Majandusteadlane Fabrizio Ferrari kirjeldab majandusteabe portaalis Mises.org, kuidas tänaste pahempoolsete antikapitalistide vaated ja 1930ndate aastate Itaalia fašistide ideoloogia on suuresti sarnane.
[Arvamuslugu on kirjutatud 2020. aastal. Ülevaates on kasutatud sõnu "liberalism" ja "liberaalsus" ainult inimeste erinevate vabaduste kirjeldamiseks, millel pole mitte vähematki tegemist progressiusu poolt väärastatud "liberalismi/liberaalsuse" mõistetega.]
Covid-19 pandeemia poolt põhjustatud majanduskriisis oleme me taas tunnistajaks, kuidas nõndanimetatud majandusteadlased, ajaloolased ja eksperdid üritavad seletada, et see kõik on kapitalismi süü. Selliste inimeste omavahelist koostööd ja ühisolemist suunava kapitalistliku organisatsiooni kriitika on erinev, kuid välja võib tuua kolm peamist kriitikalõime, mis kerkivad teistest rohkem esile.
Antikapitalismi juures on üks element, mida väga tihti eiratakse. Kuigi antikapitalismi seostatakse tihti sotsialismi ja pahempoolsete liikumistega, siis täpselt samasuguse kapitalismivastase meelsuse leiab ka fašistlikust ideoloogiast. Nagu majandusteadlane Thomas DiLorenzo osutas ühes Misese Ülikooli (Mises Institute'i inimesi majandusteemadel hariv loengusari, Mises U) vastavateemalises loengus, on fašism ainult üks sotsialismi eriliike, nagu seda on näiteks kommunism. Seepärast ei peaks kedagi üllatama, et kommunistid ja fašistid kumbki ei salli kapitalismi.
Fašism on ainult üks sotsialismi eriliike, nagu seda on näiteks kommunism.
Kõige paremini saab fašismi antikapitalistlikust mõttemaailmast aru, lugedes Benito Mussolini 1932. aastal avaldatud esseed "Fašismi doktriin", mille ta kirjutas koos Giovanni Gentile'ga (kes on üks tuntumaid fašismi ideolooge).
Mussolini ja Gentile ründavad kapitalismi (vähemalt) kolmest küljest ja selle retoorika ei erine väga palju sellest, mida kuulutavad kaasaegsed antikapitalistlikud ja väidetavalt antifašistlikud liikumised. Esiteks rõhutavad Gentile ja Mussolini, et valitsusel peab majanduses olema märkimisväärne roll. Teiseks mõistavad nad hukka nii metodoloogilise kui poliitilise individualismi, rõhutades kollektivismi ja kollektiivsete identiteetide tähtsust. Kolmandaks mõistavad nad hukka "ökonomismi" [arvamus, et kõike elus suunavad majanduslikud tegurid] ja majanduse poolt inimeste käitumisele seatud kitsendused; nad taunivad füüsilise maailma piiranguid ning peavad õigeks valitsust, mis ei arvesta majandus(teadus)e prakseoloogiliste ja sotsioloogiliste seadustega.
Valitsuse sekkumine peab kogu aeg kasvama
Esimene samm, mille antikapitalistid suure riigi õigustamiseks astuvad, on inimeste vabaduse filosoofia halvustamine. Peatükis, mis kannab pealkirja "Majandusvabadust pole vaja – kummardus Bismarckile", kirjutavad Gentile ja Mussolini, et "fašism on selgelt ja kõiges klassikalise inimeste vabaduste doktriini vastu, seda nii poliitika- kui majandusvallas". Kas see ei kõla tuttavalt? Kas see on erinev sellest, kuidas paljud vasakpoolsed räägivad, et neoliberalism ja kapitalism tuleb ümber mõtestada?
Mõned peatükid hiljem ("Riigi absoluutne esimus") leiavad kaks fašisti – kommenteerides 1929. aasta ülemaailmset majanduslangust, mida nad pidasid kapitalismi nurjumise kehastuseks –, et majanduskriise on "võimalik lahendada ainult riigipoolsete meetmetega ja riigi orbiidi piires". Kas see erineb millegi poolest sellest, mida peavad õigeks tänased "liberaalid" (õigemini sotsiaaldemokraadid) ja nende sekkumispoliitikatest ning kapitalismi allutamise püüdlustest valitsuse karmimale kontrollile?
Kui asi ikka pole veel selge, siis sama paragrahvi alguses kirjutavad autorid, kuidas nad praktikas klassikalist liberalismi eiravate poliitikate rakendamist ette kujutavad. Nad süüdistavad klassikalise liberalismi vaimus toimivat pisikest riiki, et see majanduse dünaamikast lähtudes "piirab oma tegevused ainult tulemuste kirja panemisega" ja selle asemel peaks valitsus "olema riigis toimuva näitemängu lavastaja ning juhtima ühiskonna materiaalset ja moraalset progressi". Taas, kus siin on erinevus vasakpoolsete nõutud suurema riigi poolse sekkumisega? Või sellega, kuidas nõutakse suuremat riiki, et see suunaks nende sotsiaalse õigluse edendamise eesmärgil turgusid?
Lõpuks on nii kaasaegsed (pahempoolsed) antikapitalistid ja "klassikalised" fašistid äärmiselt erapooliku riigi poolt.
Fašism peab õnneks kollektivismi ja jälestab individualismi
Terves essees paljastub selgelt fašismi individualismi vastane filosoofiline lähenemine. Näiteks peatükis, millel on kohane nimi "Individualismi ärapõlgamine ja riigi tähtsus", nimetatakse fašistlikku ideoloogiat otse "anti-individualistlikuks". Autorite sõnul rõhutab fašism "riigi tähtsust ja tunnustab inimisiksust ainult nii kaua kui tolle huvid kattuvad riigi omadega".
Taas, kas selline retoorika ei kõla tuttavalt? Kas see on nii erinev kaasaegsest antikapitalistidest, kes on kõigile osapooltele kasuliku üleilmse majanduskoostöö vastu, kuna nende arust toob see kasu ainult kapitalistidele ja kuidas nad ei saa aru, et sellest võidavad samuti tavainimesed ning see aitab kaasa riigi heaolule?
Viimaks, kui on vaja tasakaalustada üksikisikute huvisid kollektiivide ning riigi huvide vastu, on paljud tänased antikapitalistid üpris sarnased fašistidele.
Fašism: antimaterialism ja kõikvõimas valitsus
Paljud kaasaegsed (vasakpoolsed) antikapitalistid peavad sarnaselt fašistidega kalliks teatud utoopilist antimaterialismi ja teatud müstilist arusaama, et riikidel ning valitsustel on mingi eriline missioon.
Fakt on ka see, et paljud kaasaegsed antikapitalistid ei pea õigeks nägemust, kus riik passiivselt lepib inimeste vabalt valitud majandusliku läbikäimise ja vabatahtlike vahetustehingutega tulemustega. Analoogselt süüdistavad Mussolini ja Gentile peatüki "Majandusvabadust pole vaja – kummardus Bismarckile" lõpus klassikalist liberalismi "majanduse, poliitika ja moraalsuse vallas valitsevas agnostitsismis".
Teiste sõnadega: fašistid, nagu ka kaasaegsed antikapitalsitid, ei suuda taluda, et oma heaolu nimel tegutsevad inimolevused soovivad loomuomaselt osaleda vahetustehingutes, mille osas kummalgi poolel on arusaam, et need teevad nende olemise paremaks. Selle asemel soovivad antikapitalistid sellise olukorra asendada riigi poolt peale sunnitud "moraalselt paremate" lahendustega.
Lõpetuseks
Cicero tõdes: "Historia magistra vitae". Ajaloo tundmine aitab vältida minevikus tehtud vigu. Mis puutub antikapitalismi, siis kõigil selle harudel on rohkem ühist kui nende pooldajad maldavad tunnistada. Täpsemalt sõnastades, iga antikapitalistlik ideoloogia soovib suuremat valitsuse sekkumist, need ei salli inimeste vabadust, need pooldavad antimaterialismi ja neid iseloomustab usk valitsuse ja keskkonna müstilisse rolli. Need kõik alustavad antikapitalismiga ja lõpetavad diktatuuride, veresaunade, sõdade ja viletsusega.
Tõlkis Karol Kallas