Eesti, Eesti, minu kallis Eesti, tule lõpuks mõistusele! Nad reostavad Eesti kultuuri, nad pilastavad meie laste hinge, nad mõnitavad ja alandavad meie häid inimesi, nad annavad meie maa võõrastele, kirjutab Ivan Makarov.
Eestit haaras kohutav lämbus… Paljud ojad olid ära kuivanud, nagu Aafrikas. Muld oli sama kuiv, kui juuli esimesel poolel. Lööd labida sisse – vastu purskab tolmupilv, nagu torkaksid noaga jahukotti. Sõidad põldude vahel – tõeline põud, kuhtunud taimede varred on poole lühemad kui peaksid, või polegi teisi. Nagu oleksid Mandela ja Lumumba koos oma alamatega köhinud meie püha maa peale.
Ikaldus kohutav, aga loed Postimehes sellest, et Liis Lusmägi kolis perega Norrasse. Ma ei tea, kes see inimene on, ja ei tahagi teada. Ju siis imes Eestist mahlu ja rikkust ning pani lõpuks mingi kapitaliga ajama. Äkki nii on kõigile parem.
TV3 näitas hommikul, kui hea on eestlastel elada Hispaanias. Näitas pikalt ja andunult, nagu tahaks veenda: minge.
Minge ise, mida teie siin veel passite – teete nigelat televisiooni, näitate rõvedusi ja mõttetuid jultunud inimesi. Kes kõik midagi mudivad ja tänu sellele hästi söövad, palju joovad, reisivad ja õiendavad. Et Eesti on rassistlik ja muidu vastik kohake.
Postimees teatab, et üks eesti naine, kes muidu viibib põhiliselt välismaal, tuli Saaremaale ja püherdas seal heintes püksata. Loodetavasti ei saa lehmad sellest mingit aafrika katku või ahvirõugeid. Eile teatas rahvusleht, et seesama persoon sõitis mingile Kreeka saarele, aga unustas bikiinid koju ja ostis seal uued 200 euro eest…
Vahel tunnen end jäänukina. Mingi koopainimesena, kes üritas liigutada kortse oma massiivse kolba sees ja unistada sellest, et kunagi kõlab tema karvastele lastelastelastele Mozart. Kui ta vaid teaks siis, et Mozart on nüüd valgete rassistide muusika ja Wagner on palgaliste räpakasuiste sadistide ja kriminaalide jõugu nimi.
Muidugi polnud tal õrna aimugi Mozartist ja mammut vajas ka küttimist. Kuid kui ta tõuseks praegu elavate sekka ja küsiks mõnelt meie eesti „kuulsuselt", et mida sa oled saavutanud nende evolutsiooni miljonite aastate tulemusena?
„Staarike" vastaks, et just ostis endale nööri kannikate vahele. Et sõi eile Amsterdamis krabisid, mida püüdsid jäisetes möllavates vetes iga hetk eluga riskides punastes tunkedes mehenapakad. Et ta lendas imelise linnu kõhus üle ookeani. Et ta mudis midagi võrdsusest ja sallivusest, süstis huultesse karvase ninasarviku õela vaenlase egrumboraidoni munanditelt kogutud lima ja postitas need pildid internetti.
Auväärne eellane, sa ei saanud praegu aru? See on sama, nagu sina saaksid kätte noore hirve, nüliksid teda, kuivataksid ta nahka koopa lävel mõõduka päikese käes täiskuu ja päikesevarjutuse vahel, hoiaksid mägiürtide lahuses, laseksid tuultel paitada, kuni nahk muutuks nii õhukeseks, nagu koopanurgas kootud kukkurämbliku võrk. Ja siis kutsuksid sa kokku kõik sõbralikud hõimud, kes lõikaksid oma teravate kivinugadega naha pisikesteks tükikesteks. Sa paneksid need suurde nahast kotti ja läheksid küttima järgmist noort hirve. Ja nii seni, kuni koopas ei oleks enam nendele kottidele kohta.
Siis hammustaksid sa oma ainsa säilinud hambaga viimse kui ühe tükikese sisse augu ja tugeva tormi ajal tõuseksid oma koopa lähedal kõrguvale tohutule mäele ning laseksid kõik need lugematud tükikesed lendu. Et ka kõige kaugemad hõimud saaksid need sinu hambajäljega tükikesed kätte . See ongi internet…
Eellane kratsiks oma massiivset kolpa, vaataks eesti „staari" oma sügavates silmakoobastes põlevate silmanööpidega ja lausuks: „Imelised on inimeste saavutused, kummalised on teie naised, olematud on teie mehed ja ilge solk on teie „Fanta". Nüüd oskan ma paremini hinnata oma kodukoobast, oma tööd hõimu heaks, oma mõistlikke sihte ja tagasihoidlikke unistusi. Tahan ära siit. Kohe."
Eesti muld on pragunemas, kaevud kuivamas, aga ajusurnud saatejuhid muudkui kordavad eetris, et „õnneks vihma ei tule" või „paraku võib kohati olla sademeid". Eesti südames Paides aga said kokku sajad pealinnast kohale sõitnud liberaalsed tondid. Terve tänav oli muudetud välisööklaks, kus kostitati vastikute tädi Maalide ja onu Heinode poolt toodetud delikatessidega. Nad sõid ja jõid ja arvasid, et avaldavad või kuulevad seal arvamust. Ja kohale tõtanud tuhanded enamuses tublid ja ilusad Eesti inimesed arvasid, et nad kuulevad arvamusi.
Aga ei kõlanud mitte ühtegi arvamust. Sinna kogunesid tegelased, kes valmistuvad hoopis kriminaliseerima kõigi teiste inimeste arvamusi. Kanti ette globalistlikke programme, multikultilisi kavasid, perversseid fantaasiaid ja estofoobseid instruktsioone.
Kõik see oli jaatavas vormis või üldse vormitu – kogu aeg midagi muditi ja tulemuseks oli üleüldine vedel verbaalne muda. Mäluti mingit kollektiivset nätsu, edastati seda suust suhu ja topiti kuulajatele kõrvadesse – kõvasti vajutades, et purskaks kasinatesse ajudesse. Kogu taevas Paide kohal oli kaks päeva jutti bubblegum mulle täis, roosasid ja lillasid. Vikerkaar kukkus alla ja tappis kakskümmend kaks idiooti. Üldmuljet mõnevõrra rikkusid rohked lühikestes püksikutes noored tüdrukud, kes panid kohale lohistatud valgeid Eesti mehi tundma midagi uduselt tuttavat, kuid peavoolumeedia propaganda ja kleepuvate praidide melus unustatut.
Üle iidse linna, mille lähistel löödi kunagi mättasse selline kaak, nagu Maljuta, kõlas Euroopa kontrollkojast Kadriorgu lähetatud luuraja naise pahaendeline hääl: „Eestil tuleb Aafrikasse eksportida oma lugu ja lootust!"
Ja kui lõid sel hetkel kauges Nigeris tamtammid! Kõigis Aafrika nurkades seiskus kõrilõikamine ja vägistamine – töö ei peatunud, sest seal seda ei tehtagi. Ohhouaaa, vennad ja õed, Eestis hakatakse meile siia midagi eksportima! Mitusada tuhat tonni „Eesti lugu", mitusada tuhat dekaliitrit „Eesti lootust"! „Põgenikud" käskisid keerata oma laevad Vahemerel tagasi ja peksid mõned tõrksad inimkaubitsejad oma aifoonide ja roleksitega vaeseomaks.
Et kõigepealt ikka sööme Eestist saadetud loo koormad ära ja joome põhjani eesti lootuse tsisternid. Ja siis – aidaa, meid ootab Itaalia ja lõbus Geiroopa! Opa, opa, opa!
Ja kusagil Eestis lasti maha lehm koos väikese vasikaga. Ema mitu kuud hoolitses oma lapse eest, nad ei murdnud lambaid ja ei vaenanud homosid, nad ei kirunud hieroglüüfhuultega Kaja Kallast – nad lihtsalt julgesid olla valged ja vabad. Ja mingi kahejalgne aktivist lasi nad maha. Jäi ainult pilt, kus vasikas vaatab inimesele ema tagant silma.
Ja ajal, kui Paide iidsete ausate inimeste kalmude üle kostus geenimuundatud organismidega aktivistide, ametnike ja erotomaanide verejanuline arvamushüüd, saatsid Lääneranna valla kaabakad koolilaste õppimiseks mõeldud raha minema.
Eesti, Eesti, minu kallis Eesti, tule lõpuks mõistusele! Nad reostavad Eesti kultuuri, nad pilastavad meie laste hinge, nad mõnitavad ja alandavad meie häid inimesi, nad annavad meie maa võõrastele.
Äkki on küsimus lihtsalt tühistatud eneseväärikuses ja alalhoiuinstinktis? Võtke need oma valgest kapist välja ja äiake valetajatele, reeturitele ja kaabakatele!
„Ta haarab lennult musta luige ja viib ta riidekappi. Võõra naise valges kapis on mustal luigel nii pime…"