu resolutsiooni Ukraina sõja vastu. Nad kritseldasid enda laupadele virtuaalse „Z" tähe, lootes tõenäoliselt eduka Venemaa blitzkriegi korral olla võitjate poolel. Kõik nende edaspidised sammud ja avaldused seda enam üle ei kaalu ja ainus nende lootus on samasuguste z-valijate hääled. Kas riigikogus Georgi linte lehvitanud Stalnuhhin tuleb sinna ükskord ka uue sõjasümboolikaga võidunud kapuutsiga jopel? Äkki talub Eesti Vabariigi parlamendi kahanenud eneseväärikus ka seda.
Kuid ennast ammendavalt märgistanud Venemaa terrorisõja pooldajate kõrval on palju teisi, kelle suhtes ei saa olla kindel mitte milleski. Üks hübriidsõja iseärasusi on see, et kõrvuti otseste reeturite ja desertööridega on olemas ka mingi oluline osa elanikest, kes on kurikuulsa „tsiviilgarnisoni" passiivsed liikmed: kodus hõiskavad nad telerite ees iga kord, kui seal räägitakse järjekordse Ukraina linna pommitamisest, siis aga lähevad tööle ja on seal täiesti korralikud eurooplased ja maksumaksjad.
Kuid kui tekkib eriolukord, ei tea ju meist keegi, kuidas üks või teine võivad käituda. Ja asi ei ole mingis rahvuspõhises usaldamatuses, kuigi meie luureorganite reeturite loetelu annab selleks alust küll. Seda labasuseni jumala õiget juttu, et oluline on mitte rahvus, vaid inimene, oleme me kuulnud küll. Aga kui läheb tulistamiseks, siis oleks ikka vaja natukenegi ette kujutada, mis suunas hakkavad lendama mõne meie mehe kuulid: kas võõrastele rinda või omadele selga. Sest kes on kellele „oma" ja kes „võõras", selgub viimasel hetkel – siis, kui meil pole selle teadmisega enam midagi peale hakata.
Kuulsatel Vene poeetidest muusikutel (neid ei ole nii suure riigi kohta sugugi palju) oli alati olnud mingi eriline võime omamoodi defineerida kriitiliste ajaloohetkede probleeme: Boriss Grebenštšikov kirjutas oma laulu „Armastus sõja ajal" Ukraina sündmuste alguses ja see oli esitletud koos videoklipiga 2014. aasta 4. märtsil. Seal on sõnad:
Pole nägusid nendel, kes on vastas, pole nägusid nendel, kes on meiega; ära mõtlegi lähemale tulla enne, kui ütled, kes sa selline oled…
Mängisin raadios korduvalt selle laulu algvarianti, kus Grebenštšikov esitab seda ilma ansambli Akvarium abita, kitarri saatel, kuid see jäi hüüdjaks hääleks kõrbes lainel, kus võimutsesid Ljube ja Gazmanov…
Aga muusik tabas väga täpselt, et oli raske saada aru sellest, kes on tegelikult sinu kõrval. Mõningane selginemine oli saabunud 8 aasta pärast, kui pommide ja rakettidega hakati tapma tuhandeid ukrainlasi. Ka siin Eestis, tutvudes kohaliku venekeelse meedia sageli väga libedate juttudega, ei saa selgust selles, kes me kõrval tegelikult on. Meil tõstetakse peavoolumeedias kilbile Eestisse võimsalt trügivat Venemaa näitlejat Julia Augi, keda esitletakse kogu aeg „Eesti juurtega" inimesena, kes vapralt võitleb Putini ja Venemaa agressiivse poliitikaga.
Aga on kaks nüanssi: esiteks osaleb see näitleja jätkuvalt Moskva ja Sankt-Peterburgi teatrite lavastustes, ja seda ajal, kui isegi nii mõjukas inimene nagu Maksim Galkin oli sunnitud üheainsa sõjavastase fraasi pärast pagema Venemaalt koos Alla Pugatšova ja paljude teiste staaridega Andrei Makarevitšist Ivan Urgantini. Teiseks avaldas Putinile alistunud Nobeli laureaadi juhitud Novaja Gazeta 12. märtsil suure intervjuu Augiga, kus ta räägib ülipikalt judenfrei-Eestist, kirjeldades, kuidas eestlased juute kiusasid ja tapsid kõik viimse inimeseni. No leidis ikka aja ja tribüüni.
Nii ei saagi me tegelikult aru, kellega on tegemist: ega ometi Putini jaoks ettekäänete ettesöötjaga järgmiseks „denatsifitseerimiseks"? Ühes kohas rõhutab Aug oma „Eesti juuri", teises kohas juudi juuri, aga oma NKVD-s töötanud vanaisast ei kõssagi. Eestlased, olge valvsad!
Nagu väidavad mingid meedias läbi vilksatanud uuringutulemused, toetab valdav enamus Venemaa elanikke „erioperatsiooni" laiendamist Ukrainalt Poolale ja Balti riikidele. Meil juba oigavad igatmoodi võrdsuslased, et kõige ohustatum ja diskrimineeritavam osa Eesti elanikkonnast olevat venelased, et nad kannatavad kord küll viltuvaatamise, kord mittevaatamise pärast, et neid ei usaldata. Nojah, võrreldes oma rahvusliku identiteedi ja rahvusriigi kadumisega silmitsi seisvate eestlaste ja surmakatlast pääsenud ukrainlastega on Solovjovi verejanulisest röökimisest ilmajäetud nõukogude inimesed tõesti tõsiselt „ohustatud".
Sellepärast üritabki riik hoiduda ukraina pagulasi venekeelsele Ida-Virumaale saatmas, et kuidagigi kaitsta häiritud venekeelsete huve. Milles need erihuvid siis seisnevad? "Putini Venemaa agressioon Ukraina vastu on tinginud peamiselt Ida-Virumaal olukorra, kus sotsiaalmeedia, aga ka tänavad on täis vaenu ukrainlaste vastu, ja see on fakt," ütles Ida prefekt Tarvo Kruup Põhjarannikule. Politsei on viimastel nädalatel pidanud kontrollima palju kuulujutte, kus räägitakse ukrainlaste väidetavatest korrarikkumistest Ida-Virumaal, kuid mitte ükski lugu pole siiani kinnitust leidnud. "Aga need on väga koledad."
Nüüd mõelgem: Ukrainas on tapetud tuhanded emad ja lapsed, ning need, kellel õnnestus eluga pääseda ja põgeneda Eestisse, tekitavad elanikkonna teatud kihtides vihkamist, nii et „ka tänavad on täis vaenu ukrainlaste vastu". No millised tänavad, sellised ka tunded: punaste timukate Tiimani ja Daumani uulitsatel on see isegi kuidagi loomulik, eriti kui linna eesotsas on punane sots. Kas vaen surmasuust päästetud koduta jäänud laste vastu on meil mingi uus keelepõhine normaalsus?
Äkki nüüd saab keegi Eesti riigis lõpuks aru, kellega on tegemist, ja küsib, mis teenete eest täitsid aastakümneid oma taskuid integratsioonile mõeldud maksumaksjate rahaga täitumatud ametnikud ja siinne venekeelne meedia? Iga jumala kord, kui vesi jälle ahjus, pressitakse välja lisamiljoneid venekeelse riigimeedia ülalpidamiseks. No et näidataks veel rohkem „võitmatu Punaarmee" kangelastegusid ja magusat nõukogude elu ülistavaid seriaale ning deklameeritaks 9. mail päev läbi saadete vahele Tvardovski sõjaluulet?
Palju venelaste lojaalsust on siis õnnestunud osta idast puhuvasse tuulde loobitud sadade tuhandete miljonite eurode eest? Kus on tulemused? Millega tegeles kõik need 30 aastat siinne vene meedia?
Relvaomanike liit on teinud ettepaneku, et Eestis tuleks viivitamatult peatada siin elavate Vene kodanike relvaload. Keskerakondlasest siseminister Kristian Jaani ütles seepeale, et relvaomanikest tulenevaid võimalikke julgeolekuohte tuleks käsitleda juhtumipõhiselt. No et lastakse tema enda alluva sõnul „ukrainlaste vastast vaenu täis tänavatel" mõni Ukrainast pääsenud ema ja laps maha, ja siis hakatakse selle juhtumi põhjal otsustama relvaloa äravõtmist ühelt isikult? On meie siseminister ikka pädev ja adekvaatne? Kas „vaenu täis tänavad" ei olegi juhtumite juhtum? Kas teisele riigile vannet andnud isikul peab Eestis olema arsenal, mida enamusel põliselanikest ei ole?
Jurist Maarika Maripuu kirjutas EPL-is: „Venekeelsed koolipoisid on Z-i juba juustesse lõiganud. Füüsilised kokkupõrked on ainult aja küsimus." Kas tõesti arvatakse, et kui sellise tähisega tankid läheksid üle Eesti piiri, oleks pilt kukaldel teine?
„Nii Tallinnas kui ka mujal Eestis on märgatud Ukrainas toimuvaid õudusi toetavat sümboolikat kandvaid inimesi ja sõidukeid. Sinikollaseks värvunud hooned ja toetuskontserdid ei kompenseeri õõva, mida tunnevad tänaval Z-sümboolikat nägevad lapsed ja emad, kes on kaotanud kõik ning jätnud oma mehed ja täiskasvanud pojad sõjatandrile oma kodumaa eest seisma. Sama märgistuse all tapetakse nende lähedasi," kirjutab Marika Maripuu.
Ärgem vähemalt laskem samamoodi vaimselt okupeerida okupatsiooni eest Eestisse pagenud Ukraina laste hingesid, pannes neid siinsetesse venekeelsetesse koolidesse, kus neid hakatakse igatmoodi „denatsifitseerima". Venestudes, ei lähe nad hiljem oma kodu-Ukrainat üles ehitama, vaid saavad osakeseks totaalsest „vene maailmast", mille jaoks ei eksisteeri ei geograafilisi ega eetilisi piire.
Eesti ei peaks kasvatama hättasattunutest Ukraina lastest Venemaa tarvis kahuriliha. Me oleme püüdnud integreerida venelasi Eesti ühiskonda, kuid Venemaa suutis suurema eduga integreerida hoopis teised siin elavad ja vene keelt rääkima sunnitud rahvused vene keelekeskkonda. Me anname väiksed ukrainlased vene kooli venestamiseks, ja siis hakkame jälle integreerima neid noori nullist, nagu venelasi 30 aastat tagasi. Ja sama eduga. See on kilplaste töö, vee sepistamine haamriga.
Meil on tegelasi, kes seletavad tõsise näoga, et vene keel ja kultuur ei ole süüdi. Milleks korrata selliseid elementaarseid asju? Aga „süütut" keelt kasutavad nii Putin kui ka Solovjov, ja ka süütut kultuuri võib kuritarvitada, kasutades seda relvana, nagu võib ka Šiškini karudega maaliga lüües sandistada tervet ekskursiooni.
Vene kultuuri Eestis ei arendata, siin seda taidluse tasemel reprodutseeritakse, sest siin on Venemaa keeleline provints. Sellegipoolest vastandatakse vene keelt Eestis „tarbetule" eesti keelele, mis Yana Toomi väitel sureb niikuinii välja. Mida rohkem on siin umbkeelseid valijaid, seda rohkem hääli koguvad valimistel keskerakond ja Putin.
On täiesti häbiväärne, et üldse vaieldakse, kas Filipp Kirkorovi kontsert Tallinnas toimub või ei toimu. Sõja ja terrorismi toetajal ei tohiks meie riiki asja üldse olla, meil on selliseid endalgi küll. Kusjuures tegemist ei ole ju Vene kultuuri, vaid ilge limase multikultiga, sest orientaalsete juurte sasipuntraga mees segab oma repertuaaris kokku mingit barbaarset smuutit Türgi estraadist, nõukogude lööklaulust, „Hava Nagilast" ja labasest restoranilüürikast, ehtides ennast sealjuures paabulinnu sulgede ja kuivatatud konnadega.
Eesti ees seisab ülimalt keeruline ülesanne – võõrustada väärikalt kümneid tuhandeid ukraina põgenikke ja mitte lubada, et nendele siin liiga tehakse, samas mitte unustades, et eestlased kui rahvus, eesti keel ja kultuur on põhiseaduse kaitse all. Ukraina linnu purustava ja ukrainlasi tapva fašistliku sõjamasina sümboolika olgu täiesti keelatud, selle vastu peab olema null tolerantsi, vaatamata sellele, et antud sümboolika läbi teevad potentsiaalsed kurjategijad ennast ju nähtavaks ja võib hakata tegelema ennetuse ja profülaktikaga.
Ja ärgem unustagem, et venekeelne meedia käitub praegu jälle sama variserlikult, nagu ka pronksiöödele eelnenud ja järgnenud ajal, kui ta oli veel ka ässitav. On väga vähe selgeid seisukohti ja hoiakuid – et teise riigi ründamine ja selle rahva tapmine on halb: ikka keerutatakse, vingutakse, meenutatakse eestlaste pahategusid ja välditakse Venemaa otsest hukkamõistmist. See-eest on küllaga solvumust ja kiivust – et kuidas siis nii, meie oleme ju need kõige suuremad kannatajad, ja äkki tulevad need, kellele „südametud" eestlased hakkavad rohkem kaasa tundma.
Ja olukorra teeb palju hullemaks see, et aasta pärast on valimised. Seepärast otsivad Eestit juba poolenisti mahaparseldanud korruptsioonierakonnad ja nende peavoolumeedia „putiniste" oma konkurentide ehk konservatiivide hulgas, aga mitte seal, kus estofoobid imevad juba aastakümneid Tallinna eelarvelehma nisa.
Kui Eesti inimesed ei tee endale lähikuudel selgeks, mis asja tegelikult aetakse ja millega on tegemist väidetavasti populaarse Eesti 200 provokatsioonierakonna näol, siis meie riiki ootabki „gruz dvesti" s(t)aatus.
Kes on kes – selles on küsimus.