Juba jälle annab keegi presidendile halba nõu, kuna ta sõidab Veneetsia biennaalile ja avab seal pidulikult „Eesti" paviljoni, kus pole mitte midagi eestilikku, kirjutab Ivan Makarov.
Eesti presidendiamet oli eriti viimase viie aasta jooksul niivõrd ära lörtsitud ja häbistatud, rakendatud olulisematele EV põhiseaduse sätetele vastu töötama, et paljud eestlased ohkasid kergendatult, kui aktivist-skandalistist „tulilind" ja „päikesekuningas" ei jäänud ei kandidaatide nimetamise sõelale ega riigipea ametisse.
Ja kuigi presidendimääramise protseduur demokraatlikus Eestis on endistviisi naeru- ja häbiväärne, oli positiivne vähemalt see, et antud kohta täidab nüüd mõnevõrra konservatiivne teadlasest riigimees Alar Karis.
Osaliselt sellest tuleneb ka soosivam suhtumine temasse, nii et allakirjutanugi soostus kasutama Alar Karise suhtes mõistet president ilma jutumärke kasutamata. Haritud ja viisakas inimene nõustus sellele tema eelkäija poolt kompromiteeritud ametikohale kandideerima ja aitäh talle selle eest.
President Karis tõi Kadriorgu tagasi asjakohase soliidsuse. Ta ei esinenud palju, aga näiteks tema video, kus lapsed viskasid riigipead lumepallidega, oli oma lihtsuses armas ja geniaalne, nii et maandas teatud osas pingeid pärast Toompea lähistel toimunud „lumesõda" ja politseivägivalda. Mees ei tõmmanud endale selga mingit loosungiga särki, ei korraldanud stseene riigikogus, vaid läks laste sekka. Ta ei kruvinud üles pingeid, vaid näitas oma suhtumist asjasse nii, et mitte ühelgi heatahtlikest Eesti inimestest ei tekkinud ja ei saanudki tekkida vastumeelsust.
Meie vasakliberaalne valitsus koos selle vasakäärmusliku õukondliku peavoolumeediaga on muutunud paradoksaalsel moel eestimeelsuse ja inimlikkuse indikaatoriks, lakmuspaberiks: nii kui kedagi avaliku elu tegelastest hakatakse seal kollektiivselt ja pikalt lintšima, siis on suure tõenäosusega tegemist korraliku ja aatelise inimesega.
Vilja Kiisleri põlglik kommentaar presidendi uusaasta kõnele ja praegune valitsuse ülbe vastuseis presidendi otsusele võiksid ka skeptikuid veenda selles, et Alar Karis on eesti rahva poolt, kuigi pole üldrahvalikult valitud. Ja ei kaitse härra presidenti kiislerismi ja globalismifiilia komissaride viha eest ka see, et ka tema andis oma panuse Mart Helme vastu vallapäästetud hüsteerilisse laimukampaaniasse.
Vaatamata presidendi sellele kollektiivse KK kintsu kaapimisele ei saa habemega eesti mees olla vaimsete ja füüsiliste hälvikute maailmavaadet pealesuruva ja Eestit mahaparseldava jõugu lemmik. Nii et tema poolt tagasilükatud seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise kavatsus oleks nagu viimane hoiatus: kas sa lööd eestlased ja traditsioonilise perekonna oma järgmises sõnavõtus häbiposti külge ning teenid LGBT aumärgi, mida kõike saavutas Kersti Kaljulaid, või ei saa need 5 aastat olema riigipea jaoks meeldivad.
Peale otsest šantaaži on olemas veel üks eestimeelse presidendi kompromiteerimise vahend: nõunikud. Kuna Alar Karis palkas endale abiks sellise inimese nagu Toomas Sildam, siis võib sealt tulla mida iganes, ja ehk juba tuligi. Ei oska ju öelda, kes on andnud presidendile äärmiselt nigelat nõu arvata midagi taunivat kivirahe all seisnud Mart Helme kohta, sest teadlane ise vaevalt et on niivõrd ebaprofessionaalsele otsusele jõudnud. Presidendil, kes on teadusmaailmast äkki komandeeritud süvariigi mõjusfääri, kus ei opereerita ei faktide ega täpsete tsitaatidega, jääb ikka alati võimalus mõni kord sõna võtmata jätta, sest üks tark mees ütles kunagi: mõnikord võib vaikides jätta targema inimese mulje.
Ja juba jälle annab keegi EV presidendile halba nõu, mis paneb teda valama vett multikulti, globalismi, LGBT ja isegi BLM-i veskile: Alar Karis sõidab Veneetsia biennaalile ja avab seal pidulikult „Eesti" paviljoni, kus pole mitte midagi eestilikku, kui mitte arvestada eestlaste raha, mis on selle jama peale raisatud. Eestit esindas seal teos „Orhideliirium. Isu külluse järele", mis olevat inspireeritud vähetuntud kunstniku ja maailmaränduri Emilie Rosalie Saali loost.
Peaks vist lisama, et vähetuntud on see kunstnik ikka põhjusega – reisides koos abikaasaga Ida-India saartel produtseeris ta sadu akvarelle ja maale troopilistest taimedest ja viljadest, mis omasid pigem botaanilist väärtust, mistõttu neid hindasid näiteks Hollandi Kuningliku botaanikaaia töötajad. Õppis Sankt-Peterburgis, reisis nagu Kersti Kaljulaid, maalis võõramaist floorat – seos Eestiga oli pigem geneetiline. Eesti poolt Veneetsia biennaalile tänavu lähetatud autoritel Kristina Normanil ja Bita Razavil ning kuraatoril Corina L. Apostolil pole sedagi.
Me oleme juba harjunud sellega, et Eestit esindavad Eurovisioonil põhiliselt ingliskeelsed laulud ja tihtipeale ka välismaised artistid, enamasti rootslased, ja kui Sahlene oli kahtlemata professionaal, siis teine rootslane – Victor Krone – lasi tervele Euroopale kõrva sellist kukke, et hoia ja keela. Lõppkokkuvõttes jääb Eestist mulje nagu väga madala laulukultuuriga maast, kel puudub lisaks ka oma keel, igasugune isikupära ja fantaasia. Aga tegemist ongi ammu degradeerunud lauluvõistlusega, kus propageeritakse geikultuuri ja demonstreeritakse ka vastavat (muusika)maitset.
Ja nüüd tuli EV president avama installatsioonidest, filmidest, fotodest, arhiivimaterjalidest ja performance'itest koosnevat „eesti" seljankat pretensiooniga esitleda „koloniaalajastu botaanilist kunsti ja selle ühiskondlik-poliitilist mõju nii minevikus kui ka tänapäeval".
Nagu kirjutas peavoolumeedia, „Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näitus "Orhideliirium. Isu külluse järele" tõstatab küsimusi poliitika, ühiskonna, soo ning rahvusidentiteedi teemadel. Kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi räägivad koloniaalajastust siiani kestvatest privileegidest ühiskonnas läbi külluse sümboliks peetavate lillede – orhideede."
Kuidas see esindab Eestit ja Eesti kultuuri? On Eesti kunagi kedagi koloniseerinud? Mis pistmist on Bita Razavil eestlaste rahvusidentiteediga? Miks peaks selle taustal pajatama võõrsil Eesti nimel poliitikast ja ühiskonnast? Mida te poogite Eestile külge seda „sooküsimust", mis eksisteerib ainult seksuaalselt eksalteeritud aktivistide fantaasiates? Oma isiklikke psüühilisi probleeme ei ole kena sõidutada teiste kulul Eestist Veneetsiasse ja näidata seal üle 600 000 külastajale, kes on enamasti normaalsed inimesed.
Hollandi paviljoni komissari Eelco van der Lingeni sõnul haakub Eesti paviljoni teema, kolonialism, ülihästi Hollandi ajalooga. Hollandi jaoks on kolonialism väga keeruline teema ajaloost, märkis ta. Aga mitte ükski adekvaatne eestlane küll ei tahaks, et Eesti ajalugu „haakuks" ühel maailma tähtsaimal kunstinäitusel Hollandi koloniaalriigi verise ajalooga. Nederlandse Rijk ehk ülemaailmne Hollandi koloniaalimpeerium lakkas olemast alles 1975. aastal, ja praegugi veel on sellest sõltuvaid territooriume.
„Teistkordselt Veneetsia biennaalil osalev Norman ütles, et kolonialismist tulenevad küsimused on aktuaalsed ka tänasel päeval, kuigi eestlased sageli end sellega ei seosta," kirjutab ERR. Miks peaksidki eestlased ennast seostama kolonialismiga? Kes te sellised olete, et seote meid suurriikide koloniaalkuritegudega? Eesti ise oli kord Rootsi, kord Saksamaa, kord Venemaa poolt koloniseeritud, miks me peame aheldama ennast teiste riikide sooritatud anastamiste ja genotsiidi külge? Mida te siin laimate Eestit?
"See koloniaalne ebavõrdus kestab täna edasi. Kõik need suhted, mis algasid koloniaalajastul, kestavad ka tänapäeval," väidab Norman, kes koos Razaviga käsitleb seal „priviligeeritud ja vähem priviligeeritud rahvaste küsimust". Miks peab olema Eesti nii küündimatult ja pahatahtlikultki rahvusvaheliselt esindatud? Kaua veel ärastavad ei tea kelle poolt volitatud juurteta aktivistidest taidlejad neid väheseid võimalusi, mida antakse eesti kultuurile rahvusvahelisel areenil?
Kurb, et EV president legitimiseerib sellist multikultit ja Eestile kahjulikku kuvandit. Ja ka ebaprofessionaalne: Eesti ei ole koloniseerimisprotsessi osaleja, Eesti on selle ohver.
Seda enam et president Alar Karis nägi „Eesti" paviljoni avamisel Veneetsias välja nagu buurist aukülaline makuade külapidustuste avatseremoonial.