LifeSiteNewsi ajakirjanik Emily Mangiaracina kirjutab, et uusmarksistist Maailma Majandusfoorumi nõuniku Yuval Noah Harari jaoks pole tõde olemas, tema usub ainult jõudu.
Hararit peetakse mõtlevate inimeste poolt õigusega üheks ohtlikumaks elus olevaks intellektuaaliks. Maailma Majandusfoorumi (WEF) nõunik on saanud kuulsaks oma inimsusevastaste seisukohtadega, düstoopiliste ettekuulutustega ja rolliga organisatsioonis, mis soovib kiirkorras selle kõik ellu viia.
Samas võib küsida, kas inimesed Harari osas äkki üle ei reageeri? Vastus peitub küsimuses: kui tema silmis pole inimesed midagi rohkemat kui loomad ja suuremat osa inimkonnast pole täna enam vaja, siis mida me peame arvama?
Kõigi silme all on Harari loonud pildi inimkonda ees ootavast piiramatust türanniast. Harari usub millessegi, mida peetakse kultuurimarksismi üheks põhidogmaks: tõde pole olemas, on ainult ennast jõuga kehtestav vägi (power).
Seega usub Harari, et "tõde" kui sellist pole olemas ja ta teeb seda äärmiselt tulemusrikkal ja ohtlikul viisil. Kui ta ühelt poolt tunnistab, et olemas on objektiivne teaduslik reaalsus, on ta teiselt poolt avalikult eitanud objektiivsete väärtuste olemasolu. Ta eitab näiteks üldkehtivaid väärtuseid, nagu seda on ühiskonna ja selle seaduste aluseks olev inimelu pühadus.
Maailm ei vaja "suuremat osa" oma elanikkonnast.
Sellise seisukoha tõi ta äärmiselt selgelt välja TED meediagrupi juhile Chris Andersonile hiljuti antud intervjuus, milles ta kuulutas, et maailm ei vaja "suuremat osa" oma elanikkonnast.
Viidatud arutelus kirjeldas Harari ühiskondlikke väärtuseid kui "väljamõeldisi" ja "lugusid", mille näiteks tõi ta inimõigused. Tema sõnul ei ole inimõigused "bioloogiline fakt", vaid "inimeste poolt konstrueeritud lugu".
Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle vägi sõltub väljamõeldiste loomisest ja neisse uskumisest.
Varem on Harari oma mõtetega jõudnud välja isegi sinnamaani, kus ta väitis, et "homo sapiens on tõejärgne liik, kelle vägi sõltub väljamõeldiste loomisest ja neisse uskumisest".
See usk saab eriti selgeks Andersonile antud intervjuu episoodis, kus ta väidab, et inimõigused ei ole lõplik põhimõte. Kui intervjueerija pöördub hiljem inimõiguste juurde tagasi, kirjeldades neid kui "inimeste konstruktsiooni", siis Harari katkestab teda ja räägib neist mineviku vormis, kinnitades selle juurde, et võõrandamatud õigused ei ole läbi aegade kehtiv põhimõte:
"See oli väga hea lugu. Kuid samas on väga ohtlik arvata, et meie poolt ühes kindlas ajaloolises keskkonnas konstrueeritud lugu kehtib samal viisil ükskõik mis muul ajalooperioodil, või ükskõik millises tänapäeva maailma poliitilises ja geograafilises asukohas"
Harari (ja Andersoni) mõte lendab nii kõrgelt, et nad annavad inimõigustele uue tähenduse! Pigem on nende järeldused ateismi loomulik tulemus, mis muudab teisejärguliseks iga usu objektiivsetesse väärtustesse.
Inimõigused olid väga hea lugu.
Harari kultuurimarksistlik väide, et võim ja jõud on tõe endale allutanud, kõlab kõvasti läbi tema hiljutistest intervjuudest. Ühes neist ta näiteks kuulutas, et teaduse eesmärgiks on jõud (võimu haaramine), mitte tõde või kus ta kirjutas, et "liigina eelistavad inimesed jõudu tõele".
Taoline murettekitav uskumus tuli välja ka viidatud intervjuust, kus Anderson küsis Harari käest: "Kas on võimalik, et mõned neist lugudest (st väärtustest), on tõesemad kui teised?" ja ta mainis sinna juurde teadust, mille kohta ta arvas, et see siiski ei ole "ainult veel üks lugu?"
Vastates jõudis Harari kiiresti jõu- ja võimuküsimuse juurde: "Ei, teadus ei ole seda. Me peame ajaloos eristama kahte liiki võimu. Inimestel on võim objektiivse reaalsuse üle, nagu võime ehitada sildu, ravida haiguseid või ehitada aatompomm. Selle kõrval on jõud inimeste ja nende subjektiivsete tunnete, mõttemaailma, nende millessegi uskuma panemise üle."
Harari annab siinkohal mõista, et näeb kogu reaalsuse mõõdet pigem läbi jõu ja vüimu, kui tõe läätse. Isegi oma "objektiivset" teadusmaailma. Samuti on silmi avav, millise tähtsuse ta omistab "tundeid" ja "kujutlusvõimet" ära kasutavale väele inimeste tahte üle.
Kuna asju, nagu objektiivsed väärtused pole olemas, sealhulgas inimõiguseid, siis on ühiskond määratud oma juhtide meelevaldsete ideede ja kapriiside orjusesse.
Kui tema ideed kokku panna, siis saab selgemaks Harari kultuurimarksistlik maailmanägemus: võimu juures olevad inimesed võivad manipuleerida oma eesmärkide huvides ühiskonna väärtuseid. Kuna asju, nagu objektiivsed väärtused pole olemas, sealhulgas inimõiguseid, siis on ühiskond määratud oma juhtide meelevaldsete ideede ja kapriiside orjusesse.
2018. aastal kirjutas Harari:
Tõde ja võim saavad ainult mõnda aega koos eksisteerida. Kas siis varem või hiljem lähevad nende teed lahku. Kui keegi soovib võimu, siis tuleb mingil hetkel levitada väljamõeldisi. Kui keegi tahab maailma kohta teada tõde, siis tuleb ühel hetkel võimust lahti öelda. Inimene peab tunnistama asju – näiteks, mis on tema võimu allikad – mis ajab vihale tema liitlased, peletab eemale järgijad või tallab jalge alla sotsiaalse harmoonia.
Liigina eelistavad inimesed võimu tõele. Nad kulutavad palju enam aega maailma kontrollimise kui selle mõistmise püüdlustele. Isegi kui inimesed üritavad maailmast aru saada, siis tehakse seda üldjuhul lootuses, et maailma mõistmine aitab neil seda paremini kontrollida. Seega kui keegi unistab ühiskonnast, kus valitseb tõde ja eiratakse müüte, siis pole homo sapiensist suurt midagi loota. Parem on õnne proovida šimpansite juures.
Kui mõelda selle peale, et Harari on ärimaailmas ja riigitegelaste seas tohutut mõju omava WEFi (Maailma Majandusfoorumi) juhi Klaus Schwabi nõunik, siis me peaksime küsima: mida tema kirjeldatud arvamused räägivad nii tema enda kui WEFi kohta?
Tõlkis Karol Kallas