Poliitikuid on kahte liiki. Ühed on karjääripoliitikud, kes lähevad poliitikasse tulusaid ameteid püüdlema ja haldavad aina kõrgemale positsioonile pääseda, ent teised tahavad tõesti oma rahva ja riigi heaks midagi ära teha. Nende poliitika aluseks on kindlad põhimõtted ja julge vaade tulevikku, leiab teoloog Malle Pärn.
Võiks öelda, et inimesi, kes on teadlikult ja tahtlikult poliitikas, on kaht liiki.
Ühed on karjääripoliitikud, kes lähevad poliitikasse karjääri tegema, tulusaid ameteid püüdlema, nemad ihaldavad aina kõrgemale positsioonile pääseda, aina tähtsamale toolile istuda. Nende eesmärgiks on võim iga hinna eest. Muidugi ka raha ja oma isiklik heaolu. Miski muu ei lähe neile korda. Põhimõtted on neile vaid kattevarjuks, neid on lihtne muuta, vastavalt tuule suunale, vastavalt kõrgemate ülemuste käsule. Nad õpivad ära karjääripoliitikutele hädavajaliku kantseliidi, nende kõnedest ei maksa kunagi tõsist (ausat) mõtet otsida.
Teisi võiks nimetada missioonipoliitikuteks. Nemad tahavad tõesti oma rahva ja riigi heaks midagi ära teha, nende poliitika aluseks on kindlad põhimõtted ja julge vaade tulevikku. Nad austavad oma rahvast ja iseennast ja tahavad, et Eesti oleks iseseisev ja igati normaalne riik, kus kõigil inimestel oleks inimväärne elu. Kuni viimase väikese külani välja! Nad suudavad näha ühiskondlikke protsesse kriitilise pilguga ja analüüsida neid vigu või kuritegusid, mida teevad (või on teinud) karjääripoliitikud.
Tänapäeva missioonipoliitik on kindlasti rahvuslane ja konservatiiv – see tähendab, ta vastandub tänapäeva valelikule liberaalile, kes on klassikalisest liberaaliast väga kaugele kõrvale kaldunud, kes ehitab uut (oma meelt mööda) klassiühiskonda ja ihkab riigis (või riikide liidus) kehtestada totalitaarset ideoloogiarežiimi. Teda ei huvita riigi iseseisvus, pigem soovibki ta oma riigi allutada Brüsselile, sest siis ei pea tema ise millegi eest vastutama. Ega isegi oma peaga mõtlema. Ta käitub nagu programmeeritud robot.
Nende kohta võibki öelda nõnda, nagu Stepan Karja ütles minu kohta Tartu Postimehes – ta on ju poliitik, tema juttu ei maksa tõsiselt võtta, ta räägib ju seda, mida partei käsib rääkida. Ilmselt soovis ta mind sellega „ära tühistada", sest minu mõtted ei meeldinud talle.
Aga mina ei ole karjääripoliitik, mind ei huvita mingi poliitiline ametiredel.
Ma ei ole saanud oma erakonnalt ega erakonna juhtidelt mitte ainsatki „käsku" ega isegi suunist selle kohta, mida ja kuidas kirjutada. Ma kirjutan seda, mida ma mõtlen ja tunnen, konservatiivsed portaalid avaldavad mu mõtteid ja erakond on kõik seni heaks kiitnud.
Sedasama teevad ka kõik mu erakonnakaaslased, kes oma mõtteid avaldavad! Missioonierakonnas käivad asjad sedapidi, mitte nii nagu karjäärierakondades. Võitluskaaslased leitakse sarnaste põhimõtete ja maailmavaate, mitte isikliku kasusaamise alusel.
Erakonda astusin ma ainult sellepärast, et Eesti olukord on katastroofiline. Ma tean, et sellesse erakonda on koondunud (vähemalt enamasti) inimesed, kes tunnevad muret oma kodumaa allakäigu pärast, kes ei mõtle ainult endale ja oma lähedastele, vaid oskavad näha ka seda, mis toimub tervel Eestimaal, kes tahavad midagi ära teha, et meie allakäiku pidurdada. Et meie järglastel oleks siin turvaline kodu paljudeks sajanditeks!
Miks nii paljud EKRE vastased usuvad liberaalide valesid, miks nad nii lihtsast asjast aru ei saa? Kas nad ei usalda enam üldse inimesi, kes mingisse erakonda ühinevad ja neid siis kaasa püüavad tõmmata, et üheskoos oma riiki üles ehitada? Miks peetakse lausa endastmõistetavaks, et igaüks, kes läheb poliitikasse, tahab seal ajada mingeid isiklikke asju, ja urgitseda sealt ainult isiklikku kasu? Kas meil on tõesti juba nii palju inimesi, kes oma elus teevadki valikud isikliku kasusaamise järgi, miks nad muidu selles aina kahtlustavad kõiki teisi? Eks varas ole ju kindel, et kõik varastavad, aus inimene ei kipu kõiki aina kahtlustama?
Ja siis on veel „neutraalsed", kes ometi kipuvad kalduma liberaalide poole. Nad ütlevad, et EKRE on liiga räige. Et võiks olla viisakam. Aga kui EKRE oleks „viisakam", siis oleks ta juba ammu alla neelatud, nagu Reformierakond neelas aastate eest Res Publica, kes tuli ju riigikogusse suure valimisedu ja uhke loosungiga. Uus poliitika! Selle pärast andsid nii paljud neile hääled, nad lootsid, et midagi hakkab meie elus muutuma. Ei hakanud. Ju nad olidki liiga „viisakad"! Ja andsid alla. Võtsid maha Lihula monumendi. Mida neile selle eest lubati? Nad ju vedasid oma valijaid alt!
Nii paljud ütlevad: ma ei taha tegelda poliitikaga, ma ei taha midagi poliitikast kuuldagi?
Miks on meil poliitika nii räpase maine omandanud, nii madalale langenud? Kui inimesi kutsuti Balti ketti, siis ju keegi ei öelnud, et mis te õhutate poliitikat? Mindi ja seisti, sõideti autoga kodust kaugemale, et kett oleks katkematu. Lauluväljakul oli kui palju rahvast? Sõbrad, see oli POLIITIKA! Mis siis nüüd juhtunud on? Miks nii paljud on kaotanud usu inimlikkusse, aususse, oma rahvusliku üksmeele väesse?
Kas nad tõesti arvavad, et nende käed on puhtad, kui nad vaikselt ja uhkelt kõrvale tõmbudes lasevad "räpastel" poliitikutel oma tahtmist teha, Eesti maapiirkonnad sunniviisiliselt inimestest tühjaks pumbata, ja noored välismaale tööle küüditada?
Me laseme energiat tootval riigiettevõttel (rahvavaenuliku valitsuse kaitse all) ennast päise päeva ajal paljaks röövida! Kui meile öeldakse: teid puuuakse homme üles, siis meie küsime alandlikult: kas nöör antakse – nagu koroonavaktsiin – riigi poolt või peab selle ise kaasa võtma?
Kes see oli, kes ütles, et kurjuse võiduks piisab sellest, kui "head" inimesed mitte midagi ei tee, vahele ei astu, vastu ei hakka? EKRE on räige, nemad tahavad olla viisakad? Anda viisakalt oma lapsed lõvidele söögiks? Millal me ükskord aru saame, et me seisame kuristiku äärel?
Mitte EKRE ei ole räige, vaid meie riigi poliitiline olukord on räige, see on juba ammu ületanud igasugused viisakuse piirid! Miks on vaja seda aina roosaks üle võõbata, et see räigus silma ei paistaks?
Mis on poliitika? Poliitika on (tegelikult) hoolimine oma kaasmaalastest, poliitika on vastutusevõtmine, üheskoos mõtlemine ja plaanide tegemine, otsustamine, mida meie rahvas vajab, mida on vaja ühiselt teha, et meil oleks normaalne riik, ka kõigi erinevate variantide omavahel ausalt läbiarutamine – kõik see ongi poliitika. Kui see kellelegi ei meeldi, siis pole mul temaga millestki rääkida. Siis pole ta sugugi parem omakasupüüdlikust karjääripoliitikust. Ka tema on süüdi meie riigi allakäigus!
Huvitav, kui palju võib karjääripoliitikute (ja nende toetajate) hulgas olla neid, kes lihtsalt ei saa aru, mida nad teevad. Kes usuvad, et see tee on õige ja rahvas on õnnelik. Kelle silmad on kinni seotud, kelle kõrvad on kinni topitud. Kes usuvad suurkapitalistide muinasjutte ja elavad brüsseli mudelites.
Usun siiski, et enamus neist teenib Moolokit teadlikult ja tahtlikult, sest see on neile kuidagi materiaalselt kasulik.
Niisiis, meil käib sõda nende kahe liigi vahel. Paraku on selgelt missioonipoliitika poolel kindlalt vaid üks erakond. Aeg-ajalt toetavad EKREt selles sõjas ka teised erakonnad – kui leiavad selle endale kasuliku olevat – enamasti on siiski EKRE ainus, kes veel Eesti iseseisvust ja rahvusriigi helget tulevikku igatseb.
Aus meedia oleks selles sõjas erapooletu ja annaks mõlemale poolele võrdselt sõna. Kahjuks meil ei ole enam ausat meediat, meil on programmeeeritud ideoloogiameedia, mis juba aastaid alatult (ja õnneks ka väga rumalalt) laimab ja mustab konservatiive ja rahvuslasi.
Kui poleks konservatiivseid internetiportaale, siis oleks meie olukord vist päris lootusetu. Siis ei teaks rahvas konservatiividest õieti midagi.
Targemad inimesed loomulikult loevad Objektiivi ja Uusi Uudiseid, sest need tasakaalustavad programmeeritud meedia ideoloogilist propagandat ja paljastavad võltsliberaalide valesid. Kuni neid ei ole ära keelatud, seni on meil veel lootust.