Abielu on mehe ja naise liit, meie ei saa seda ära muuta. Ma saame vaid sellest farsi teha, selle ära naeruvääristada, nii et see muutub vastumeelseks nendele, kes endiselt liigitavad ennast meesteks ja naisteks, leiab kolumnist Malle Pärn.
Loen uudist:
„Täna saame teada anda rõõmusõnumist – Kadrist ja Helerist sai esimene samast soost partneritega kooselupere, kellele riik andis ühise perekonnanime," teatas Eesti Inimõiguste Keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht, võrdse kohtlemise ja väljendusvabaduse ekspert Kelly Grossthal.
Veel sain sellest uudisest teada, et nad soovisid seda ühist perekonnanime selleks, et „saada koos lapsi ja omada üht pereidentiteeti". Päris kummalised lootused?
Kui mingi kavandatav muudatus tekitab ühiskonnas suuri vaidlusi, siis tuleks kuulata teadlasi ja teadjaid, mitte neid, kes probleemi olemust ei mõista, või nagu nüüd öeldakse: kes probleemi „ei näe". Kes leiab, et abielu võib olla ka sooneutraalne ja sellest ei muutu meie ühiskonnas ega elus mitte midagi, see lihtsalt tunnistab, et ta ei tea, mida abielu endast kujutab ja mis on abielu tähendus ning mõte. Järelikult me ei saa tema arvamusavaldusi tõsiselt võtta.
Me ei lase ju ennast ravida inimesel, kes meditsiinist midagi ei tea? See, kes tähti ei tunne, ärgu arvustagu raamatut!
Kuidas saab laiendada abielu mõistet nendele inimestele, kes ei tea, mida abielu tähendab? Kelle meelest tähendab abielu hoopis midagi muud? Kelle arvates abielu „sooneutraalseks" muutmine „ei võta kelletki midagi ära"?
Kui keegi tunneb, et mingi muudatus temalt midagi väga olulist ära võtab, siis tuleb kuulata teda, mitte seda, kes seda temalt ära võtta tahab! SEE on võrdne kohtlemine, mitte kuidagi ei saa võrdseks kohtlemiseks nimetada mingi vähemuse tahtmise läbisurumist paljude vastuseisust üle sõites.
Kümne aasta jooksul on püütud neile abielu mõistet ära seletada, aga nad ei ole neid seletusi kuulanud ega arvestanud. Miks? Sest neil on isekas soov ja nad tahavad, et see täidetaks.
Neile ei lähe korda, mismoodi maailm selle tagajärjel muutub. Lõpptulemus on aga täielik anarhia: igaüks võib välja mõelda ükskõik missuguse hullumeelsuse, ja terve ühiskond peab selle tõsise näoga vastu võtma. Oh neid kaklemisi siis erinevate luulutajate vahel! Äärmuslikest egioistidest ei saa enam iial mingit normaalset ühiskonda kokku kleepida.
Vaadake, kuidas seksuaalaktivistid ise käituvad: alguses oli LGBT, neli varianti, nüüd on juba kuipalju? IQ+ ja nii edasi? Kui palju neid tähti ja triipe sinna veel tuleb, kes nõuavad oma suguelueelistuste võrdsustamist püha abieluga, milles kasvatatakse uusi Eesti kodanikke? Kõik fiiliad ja hälbed tahavad ju võrdseid õigusi ja ühiskondlikku tunnustust ja kaitset „tagurlaste" kriitika eest. Kas ka biastofiili liit oma ohvriga peab olema võrdne püha matrimooniaga?
Ja milline on transabielu: kaks transsi omavahel? Ja missugused uued soovariandid sobivad omavahel paaridesse? Bi tahaks ilmselt hoopis kaht partnerit, üht omasoolist ja teist teisesoolist?
Üldse on see soolisuse äärmine ületähtsustamine piinlik ja alandav, kas me oleme mingid ajuta ja südameta, hingeta ja vaimuta primitiivorganismid?
Kuhu see soolise mitmekesisuse ja suguliste rahuldusviiside võrdsustamine ühiskonna välja viib? Kas see lõpeb kunagi või jääb igavesti kestma? Sest inimese fantaasial ei ole piire. Kes oskab kindlalt öelda, milised on selle sõja ja loodusliku inimese äranivelleerimise kehtestamise tagajärjed?
Ja sellega liidetakse vihakõne karistamine, mis tähendab seda, et tõde on keelatud, kui see ei vasta liberaalide soovidele. Kes julgeb liberaalsele totalitaariale vastu hakata, see pannakse vangi.
Kurb on see, et meil on nii palju eneskeskseid egoiste, kes nõuavad endale eriõigusi, arvestamata ja kuulamata neid, keda nende nõudmised riivavad. MINA tahan, ja teie peate minu tahtmist tegema, muidu olete õelad inimesed ja tagurlased. MINU tahtmine on uuendusmeelne ja progressiivne. Inimesed ei mõtle oma ihade rahuldamise tagajärgedele, vastutustunne on konservatiivne igand, mille meenutaminegi tembeldatakse vihakõneks.
Inimesed ei oska näha enam isegi meetrikaugusele jalgade ette. Nagu punane udu oleks silmade ees.
Kus on see „seksuaalvähemuste" diskrimineerimine? Mitte konservatiivid ei ole neid surunud getosse, ei ole neid jaganud liikidesse selle järgi, kuidas nad korraldavad oma suguelu. Ei ole neile löönud peale templeid: LGBTIQ+ kogukond, kväärid, samasoolised.
Nad on seda ISE teinud. Uhkelt ja avalikult kuulutades: vaadake, meie oleme teistsugused, sest meie suguelu on teistsugune, aga me tahame sellele kõikide tunnustust ja võrdsustamist tavalise, mehe ja naise abielulise sugueluga. Ja lastelegi tuleb õpetada juba lasteaias ja koolis neid teistsuguseid variante.
Kas kõik uuendused on progressiivsed? Progress peaks ikka olema edasiminek, arenemine paremaks, targemaks, ilusamaks, võimsamaks, suuremaks, mitte vastupidi! On uuendusi, mis on lausa hävitavad.
Teistsuguse maailmavaate vihane mahakarjumine ei likvideeri seda maailmavaadet. See pigem võimendab seda. Ja näitab, et sooneutraalsuse nõudmisel ei ole olemas mingit teaduslikku alust. Neil ei ole millelegi toetuda peale oma iseka soovi.
Abielumõiste äramuutmine on liiga tõsine asi, seda ei saa otsustada ainult ühe vähemuse soovide järgi. Ka riigikogus ei ole mitte kunagi mitte ühtki seadust vastu võetud häältevähemusega? Kui me ei suuda omavahel kokku leppida, siis tuleb selles küsimuses teha rahvahääletus. Seda ei tahetud teha, selle takistamiseks korraldati riigipööre. Mida te kardate?
Abielu on mehe ja naise liit, millesse sünnivad lapsed. Üks, kaks, viis või kaheksa – ja nad tuleb üles kasvatada, see on aega ja vaeva nõudev protsess. Sellepärast on perekond riigi kaitse all, sellepärast on koostatud seadustik, et nõrgemad – ja eriti lapsed – oleksid perekonnas kaitstud.
Erinevad soo ja suguelu vormid on enamasti inimeste fantaasia viljad, ja mitte kõik neist ei ole päris kahjutud, nii inimese enda kui partneri suhtes. Bioloogiateadus on seni neid liigitanud hälveteks või koguni haiguslikeks kõrvalekalleteks. Me võime nende suhtes olla sallivad, aga me ei tohi neid normiks kuulutada.
Üle kümne aasta on meile avalikult meediaruuporite kaudu kuulutatud valesid, millega on püütud lõhkuda ühiskonnamudeli ja klassikalise moraali aluseid. Kui hoone vundament ära lõhutakse, siis hoone kukub kokku.
Paljud inimesed ongi ära tinistatud, usuvad agressiivset ideoloogiat. Nõukogude ajal suutsime punasele udule vastu panna, mis on inimestega nüüd juhtunud? Kas on vajadus „kindlate käte" järele nii suur, et ollakse nõus oma vabadust käest ära andma?
Meie seksuaalaktivistid usuvad, et kõik nende poliitikutest ja rikkuritest toetajad terves maailmas tahavad, et nemad oleksid õnnelikud. Kui naiivne saab täiskasvanud inimene olla?
See abiellumise mõte on neile pähe siirdatud, nende toetajate eesmärk on saatanlik: see on inimlikkuse ärahävitamine. Ühiskonna moraalne häving, lõppematu segadus ja omavahelised kaklused ja tülid ja keskendumine suguelule, aju ja südame väljatõrjumine inimliku tegutsemise juhi kohalt. Selliseid inimesi on lihtne orjastada.
Ja selles apokalüptilises hävitustöös sõdivad ustavate sõduritena kaasa kõik meie seksuaalaktivistid ja nende kohalikud toetajad, tänaseks siis juba kõik erakonnad peale EKRE.
Ei tule see ihaldatud õnn iialgi nende seksuaalaktivistide õuele. Selle võitluse tulemuseks võib pigem olla nende sõdurite endi hävitamine, nagu alatutes tehingutes ikka juhtub.
Vabadusest ja võrdsest kohtlemisest võime siis ainult unistada, kui veel oskame.
Kulla inimesed, kui teie ise seda ei oska näha, siis kuulake ja uskuge ometi neid, kes sellest süsteemist aru saavad ja teid hoiatavad!
Rahvuskonservatiivid näivad olevat ainsad, kes on jäänud kindlalt inimlikkuse kaitsjate poolele.
Abielu on mehe ja naise liit, meie ei saa seda ära muuta. Ma saame vaid sellest farsi teha, selle ära naeruvääristada, nii et see muutub vastumeelseks nendele, kes endiselt liigitavad ennast meesteks ja naisteks. Ja siis tulevad juba kõikvõimalikud „uuendused": abielu koduseaga, autoga, sillaga, iseendaga, mitmikabieludest rääkimata. Ja igasugust sugulise rahulduse saavutamise viisi nimetatakse siis armastuseks. Ka see mõiste kaaperdatakse, nagu vikerkaar ja vikerlased.
Kui juba termin on vale ja kohmakas, siis ei saa õiget asja ka sellest, mida see termin tähistama peab. Abielu ei saa olla sooneutraalne, ka kväärliit ei ole ju sooneutraalne? Ikka ihatakse mingit kindlat soovarianti, mitte sootut või ükskõik mis soost isikut? Kohe mitte kuidagi ei ole võimalik abielu mõistet sooneutraalseks „laiendada".
Kui meil ometi võrdselt kuulataks mõlemat poolt, nii sooneutraalse abielu nõudjaid kui ka traditsioonilise abielu kaitsjaid! Miks meid aina tahetakse suruda totalitarismi ja allutada mingile väljamõeldud ideoloogiale?
Kui liberaalid natukenegi püüaks oma loosungeid päriselt ellu viia? Kas nad tõesti ise aru ei saa, et nad käituvad arutult?
Võrdne kohtlemine, avatus, sallivus? Tore! Aga palun kõikidele, mitte ainult valitud „vähemusgruppidele"?
Niisiis, kõik võrdsuse, avatuse ja sallivuse nõudjad, palun alustage endast!
Kohelge võrdselt, avatult ja sallivalt neid, kellele teie soovide täitmine tundub võimatuna, sest neil on maailmast teistsugune ettekujutus! Laske ka nendel elada oma elu nii, nagu nemad õigeks peavad! Ka nemad on „samapalju inimesed"! Näidake eeskuju!
Tehke kõigepealt ise seda, mida te nõuate teistelt! Siis võib teid juba kuulama hakata. Kuni te ise igasugusele teile mittemeeldivale mõttele reageerite laimamise, vihkamise ja sõimuga, siltide pealekleepimisega, tühistamise ja seakisaga (Juhan Ulfsaki termin, mitte minu), seni ei saa ükski arukas inimene teid tõsiselt võtta.