Tundub, et meie riigi ehitamist alustati sarikatest, all on ainult karkass. Katus on valmis, täiesti euroopalik. Ülemine korrus on ka valmis. Nüüd tuleks hakata ehitama ülejäänud hoonet, kirjutab Malle Pärn.
Istun ja mõtisklen imeilusal kevadõhtul nukravõitu mõtteid, lootus kipub käest kaduma. Jah, kurjad on ajad, nagu laul ütleb.
Mis on meiega juhtunud? Kuhu me oleme jõudnud?
Meie valelikud ja rahvavaenulikud valitsejad manitsevad meid jälle kokkuhoidlikkusele. Aga endal tõstavad palkasid – terve tuhande võrra. Kas vasak käsi ei tea, mida parem teeb? Ja ikka on veel nii palju inimesi, kes, silmad ja kõrvad kinni, pimesi usuvad ja usaldavad neid.
Vaeste jaoks mõeldakse välja uusi makse, valitsus loobib tuulde miljoneid ja miljardeid, kusjuures, mitte oma tööga teenitud raha, vaid maksumaksja raha, meie ühist raha! Raha, mille nad võlgnevad nendele vaestele ja ausatele, kes ei ole soovinud hakata nende loodud monstrumsüsteemi hävituspataljoni seaduspõhisteks röövsõdalasteks. Kes teevad ühiskonnale vajalikku tööd, mitte ei röövi kaasinimesi.
Kui meil tuleb kokku hoida, siis palun, kõrgepalgalised, alustage endast, näidake eeskuju! Langetage oma palkasid selle tuhande võrra!
Meil on terve hulk kõrgepalgalisi ameteid, mida pole mitte kellelegi vaja, mis ainult raha neelavad, kellelegi kasu toomata! Luksuslaev vaestemajas! Presidendist peale igasugu suhtekorraldajate ja suunamudijateni välja.
Kui perekonnas on kitsikus, kui lastele ei jätku leiba ja kartulit või sooje talveriideid, siis arukad vanemad ei osta luksusautot ega söö kalamarja.
Peaaegu algusest peale on meil ju olnud liivakastivabariik. Meie õhinapõhised juhid kuulasid (ilma mingi kriitikata) välismaiseid aferiste, kes tulid neile meelsasti „nõu andma", et piima pealt koort endale riisuda. Meie karjääripoliitikud on riiki mänginud, mitte seda tõsimeelselt (oma rahva jaoks) ehitanud.
Kolmekümne aastaga on meil kasvatatud üles suur hulk isekaid enesekeskseid omakasujahtijaid, kellele miski muu ei lähe korda. Enam ei saa kaasinimest usaldada, sest me ei teeni üksteist, vaid nöörime.
Meditsiinisüsteem korraldati meil ümber „Göteborgi katastroofi" järgi, mida Rootsis katsetati ja kõlbmatuna kõrvale visati. Meile kõlbas küll, peaasi, et välismaalt toodud, – praegu on näha, kuhu see on meid välja viinud.
Kasumipõhine ettevõtlus meditsiinis?
Jumalakartlikud inimesed ei ole tingimata need, kes ennast usklikuks kuulutavad, niisamuti ei ole tark see, kes ennast targaks kuulutab. Nüüd on meil Tark Tartu ja igasugu nutikad vidinad, mis inimese eest mõtlevad. Nutimajad ja nutikad ülekäigurajad. Ilmselt tahetakse sellega öelda, et inimese juures ei ole tarkus enam väärtus. Sildist piisab. Seda on lihtne peale kleepida ükskõik kui lollile.
Inimeste ja nende tegevuste ja plaanide hindamiseks on teatud kriteeriumid. Arukas inimene on see, kes kõneleb ja tegutseb arukalt. Jumalakartlik on see, kes püüab patust hoiduda ja Jumala seatud reegleid järgida. Kes armastab Jumalat ja ligimest. Kes ei tee teisele seda, mida ta ei taha, et teised temale teeksid.
Mis on meile jõukohane, ja mis käib ülejõu? Kui ma tõstan raskust, mis käib mulle suurelt ülejõu, siis ma võin murda selgroo. Arukas inimene püüab koorma raskust hinnata, enne kui selle endale selga upitab. Kas ma jaksan seda kanda või vajun selle raskuse all kokku? Kas meie riigikesel on selgroog ära murtud?
Tundeid, näiteks armastust ei saa mängida, see kas on või ei ole, niisama nagu ilugi. Neid saab kujundada, kasvatada. Inimeses peab olema igatsus armastuse järele, ilu järele. Kui seda ei ole, siis on inimene rikki läinud.
Armastus on püha. Argipäeva arusaamatused, isekus, rumalus – väiksed asjad võivad kõik ära rikkuda. Meis on takistused, me oleme katki. Nagu vanakraamikauplus. Kas me jaksame, suudame, tahame armastada?
Armastus peaks olema endastmõistetav nagu hingamine. Me ei saa ju hinge kinni hoida? Ei ole hea, et inimene üksi on, ütles Jumal.
Kas me oskame otsida ja leida seda head täiendust, inimest, kellega oma armastust jagada? Või kõnnime neist mööda, ajades taga virvatulukesi?
Inimese eesmärk peaks olema aus puhas elu, mitte pettusele rajatud hoone ehitamine. Teiste ärakasutamine oma huvides – see on tegelikult enestapp. Iga halb tegu, iga kaasinimesele tehtud ülekohus ladestub inimessse saatusliku karistusena.
Kunsti mõte on igatsus täiuslikkuse järele. Armastuse järele, inimliku inimese järele. Lahtiste silmadega, avatud südamega, erksate närvidega. Hingame koos, meis on rõõm, mida me tahame teistele edasi anda. Tõeline kunst on nagu armastuseavaldus. Looming, mis ei sünni armastusest, on odav haltuura. Hea kunstnik on alati prohvet, kes vahendab Jumala sõnumit.
Inimesed petavad üksteist, sest tahavad saada kerget kasumit. Kunst ei taha saada, kunst tahab anda. Massimeelelahutusega ärarikutud inimesed ei tunne kunsti ära, ei igatsegi enam ilu ja armastust ja tõde. Neile pakub mõnu meelelahutus ja ajaviide. Nagu kõditamine. Laadapalagan. Kunst on nende jaoks liiga suur, nad ei oska seda vastu võtta. Võimalik, et neil on selle ees koguni hirm. Nad ei oska enam lugedagi.
Kui me tahame ehitada vastupidavat hoonet, siis me alustame tugevast vundamendist. Kus alust ei ole, seal ei saa olla ka pealisehitust.
Tundub, et meie riigi ehitamist alustati sarikatest, all on ainult karkass. Katus on valmis, täiesti euroopalik. Ülemine korrus on ka valmis. Nüüd tuleks hakata ehitama ülejäänud hoonet.
Palju kergem oleks olnud alustada vundamendist. Aga selleks oleks vaja olnud tarkust ja ettenägelikkust. Oskust näha malekäike ette. Ja rahvuslikku enesekindlust. Kui võim on rumalate käes, siis ei ole tarkusel võimalik otsustajate hulka pääseda. Tarkuse äratundmiseks on ka tarkust vaja. Tark valib endale targa nõuandja, rumal valib alati endast veel rumalama. Nii liigub see võimupüramiid mäest alla.
Meil ei oleks vaesust ja tööpuudust, kui meie valitsused oleksid kõik kogutud maksurahad arukalt ja õiglaselt jaganud ja investeerinud. Praegu elavad hästi need, kel õnnestus sinna katuse alla välja ronida ja ennast raha jagajate hulka sokutada. Ja seal endale ikka rohkem jagada kui teistele.
Tahaks, et meil oleks kasvõi üks mõistlik, viisakas ja kultuurne ajaleht, mis tõesti vahendaks ausaid uudiseid ja mõttevahetusi. Praegused lobalehed on liiga suureks paisutatud, nad on sellesama ühiskondliku monstrumi, üksteise röövimise süsteemi teenrid.
Rohke tühise lobaga ja rumalate valedega tahetakse täita lugejate meeled, et nad ei näeks ega tahakski näha tõde. Lollid kasvatavad lolle, sest see tagab neile jätkuva kasumi ja hõlpsa ning mugava elu. Ja nad on täis reklaame, mida ma mitte kunagi ei vaata! Nagu ka televisioon ja internet. Igalt poolt sokutatakse mulle arvutisse mingid tobedad „küpsised", mida ma ei soovi ega vaja!
Ajaleht peaks olema odav ja lakooniline. Ilma suurte klantspiltideta. Eeskujuks võiks olla kunagine Sõnumileht, ilmselgelt Eesti iseseisvusperiooodi parim ja objektiivseim ajaleht.
Miks ma ei telli ajalehte? Sest ma ei taha maksta selle eest, et mulle valetatakse ja mind rumala lobaga üle külvatakse. Ma ei taha palka maksta ajakirjanikele, kes mind ja minu mõttekaaslasi halvustavad ja alandavad. Kes ei näe ega mõista, mis maailmas toimub, kes elavad ideoloogilises narratiivis. Kes tahavad minustki lolli tarbijat vormida, et minagi maailmast enam aru ei saaks.
Aga mina ei taha olla kuulekas marionett sellest krigisevas monstrumis!