Jääb üle vaid tõdeda, Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv enam ei toimi ja meil on tegemist demokraatia etendamisega, mida võib pigem pidada halvaks palaganiks. Etenduseks, kus peksa saaja osas on loll rahvas, kirjutab kirjanik ja vaimulik Roland Tõnisson.
Viimased riigikogu valimised olid täis draamat. Kindlasti on kõik valimised olnud olulise tähtsusega. Päris pöördelised, nagu öeldi vanasti iga NLKP kongressi järel, olid aga 2005.a. KOV ja 2007.a. Riigikogu valimised. Neist alates on rikutud valimiste ühetaolisuse põhimõtet. Sellest alates on e-hääletajate arv pidevalt kasvanud ja ületas viimaste valimiste ajal 50% künnise.
Hoolimata president Arnold Rüütli vastuseisust aastal 2005 ja välismaiste ekspertide hävitavast hinnangust e-valimiste korraldamisele ja turvalisusele kinnitas riigikohus antud muudatuse. Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid riigikogu Reformierakonna, Isamaaliidu, Erakond Res Publica ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud, vastu hääletasid Keskerakonna ja Rahvaliidu fraktsioonid. Nüüdseks on jäänud e-valimiste kriitikuks vaid Rahvaliidu järglane EKRE.
E-valimiste poolt ja vastu on palju sõna võetud ja ma ei hakka sellel teemal lehepinda kulutama. Piisab kõneka fakti mainimisest, et nimetatud valimismoodus on kasutusel vaid sellistes riikides nagu Venemaa ja Venetsueela. Mujal on sellised plaanid pärast katsetusi otsustavalt hüljatud. On seega ilmselge, et Eesti puhul on e-hääletussüsteemi näol tegemist ühe vahendiga võimujanuste inimeste käes oma isikliku heaolu ja võimu tagamiseks.
E-hääletamise rakendamine Eestis on olnud üsna küüniline samm. Kui siia lisada tõsiasjad, et Eesti kodanikel puudub võimalus valida endale presidenti ja algatada seaduseelnõusid, jääb üle vaid tõdeda, Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv enam ei toimi ja meil on tegemist demokraatia etendamisega, mida võib pigem pidada halvaks palaganiks. Etenduseks, kus peksa saaja osas on loll rahvas. Tegemist on farsiga võimujanust ja ahnusest. Ega millekski muuks võigi nimetada tolatsemist, kus ühele rahvale määratakse president naabrite, ehk pealtvaatajate, suureks imestuseks ja naeruks.
Võim on tugevaim narkootikum. See on tõsi – vähesed suudavad sellest lahti saada. Kuidas on igaühel lood võimust lahtiraputamise võõrutusnähtudega, teab iga võimuküna juurest minema jalutanu ise kõige paremini. Soomes oli kunagi olnud keegi minister, kes ametist lahti öelnud ja Lapimaale postiljoniks oli läinud. Ta olevat olnud väga rahul, sest tema loomuses ei olnud kohta valetamisel ja hingekahjustavatel mängudel ajutise maise au nimel.
Keegi meie kaasaegsetest on öelnud, et poliitikule on kõige tähtsamaks valituks saamine. Seejärel tagasivalituks saamine. Siis uuesti valituks saamine ja kõik muu on selle kõrval tühisus. See seletab ka tühjad lubadused valijate lollitamiseks. Demagoogia töötab alati, sest inimesele meeldib lollitatuks saada. Inimene tahab kuulda seda, mille järgi tema kõrvad sügelevad. Poliitikasse roninud demagoog teab seda, ning kasutab inimeste rumalust ära.
Kaasaegset ühiskonnamudelit nimetatakse siis demokraatiaks, mis peaks olema rahva võim. Eesti Vabariigis ei saa enam, nagu eespool tõdetud, rääkida rahvast kui kõrgeima võimu kandjast. Sisuliselt ongi meil võimuteostajate näol tegemist ühe kildkonnaga, kes on teinud endale Eesti Vabariigist isikliku heaolu allika.
Eesti riiklikku moodustist valitseb kildkond inimesi, kes on enda kätte koondanud kõrgemad ametid ja roteerib ise ennast vastavalt kildkondlikele vajadustele või jooksvale olukorrale. Mitte asjata ei räägita esimesest, teisest ja kolmandast Eestist. Küllap võiks lahterdamist jätkata. Ja sellest rääkimine ei tee optimistlikuks Eesti tuleviku suhtes. Võimuküna juures tunglemise juures on jäänud võimujanustele demagoogidele vähe aega regionaalpoliitikaks, idapiiri kindlustamiseks, viienda kolonni nõrgestamiseks. Seejuures on Eesti elu nii üle politiseeritud, et mõnes linnaasutuses peab ka koristajaks kandideerija kuuluma linnapeaga samasse erakonda.
Ainus, milleks praegu valitsevatel erakondadel jätkub tahet, on eurodirektiivide elluviimine ja põlisrahva huvide maha tallamine. 26. jaanuaril Vikerraadios eetris olnud opositsioonipoliitikute saates võis Viktor Vassiljev oma ametiajale tagasi vaadates muigega tõdeda (alates 15.15 minutist), et riigikogu ülesanne on võõbata Brüsselist tulevaid seadusetoorikuid sinimustvalgeks ja need rahvale söödavaks teha. See „töö" sisustavat 85 % riigikogu tööajast.
Üldiselt suhtutakse „meie oma riigi poolt" Eesti rahvasse klassikalise marksistliku õpetuse järgi – kommunismi, ehk üleüldise õnneriigi, rajamiseks piisab ka vähemast hulgast inimesest. Eelkõige on loodud tingimused inimeste riigist lahkumiseks. Ma loodan, et Eestis ei panda toime punakhmeeride ja maoistide „regionaalpoliitikale" sarnast rahvavähendamist, ent millegipärast on vaja pisikesest Eestist teha ühte suurt suurtükipolügooni ja tuuleparki.
Ja siis see superraudtee, mis Eesti põlve uueks loob. Suhtumine eesti rahvasse, Eestimaasse ja eesti keelde on selline, nagu meid elaks siin mitusada miljonit. Eesti rahvas oleks nagu endine imperiaalkoloonia, mille elanikud on vaja vabastada eneseimetlusest ja kellesse on vaja süstida süütunne oma olemasolu eest.
Midagi head ma meie „valitsejatelt" lähitulevikus ei oota. Küllap astub peagi jõusse „vihakõneseadus", millega on võimalik vaigistada poliitiline opositsioon ja kehtestada muud vajalikud seadused. Lähitulevik näib pärast viimast võimukaaperdamist päris sünge. Me laseme ennast lõa otsas vedada kui tallekesed. Olukorras, kus tegeletakse Brüsseli „seadusetoorikute" sinimustvalgeks võõpamisega, ei saa me rääkida eestlaste riigist. See maa ja riik, mille eest seisime kolmkümmend aastat tagasi, ei ole teoks saanud.
„Neil ei ole ei mõistust, ei tõde, ei ühtegi elujõulist ideed. Mille abil nad siis meie üle valitsevad? … Jääb vaid üks seletus – meie oma rumaluse abil." Näitleja ning lavastaja Vassili Šukšin on seda öelnud nõukogude ja kaasaegse Venemaa valitsejate kohta, ent kindlasti on tähelepanek kohaldatav laiemalegi „publikule."
E-hääletuse olemasolu ja selle aktiivne praktiseerimine on meie poliitilise laiskuse ja minnalaskmismeeleolude kõige ilmsemaks ilminguks. Väga suur osa eestlasi ei ela keset soid ja rabasid, kuid samas näib suurel osal Eesti inimestest olevat keeruline võtta ette mõneminutiline teekond valimisjaoskonda. Pigem usaldatakse maa, riigi, rahva ja iseenese tulevik omaenda heaolu üliagaralt kindlustavate poliitiliste avantüristide ja demagoogide kätte.
Ühes korralikus loos peaks olema ka soovitus, mida selles küsimuses ette võtta. Minul sellist soovitust ei ole.
Ent mida siis mitte teha? Kindlasti mitte pead norgu lasta. Kindlasti mitte lahkuda võõrsile. Eesti vajab igat eestlast, kes kõige kiuste ja kõigele vaatamata kindlustab oma olemasoluga ja kohalolekuga rahva ja keele tuleviku. Kunagiste tobedaimast tobedaimate loosungite „Welcome to Estonia" ja „Talendid koju!" asemel peab üles riputama sellise: „Eestisse jääjad on tõelised talentide talendid!"
Kõige kiuste ja kõigele vaatamata – elagu Eesti!