Austraalia nädalakirja Spectator toimetaja Rowan Dean kirjutab Euroopas maad võtvatest rohehullustest ja kuidas neli eriti "rohevooruslikku" riiki on otsustanud Põhjamerest teha verre uputatud lindude õudusfilmi.
Põllumajandusel lämmastiku keeldudega soolikate väljalaskmine pole ainus Euroopa kliimanomenklatuuri seas leviv hullumeelne idee. Neli "vooruslikku" riiki on otsustanud teha Põhjamerest lindude verre uputatud õudusfilmi.
Sümbolid – välgunool: elektri ühenduspunkt; H2: vesiniku ühenduspunkt; välgunool+H2: tuulegeneraatoritega toodetud elektri toel (mere)veest vesiniku hüdrolüüsimise sõlm; kollane punktiirjoon: elektri ülekandeliin; sinine punktiirjoon: vesiniku trass (transporditakse kas laevade või torujuhtmetega); hall tehaseikoon: lõpptarbija.
Belgia, Taani, Saksamaa ja Holland, mis kõik on Põhjamere piirkonna energeetikakoostöö võrgustiku (North Seas Energy Cooperation; NSEC) liikmed, allkirjastasid 18. mail Esbjergi deklaratsiooni. Põhjamerest, milles on teadaolevalt 1,5 miljardi barreli jagu naftat, mida oleks vaja Venemaa agressiooni tõttu löögi alla sattunud Euroopa majanduse stabiliseerimiseks, tahetakse teha mõttetu "roheline energiasõlm" (Green Hub).
Kõigile, kes soovivad näha kui hullumeelse ideega on tegemist, on vaatamiseks väljas ka tulevaste energiaväljade vaated.
Tohutud tuuleturbiinid istutatakse merre kilomeetrise sammuga võrena. Iga turbiini terasest ja betoonist vundament kinnitub merepõhja ja kaalub üle 1000 tonni. Sügavamas vees olevate tuulegeneraatorite 60 meetri kõrgused platvormid kinnituvad merepõhja 3–4 ankruga. Isegi ujuvate platvormide jaoks läheb vaja meeletus koguses erinevaid materjale, kõik vajavad valmistamiseks ja käitamiseks fossiilkütuseid, mis muutuvad järjest kallimaks, kuna valitsused teevad nende kasutamise üha keerulisemaks.
1. toruvai-vundament, sobib vähem kui 15-meetri sügavusele;
2. gravitatsiooniline vundament, sobib kuni 30-meetri sügavusele;
3. karkassile, neljale jalale, kolmjalale või kolmele sambale toetuvad vundamendid, sobivad sügavamasse kui 30-meetrit merre.
NSECi pressiteate kohaselt on 2030. aastaks kavas suurendada tuuleenergia võimsuseid neli korda, ehk kokku 65 gigavatini. 2050. aastaks tahetakse võimsust suurendada 150 gigavatini.
150 gigavatti katab poole Euroopa Komisjoni avamere taastuvate energiaallikate strateegias ette nähtud kliimaneutraalse energia tootlusest. Tõenäoliselt on see strateegia kirja pandud tükeldatud merelindude sulgedega, kes peavad hakkama navigeerima valgete 270 meetriste sammaste ja üle saja meetri pikkuste tiivikulabade vahel. Põhjamerre üle 150 GW tuulikuid eriti ei mahu ja vajaka jääva poole jaoks peavad Euroopa kliimasõbrad leidma mingi teise mere.
Projekti avalikustamise ajal ei taibanud keegi uurida, kas tuulepargi esimese poole uuesti üles ehitamise kuludega on arvestatud, kuna arvestades tuuleturbiinide keskmist eluiga, tuleb 2050. aastaks 2030ndatel püsti pandud tuulegeneraatorid asendada uutega. Lisaks kõrvaldatakse 2023. aastal kasutusest 14 000 tuuleturbiini laba ja sellise prügi maht kasvab aasta-aastalt eksponentsiaalselt.
Null heitmeteni (seda tuleb faktikontrollida, mida "null heitmed" täpselt tähendavad) jõudmise unistuse täideviimiseks, tuleb Põhjamerre ehitada kunstsaared, mida nimetatakse "energiasaarteks". Nende saarte ülesandeks on hallata energia ülekannet naabruses asuvatele riikidele. Belgia, mis juhib projekti energiasaarte osa, kavatseb lisaks rajada ujuvad päikeseelektrijaamad. See võib olla päris äge vaatemäng, mis neist saab kui peaks saabuma esimene korralik torm.
Taani eeldab, et investeeringute kogumaksumus on üle 28 miljardi euro ja üks energiasaar maksab 1 340 000 eurot. Meretuuleparke hakkab ehitama Maailma Majandusfoorumi (WEF) partner-energiaettevõte Ørsted, mis oma kodulehel kuulutab, et "soovib näha kogu maailma tarbimas rohelist energiat". Paraku läheb neil oma hullumeelset mõõtu "roheprojekti" terase, maavarade kaevandamise ja betooni jaoks vaja nii kivisütt, naftat kui gaasi .
Kõnealune projekt soovitakse viia ellu hoolimata ilmselgest ohust looduskeskkonnale. Millest on tingitud selline kiirustamine? Põhjuseks on kunstlikult loodud probleem kui Taani valitsus otsustas 2050. aastaks lõpetada kõik Põhjamere gaasi- ja naftaammutamise projektid. Pärast 2050. aastat Taani valitsus enam nafta ja gaasi puurimise lubasid ei väljasta, mis peaks tagama, et mitte miski ei paku tulevasele tuulepargile päris konkurentsi, millega saaks võrrelda selle kulude otstarbekust tulude vastu. Tuulepark pannakse lihtsalt püsti olenemata selle tõhususest ja kvaliteedist.
Tuuleenergiale üleminekut suruvad tagant peamiselt äärmusvasakpoolsed poliitikud, energiaettevõtted ja bürokraadid. Taani kodanike seas seevastu tuuleenergia vastasus kasvab. Üks põhimõte hiiglasliku Põhjamere tuulepargi taga on "mida ei nähta, sellele ei mõelda" ja projektis on tagatud, et tuulegeneraatoreid pole kaldalt näha. Inimesed, kes on pidanud tuuleturbiinidega koos elama, peavad neid koledateks, mürareostajateks ja ohuks elusloodusele.
Mis puutub täpsemalt meretuuleparkidesse, siis uuringud näitavad, et need on ohuks mereelustikule ja seda eriti ehitamise ajal.
Taani valitsus hakkab maksma inimestele, kes on sunnitud elama päikese- ja tuuleparkide naabruses, elukvaliteedi languse eest kompensatsiooni. Kui kõik need taastuvad energiaallikad on nii toredad ja rohelised, siis miks inimesed nende naabruses elamist ei salli?
Foto: Dansk Energy
Taani kogudustele on seadusega antud õigus vetostada projektid, mis rikuvad ära vaate nende kirikuhoonetele ja nad on seisma pannud nii mõnegi maapiirkonna tuulepargi ehituse. See ei meeldi Dansk Energy'ile, mille taastuva energia valdkonna direktor Kristine Grunnet leidis 2020. aastal: "Meie ees seisvate kliimaväljakutsete valguses peab kirikutelt tuuleparkide vetostamise õiguse ära võtma."
Kujutage ette kui kivisöetööstus arvaks midagi sellist.
Saksamaal on Euroopa Liidus kõige rohkem tuuleturbiine ja tööstusharu upub kohtuasjadesse, seda peamiselt asjaolude tõttu, et need on ohuks elusloodusele. Mida rohkem tuulegeneraatoreid ehitatakse, seda enam inimesed neid vihkavad.
ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuse nõukogu (IPCC) nõunikust sotsiaalteadlane Patrick Devine-Wright arvab: "Me peame kodanikega täiskasvanute kombel rääkima, kohtlema neid kui suuri inimesi ja neile ütlema "kuulake, status quo on muutunud, meil on kliimahädaolukord, me peame tegema oma süsteemidesse radikaalseid ja kiireid muutuseid"."
Sellised need asjad siis on. Kuulutades ilma piisava tõestusmaterjalita, et kuskil on "kliima hädaolukord", tuleb tühistada senised seadusenormid, maaomand ja kodanikuõigused.
Kui keegi osutab, et nii päikese- kui tuuleenergiaga kaasneb tohutu süsihappegaasi jalajälg ja need avaldavad looduskeskkonnale kohutavalt mõrvalikku mõju, seda nii nende loomise kui suhteliselt lühikese aja jooksul kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu, siis inimestele, kes on päikese- ja tuuleenergiale ülemineku taga, selline jutt üldse ei meeldi. Kui pakutakse lisaks, et lahenduseks võiks olla tuumaelektrijaamad, hakkab mingi seltskond ennast suvaliste asjade külge liimima.
Milleks sedasi tehakse? Sellepärast, et tuumaenergia on kiire ja jääv lahendus. Triljonite eurode mahus avaliku raha laiaks löömise asemel saaks maailma energeetikavarustuse tagada tuumaenergiaga ja sellega koos vähendada fossiilkütuste kaevandamist.
"Aga tuumaenergia on kallis!"
Mis juhtus väitega, et "mitte midagi ei loe, sest meil on kliima hädaolukord"?
Kui meil ongi kliimakriis, siis oleks tuumaenergia hetkel ainukene loogiline ja teaduslik lahendus. Kui kliima hädaolukorda ei ole, siis on "rohelise energiaülemineku" taga ainult massiivne pettus, mis nõuab veoautokoormate kaupa raha. Iga pilvelõhkuja mõõtu keerlev laba sirutub valge elevandina vete kohale, mis on püsti pandud avaliku sektori raha eest ja mis toetub hirmu külvavatele räsisiltidele (#ClimateEmergency), pestud ajudega laste rumalatele pisaratele ning tühistele poliitikutele, kellel pole iseloomu jälgegi, kuid kes soovivad avalikkuse eest välja näha jube vooruslikena.
Mis puutub lindudesse, siis meredest võivad saada veristesse sulgedesse uppunud õudusunenäod.
*Rowan Dean on Austraalia Spectatori toimetaja, kes avaldab oma lugusid Flat White nime all. Arvamusloo pealkiri viitab ulmekirjaniku Philip K Dicki düstoopilisele ulmeromaanile "Kas Androidid unistavad elektrilammastest" (Do Androids Dream of Electric Sheep), mille alusel on valminud kaks filmi "Blade Runner" ja "Blade Runner 2049" (Blade Runner – noateral ruttaja). Viimase filmi aastaarv kattub Põhjamere "rummu-ja-kodarate" valmimise tähtajaga.
Tõlkis Karol Kallas