Valikabordi näol on tegemist otsese diskrimineerimisega pelgalt inimese vanuse, arengutaseme ja asukoha tõttu. Peaks olema ilmne, et sellisel erineval kohtlemisel ei ole mingit legitiimset ehk põhiseadusega kooskõlas olevat eesmärki, mistõttu on selline võrdsuspõhiõiguse rikkumine lubamatu, tõdes vandeadvokaat Risto Agur oma ettekandes SAPTK Elukultuuri Instituudi konverentsil "Abielu ja laste kaitse".

Sündimata laste õiguskaitsest

Tervist, minu nimi on Risto Agur, olen nelja lapse isa ja ametilt vandeadvokaat, ja seisan teie ees täna lastekaitsepäeval, et rääkida nende eest kes ei saa ise enda eest rääkida ja seista, st sündimata lastest, kõige nõrgematest ja kaitsetumatest ühiskonna liikmetest ja nende kõige olulisemast põhiõigusest – õigusest elule. Ja teen seda eeskätt Eesti Vabariigi põhiseaduse valguses.

Teema tähtsust on raske üle hinnata, sest nagu me teame on alates 1956. aastast, kui abort Eestis seadustati, siin elu kaotanud enam kui 1,5 miljonit last enne oma sündi. See tähendab et on rikutud rohkem kui 1,5 miljoni sündimata inimese kõige olulisemat põhiõigust ehk õigust elule. Kohas kus nad peaks olema kõige rohkem kaitstud – emaihus. Nende enda emade soovil ja riigi abil. Sellest tulenevalt ei ole liialdus öelda, et tegemist on meie ajaloo suurima kuriteoga. Paraku on Eesti riik otsustanud seda kuritegu mitte menetleda, vaid hoopis legaliseerida ja seda ka ise rahaliselt toetada. Ja seda kõike saadab kõrvulukustav vaikus nii õiguskaitseorganite kui rahva kui kõrgeima võimu kandja poolt. 

Kuidas me oleme ühiskonnana langenud nii madalale ja lasknud sellisel loomu- ja mõistusevastasel olukorral ning mastaapsel ja rängal kuriteol sündida? Mis põhi- või inimõiguste süsteemist me saame rääkida kui me ei taga iga inimese kõige olulisemat inimõigust millel rajanevad kõik teised põhi- ja inimõigused? Kas Eesti Vabariigi põhiseadus siis ei tagagi iga inimese, sh sündimata inimeste, õigust elule? Vastus on et teoorias tagab, osaliselt, aga praktikas sisuliselt kahjuks mitte. Milles on siis asi? Vaatamegi seda nüüd veidi lähemalt. Seejuures mitmed punktid minu kõnes kordavad seda millele mu hea sõber Varro Vooglaid on varasemalt oma artiklites või avalikes esinemistes juba tähelepanu juhtinud ja tõenäoliselt juhib ka edaspidi, aga kuivõrd tõde ei ole vahepeal muutunud, siis on teatud kordused sel teemal ilmselt paratamatud.

Sündimata laste eluõiguse kaitsest põhiseaduse, õiguskantsleri ja Riigikohtu praktika valguses

Aga alustame algusest. Eesti vabariigi põhiseaduse § 16 ütleb et „Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta." Seega kaitseb Eesti Vabariigi põhiseadus iga inimese õigust elule. Inimelu tähendab ka sündimata elu, sest loode on inimelu kandja. Sellest tulenevalt on raseduse katkestamine vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuste eest.

Nimetatud seisukohti on jaatanud ka endine õiguskantsler Allar Jõks 2002. aastal analüüsides Eesti Vabariigi õiguskantslerina Eesti Kirikute Nõukogu poolt esitatud avaldust, millega paluti kontrollida raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse kooskõla põhiseadusega. Kuivõrd tegemist on väga oluliste loomuõigusega kooskõlas olevate seisukohtadega toonase riigi esijuristi poolt, siis tsiteerin järgnevalt tema tähelepanuväärsemaid seisukohti selles küsimuses:

  1. Esiteks ütles Jõks järgmist: „Loote arenguetapid ei mõjuta mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu."
  2. Teiseks jaatas ta seda et sündimata lapse elu on põhiseaduse alusel kaitstud ja raseduse katkestamine on põhiseadusega vastuolus. Tsiteerin: „Seega kaitseb põhiseaduse § 16 ka loodet. Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks."
  3. Ning kolmandaks tõi ta esile riigi kohustuse kaitsta sündimata lapse elu. Ta ütles järgmist: „Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses – mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse."

Kõik loetud punktid on põhimõttelise tähtsusega õiged seisukohad ja selle eest tuleb endist õiguskantslerit tunnustada, aga kahjuks ei teinud ta neist õigetest seisukohtadest õigeid järeldusi mis puudutab raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse põhiseadusega vastuolu, leides et „naise enesemääramisõigus kollideerub loote eluõigusega lootusetult, et tegemist on juhitamatu moraalse konfliktiga, et lahendus, mis tagaks nii loote elu kaitse kui ka raseda naise õiguste kaitse, ei ole võimalik, ning et sündimata elu täieliku subjektiivse õiguse tunnustamine seadusandja poolt ei oleks Eestis kui ilmalikus riigis arvestades ühiskonnas eksisteerivat tegelikkust ning ühiskonna suundumusi põhjendatud". Ehk teisisõnu tundub, et endine õiguskantsler painutas oma õigusliku hinnangu ühiskondliku arvamuse ja suundumusega vastavaks. 

Aga see ei ole muidugi ainult endise õiguskantsleri probleem, vaid valdava osa ühiskonna probleem, mis otsib raseduse katkestamisele ja sündimata laste tapmisele õigustust raseda naise õigusest vabale eneseteostusele ja enesemääramisõigusest, ning omistab neile täiesti mõistusevastaselt suurt kaalu. Aga kas ühe inimese enesemääramisõigust saab pidada olulisemaks või isegi samaväärseks kui teise inimese eluõigust? Lühike vastus on et ei saagi, või kui siis ainult tõe arvelt. 

Põhiseaduse § 16 kohaselt ei tohi kelleltki elu võtta meelevaldselt, millest juriidikas valitseva tõlgenduse kohaselt tuletatakse, et see norm ei välista elu võtmist absoluutselt, ja et elu võtmine võib olla õiguspärane, kui tegemist on mingi muu olulise õigushüve kaitsega, milleks raseduse katkestamise puhul nähakse naise enesemääramise õigust.

Enamgi veel, tihti tundub et sündimata laste eluõigust üldse ei nähtagi naise enesemääramisõiguse kõrval, ja sisuliselt leitakse, et riik ei peagi tagama kõigi inimeste võrdset õigust elule. Kui nii, siis kuidas erineb see sündimata laste eluõiguse eitamine või pisendamine minevikus aset leidnud inimõiguste rikkumisest kus küll jaatati nt orjade, juutide, mustanahaliste ja teiste madalama sotsiaalse klassi liikmete inimsust, kuid leiti et nende eluõigust ei pea tagama samaväärselt teiste inimestega? Selline seisukoht on ju otseselt vastuolus põhiseaduse §-ga 12, mis tagab kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees. 

Põhiseaduse kommentaar ütleb et „Õiguslik võrdsus on tagatud, kui seadus kohtleb isikuid ühtemoodi, ja otsene on diskrimineerimine siis, kui üht inimest on võrreldes teise inimesega koheldud erinevalt pelgalt konkreetse tunnuse tõttu." Valikabordi näol on tegemist otsese diskrimineerimisega pelgalt inimese vanuse, arengutaseme ja asukoha tõttu. Peaks olema ilmne, et sellisel erineval kohtlemisel ei ole mingit legitiimset ehk põhiseadusega kooskõlas olevat eesmärki, mistõttu on selline võrdsuspõhiõiguse rikkumine lubamatu.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt „ühest ja väljakujunenud seisukohta ei ole küsimuses, kas lootel on ka subjektiivne õigus elule või kaitseb loodet ainult objektiivne õigus, ja et ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole võtnud selget ja ühest seisukohta, kas ja mil määral Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 2 pakutav kaitse (ehk igaühe õigus elule) laieneb lootele, jättes selle küsimuse riikide otsustada."

Kahjuks on Eesti riik otsustanud loote õigust elule sisuliselt ja praktikas mitte kaitsta. See on ilmne kui vaatame raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust, mille kohaselt on raseda naise soovil lubatud sündimata laps tappa ilma igasuguste piiranguteta kuni 12 rasedusnädalani (ehk sisuliselt eitades loote eluõigust kuni selle ajani), ja teatud tingimustel ka kauem kui 12 ja vähem kui 22 nädalat kestnud raseduse puhul (ehk sisuliselt jaatada sündimata laste eluõigust ainult teatud piiratud ulatuses 12st kuni 22 rasedusnädalani). 12st 22 rasedusnädalani on lubatud rasedus katkestada ja sündimata laps tappa kui rasedus ohustab naise tervist, sündival lapsel võib olla raske vaime või füüsiline terviserike, naise haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist või naine on alla 15aastane või üle 45aastane. Kui me vaatame suurt pilti, siis selgelt kõige suurem probleem on mõistagi valikabordid ehk ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta abordid, mis moodustavad üle 95% kõikidest abortidest, ja mis peaks olema täiesti keelatud kui me tahame jaatada põhiseadusest tulenevat igaühe õigust elule mida kaitseb seadus. Aga väga problemaatilised on muidugi ka teatud meditsiinilise näidustusega raseduse katkestamise lubatavuse alused, sest need on kas ebaõiglased või ebamäärased. Kas tõesti peaks olema õigustatud tappa sündimata laps seoses sellega et tal võib olla raske tervisekahjustus? Või kui raseda tervisega seotud probleem takistab emal lapse kasvatamist? Või kui ema on alla 15 või üle 45- aastane? Nii moraalsest kui õiguslikust perspektiivist on raske kui mitte võimatu näha kuidas neil alustel sündimata lapse tapmine saab olla õiglane, õiguspärane ja lubatud.

Riigikohus on oma 11.05.2011 aasta lahendis nr 3-2-1-31-11 sedastanud, et „raseduse katkestamine on lubatud niivõrd, kuivõrd naise õigus vabale eneseteostusele, sh enesemääramisõigus, § 19 tähenduses kaalub üles sündimata lapse kui inimelu kandja õiguse elule § 16 mõttes". Samas peaks olema selge, et õigus vabale eneseteostusele ei tohiks reeglina kunagi kaaluda üles sündimata lapse kui inimelu kandja õigust elule, sest olemuslikult need lihtsalt ei ole võrreldava kaaluga õigushüved. Kui rasedus ohustab naise elu, siis võib raseduse katkestamise näol teoreetiliselt näha mingit põhiseadusega kooskõlas olevat eesmärki (st naise eluõiguse kaitse) ja sündimata lapse eluõiguse riive proportsionaalsust, aga pea kõigil muudel juhtudel on sündimata lapse tapmisel mingit põhiseadusega kooskõlas olevat eesmärki või tema eluõiguse riive proportsionaalsust sisuliselt võimatu näha.

Vahemärkusena olgu öeldud et rahvusvaheline vaade abordiõigusele läheb muidugi tihti veel kaugemale ja käsitleb ema õigust tappa oma sündimata laps lausa mingi põhi- või inimõigusena, mis on sõna otseses mõttes satanistlik ja demooniline. Ometi nähakse seda sellisena paljude riikide ja nn inimõigusorganisatsioonide, Euroopa Parlamendi, ÜRO ja teiste kõrgetasemeliste rahvusvaheliste organisatsioonide tasemel. See ei kõnele millestki vähemast kui rahvusvahelise kogukonna täielikust mõistusevarjutusest, vaimupimedusest ja moraalsest pankrotist.

Riigi kohustusest kaitsta sündimata lapse eluõigust

Järgmiseks soovin peatuda riigi kohustusel kaitsta sündimata laste eluõigust ja tulen tagasi endise õiguskantsleri Allar Jõksi 2002. aasta analüüsi juurde kus ta sedastas et „Oluline on, et seadusandlike vahenditega saavutatakse eesmärk – tagada loote eluõiguse proportsionaalne ja efektiivne kaitse. Seadusandja ei pea otsustama loote kriminaalõigusliku kaitse kasuks, kuni teisel viisil tagatud kaitse vastab areneva elu kaitseõigusele ja –vajadusele."

Seisukoht nagu sündimata laste tapmist ei pea kriminaliseerima, on loomulikult täiesti põhjendamatu ja meelevaldne. Aga isegi kui nõustuda sellise absurdse seisukohaga, siis peame küsima kas ja millisel teisel viisil on riik seadusandlike vahenditega taganud sündimata laste eluõiguse efektiivse kaitse? Jõks leidis 2002 aastal et raseda naise nõustamine esimese 12 rasedusnädala jooksul peaks tagama ka ilma karistusähvarduseta sündimata elule vajaliku efektiivse kaitse, samas tunnistades juba siis, et vastavas regulatsioonis on järgmised põhimõttelised puudused:

  1. Esiteks ütles ta järgmist, ja ma tsiteerin: „Abordieelsele nõustamisele tuleks lisada ka informatsioon abordi eetilisest tähendusest, mitte ainult meditsiinilisest, kuna raseduse katkestamine kujutab endast siiski inimelu hävitamist ning seega vajab kõrget eetilist teadlikkust." 
  2. Teiseks: „Soovitav oleks sätestada kohustuslik (näiteks 3-päevane) intervall nõustamise ja raseduse tegeliku katkestamise vahel, mis annaks naisele võimaluse kaaluda põhjalikult nõustamisel ilmnenud asjaolusid;"
  3. Kolmandaks „Oleks soovitav sisse seada nõue, et rasedust ei katkestaks sama isik, kes on nõustajaks;"
  4. Ja neljandaks: „Seadusandja võib asetada kaitse raskuspunkti raseda naise nõustamisele, et veenda teda last sünnitama, samuti et nõustamise eesmärgist lähtudes peaks nõustajal olema võimalus osutada ka finantsilist, sotsiaalset ja perekondlikku abi või andma vähemalt informatsiooni vastavate võimaluste kohta."

Täna 21 aastat hiljem peame tõdema, et sisuliselt mitte ühtegi neist puudustest ei ole seadusandluses kõrvaldatud. Otse vastupidi, riik on asunud hoopis toetama sündimata laste massilist tapmist läbi raseduse katkestamise riigieelarvelise rahastamise maksumaksjate arvel. Sisuliselt on tegemist kuriteole kaasa aitamisega, millele peaks järgnema riigivastutus, aga arvestades kehtivat õigust, Riigikohtu praktikat, põhiseaduse kommentaare ja seniste õiguskantslerite seisukohti raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse ning abortide riiklikku rahastamist ette nägeva valitsuse määruse põhiseaduspärasuse osas, siis kahjuks ei ole väljavaade selle kohaldamise osas lähi perspektiivis just eriti lootustandev ega tõenäoline. 

Kuidas tagada sündimata laste õiguskaitset?

Kõike eeltoodut kokku võttes on selge, et Eesti riik oma põhiseaduslikku kohustust kaitsta igaühe elu sündimata laste suhtes kahjuks ei täida, ja tegelikult ei ole seda teinud aastakümneid. Mh selle tulemusel olemegi jõudnud olukorda kus Eestis sündis mullu läbi aegade rekordvähe lapsi.

Mida me saame ja peame Eestis tegema et see jäme ebaõiglus kõrvaldada? Ühte hõbekuuli ei ole, ja peame töötama kõikides inimelu valdkondades, sest tegemist on eeskätt ühiskondliku moraalse ja kultuurilise probleemiga.

Alustama peame rahvuslikust pöördumisest ja meeleparandusest, nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel. Kõige olulisem on tõsta ühiskondlikku teadlikkust ning arusaama sündimata lapsest kui inimelu kandjast, kelle põhiseaduslik õigus elule on samaväärne sündinud lapse eluõigusega ja mis on põhiõiguste hierarhias naise eneseteostuse õigusest kõrgemal, tegelikult selle hierarhia absoluutses tipus, sest eluõigus on kõigi teiste põhiõiguste realiseerimise eeldus.

Teiseks on vaja ühiskonnas tõsta au sisse terve pere loomise ja mehe ja naise vahelise elukestva abielu sõlmimise olulisust, sest lapsi on parem vastu võtta ja üles kasvatada siis kui meil on tugev perekonnakultuur.

Kolmandaks on vaja oluliselt tõsta rasedate naiste sisulise ja praktilise nõustamise ja toetamise kvaliteeti eesmärgiga aidata neil mõista, et lapse saamine on suur rõõm ja kingitus mitte koorem ja karistus, ning aidata naistel teha vastutustundlikke laste saamisele suunatud otsuseid. 

Kõigil neil tegevustel võiks ja peaks peatuma pikemalt, aga selle kõne teemapüstitust  ning piiratud aega silmas pidades tahaksin lõpetuseks veidi lähemalt peatuda neljandal tegevusel, ehk mida on õiguslikult võimalik ja vaja teha et kaitsta sündimata laste eluõigust?

  1. Esiteks on vaja õiguslikult piirata ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta valikabordid ning lõpetada nende riiklik rahastamine. Tunnustan EKRE-t kelle valimisprogrammis selline eesmärk eelmiste Riigikogu valimiste eel sisaldus, aga paraku ei jõudnud see Keskerakonna ja Isamaaga sõlmitud koalitsioonilepingusse ega töösse. Oluline on silmas pidada et see oli Eesti ajaloo kõige käegakatsutavam võimalus abortide lubatavust ja riiklikku rahastamist õiguslikult piirata, aga valitsusse saamise nimel sellest loobuti. Ja peamiselt tänu EKRE poolt nii valitsuses kui opositsiooni öeldud „väga ebaõnnestunud lausete", matslike sõnakasutuste ja alusetute barbaarsete rünnakute mh naiste suhtes, millest kumas olematu lastetuba ja väärikuse, erudeerituse ning härrasmehelikkuse puudumine, kaotati viimased valimised ja sellega koos ka võimalus moodustada valitsus ning piirata valikaborte ja nende riikliku rahastamist. Mida ma tahan öelda on et Sa võid seista õigete tõekspidamiste ja põhimõtete eest, aga kui Sa ei oska väärikalt, viisakalt ja intelligentselt suhelda, siis pole Sul võimalik neid õigeid põhimõtteid ja poliitikat ühiskondlikult kehtestada. Ma loodan siiralt et EKRE on sellest õppinud, sest elupooldava poliitika ja õigusloome osas on nad meie peamine lootus.
  2. Teiseks, uus võimalus elukultuuri poliitiliselt kehtestada avaneb tõenäoliselt alles aastate pärast, aga seni on võimalik üritada seista sündimata laste eest nii kohtus kui kohtuväliselt. Kohtuväliselt tasuks kaaluda uut avaldust tänasele õiguskantslerile kontrollimaks raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse vastavust põhiseadusele, tuginedes mh samadele põhimõttelistele puudustele vastavas regulatsioonis millele viitas juba endine õiguskantsler Jõks 2002 aastal, ja mida riik pole aastakümneid kõrvaldanud. Sündimata laste eluõiguse kaitse osas on eriti asjakohane pöörduda just õiguskantsleri poole seetõttu et ta täidab ka lasteombudsmani ülesandeid, mis tähendab mh kohustust kaitsta laste õigusi suhetes avalikke ülesandeid täitvate inimeste ja asutustega.
  3. Kolmandaks on võimalik üritada kaitsta sündimata lapsi ka kohtus, nt toetades mõnda isa hagis valikaborti teha sooviva ema vastu eesmärgiga keelata abordi tegemine. Peamine väljakutse seejuures on veenda kohut et sündimata lapse eluõigust ei kaitse mitte üksnes riigi objektiivne kohustus, vaid ka sündimata lapse subjektiivne eluõigus, mida tagab sündinud inimestega võrdväärselt põhiseaduse §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõigus. Viimast on siiani õigusteoorias valdavalt eitatud, kuigi põhjendamatult. Selliste kohtumenetluste käigus võib olla võimalik läbi vaielda ka teisi abordiga seotud suuri õigusprobleeme nagu nt naise enesemääramisõiguse absolutiseerimine ja riigi aastakümnete pikkune sündimata laste eluõiguse kaitsekohustuse rikkumine. Ma usun et kui tuua need küsimused leheveergudelt kohtusaali nii nagu seda on edukalt tehtud Ameerika Ühendriikides, siis see aitaks edendada sündimata laste eluõiguse kaitset ka Eestis. Samas peame olema realistlikud ja mõistma et nii kaua kui meil ei ole elupooldavate Riigikohtunike enamust nagu Ameerika Ühendriikides, ei pruugi sellised kohtuvaidlused viimases kohtu astmes edukad olla.
  4. Ja viimaks tahan nii sündimata laste elu kui kõikide teiste elukultuurist lähtuvate õigusmuudatuste suunas töötamisel rõhutada palve ja Jumalikule ettehooldusele tuginemise olulisust, tõdemust et päeva lõpus on kõik Jumala kätes, et tema käes on kõik võimalik ja et koos Jumalaga on elukultuuri võit tagatud. Andku see teadmine meile rahu ja meelekindlust jätkamaks võitlust ka sündimata laste eluõiguse kaitsel kõigis elu valdkondades.

Tänan tähelepanu eest!