Spikedi kolumnist Tim Black kirjeldab, milline mõttetu katastroof ja triljoni dollari raiskamine oli Afganistani "riigi ülesehitamine", mille lõpust möödus 15. augustil kaks aastat.
2021. aasta 15. augustil jõudsid Talibani võitlejad Kabuli väravateni. Afganistani kaitsejõud neile vastu ei hakanud. Afganistani president Ashraf Ghani ja tema valitud jõugujõmmid põgenesid mõne tunni jooksul riigist. Sama päeva õhtuks oli võim lõplikult Talibani käes. Särav uus Afganistan, mis oli vaba Talibani võimu alt, mida Ameerika Ühendriigid koos oma liitlastega üritasid 20 aastat üles ehitada, kukkus kohe kokku kui päris reaalsus seda korra puudutas.
Kabuli kiire langemine ei paljastanud ainult Ameerika Ühendriikide Afagnistani okupeerimise brutaalset rumalust. See purustas samuti progressistliku sekkumise usutunnistuse pettekujutelma, mis seda ligi 20 aastat toitis. Kõik kaotatud elud, mida hinnanguliselt oli kokku 240 000 ja kogu kulutatud raha, mis ulatus kokku triljoni dollarini, ei tähendanud midagi. 15. augustil 2021. aastal oli Afganistan tagasi kohas, kust selle leidsid lääneriigid, kui 2001. aasta oktoobris sinna sisse tungisid. Täpsemalt: tegemist oli ja on vaese riigiga, mida juhivad metslastest teokraadid.
Afganistan tagasi kohas, kust selle leidsid lääneriigid, kui 2001. aasta oktoobris sinna sisse tungisid
Kui Afganistani invasioon USA eestvedamisel ja brittide toetusel 2001. aastal algas, siis oli idee, et mõlema riigi sõdurid jäävad sinna 20 aastaks, mõeldamatu. Sissetungi algsed eesmärgid olid – nagu sõnastati operatsioon Kestev Vabadus jutupunktides – purustada sealne al-Qaeda ja "takistada Afganistani kasutamist terroristide baasina". Kuid kuude jooksul need eesmärgid muutusid ja laienesid. Kui Talibani valitsuse kukutamine läks kiiresti, siis Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased avastasid, et peavad nüüd ise riigi juhtimise enda peale võtma.
Sedasi sai sissetungist okupatsioon ja lääs oli sunnitud hakkama "riiki üles ehitama". Algne selge sõjaline eesmärk muutus kiiresti laiaulatuslikuks, progressistlik-sekkuvaks ürituseks, mille eesmärgiks oli uue Afganistani üles ehitamine, mis näeks vähemalt natukene lääneriikide moodi välja. Piiratud ulatusega sõjaline sekkumine muutus igaveseks sõjaks.
Piiratud ulatusega sõjaline sekkumine muutus igaveseks sõjaks.
See oli aeg kui ei olnud puudu inimestest nii lääneriikide valitsustes kui nende ümber ja laiemas MTÜ-tööstuses, kes soovisid müüa riigi ülesehitamise unistust. Seda eriti kui arvestada, et selle eest oldi valmis maksma miljardeid dollareid. Mingitel hetkedel andis selline sagimine Afganistani sõjale isegi mingisuguse moraalse ettevõtmise aura. Räägiti sellest, kuidas Afganistani naiste olukord muutub tublisti paremaks ja rõhutud riik muutub kohe demokraatlikuks. Esimeses uue Afganistani ülesehitamise kavas, mille kirjutasid kokku lääne nõunikud, kirjeldati afgaane, kes pühenduvad "vastutusvõimelisele, laiapõhjalisele, paljurahvuselise, esindusdemokraatiale", mis toetub "inimõiguste austamisele".
Mitte millelgi sellest ei olnud reaalsusega kõige vähimatki pistmist. Afganistan on jätkuvalt mahajäänud hõimuühiskond, majandusest suurema osa moodustavad põllumajanduse ja loomakasvatusega seotud tegevused ning suurem osa rahvast on kirjaoskamatu. Lääne sõdurid meenutavad kohtumisi afgaanidega 2001. aastal, kes isegi ei teadnud, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit nende riiki aastatel 1979 kuni 1989 okupeeris.
Kuid kõik see ei tähendanud lääne riigiehitajatele mitte midagi. Nii raisati miljardid dollarid miljardite otsa, et ehitada üles särav, täiesti uus, lääneriikide moodi rahvusriik, mille eesotsas oli demokraatlik keskvalitsus, mida toetas ametnikkond ja julgeolekujõud ning turumajandus.
"Uus Afganistan" oli Potjomkini küla mis oli võrdsel määral nii korrumpeerunud kui absurdne.
Tegu oli siiski Potjomkini külaga, mis oli võrdsel määral nii korrumpeerunud kui absurdne. Lääne abi, mida kühveldati sinna MTÜ-de kaudu, jõudis lõpuks ülemakstud lääne ettevõtjate ja korrumpeerunud Afganistani võimuesindajate kätte. Taristuprojektid pandi püsti, teades sealjuures väga hästi, et neid ei suudeta hiljem mitte kuidagi hallata. Ehitati valmis suured tööstuspargid, aga sinna ei leitud mitte ühtegi ettevõtet, kes seal tegutsema hakkaks. Üle riigi puistati laiali koole ja kõrgemaid õppeasutusi, mis olid mõeldud endaga vaevalt hakkama saavatele talupidajatele. "Me ehitasime uusi koolimaju tühjalt seisvate koolimajade kõrvale ja sellel ei olnud mitte mingisugust mõtet," rääkis üks erivägede ohvitser USA valitsuse esindajatele 2014. aastal. "Kohalikud afgaanid ei olnud koolidest väga huvitatud. Nende sooviks oli hoopis, et nende lapsed karjataksid kitsi."
Riik, mida lääs toona ehitas, sellel ei olnud Afganistani ühiskonnas mitte mingisuguseid juuri. Mitte mingisugust toetust. Mitte mingisugust tegelikku legitiimsust. See elas peaaegu täielikult lääne raiskamise varal. Ilma selleta oleks see kokku kukkunud, mis osutus hiljem ka tõeks.
Ajal kui lääne võimud ehitasid Afganistani üles lääne tarbimise jaoks, kogus Taliban järjest jõudu juurde. Ta sai kasu paljude afgaanide pahameelest okupeerijate vastu.
Kui Afganistani sõda venis 2010ndatesse aastatesse, sai üha selgemaks, et riigi ülesehitamine, selle progressistlik-sekkuv missioon on kaotamas oma hoogu. Rahanduskriis oli lääneriike tabanud valusalt nii poliitiliselt kui majanduslikult. Kadumas oli oma siseriiklik toetus sõjalistele seiklustele, seda eriti põhjusel, et laibakottide kuhjad muutusid üha kõrgemaks. Ameerika Ühendriikide president Barack Obama näitas välja selgeid kurnatuse märke, kui käis 2009. aastal välja absurdse Afganistanist väljumise ajakava, nagu sõda saaks pidada vastavalt mingile ajakavale, mille juures ei pea arvestama terve rea taktikaliste ja strateegiliste eesmärkidega. See näitas, et soov Afganistanist välja saada oli juba toona päris suur. Tema järeltulija Donald Trump jätkas meelevaldsete võimaluste otsimisega, kuidas okupatsioon mingi konkreetse ajakava järele ära lõpetada. Lõpuks pandi see ajakava paika uue demokraatide valitsuse ajal 2021. aasta aprillis, kui teatati, et kõik USA väed tuuakse Afganistanist ära 11. septembriks, mis oli kindlalt selle sümbolismi (9/11) järele valitud kuupäev. "Me läksime Afganistani kohutava rünnaku tõttu, mis juhtus 20 aastat tagasi," kuulutas Joe Biden toona. "See ei tähenda, et me peaksime sinna jääma veel 2021. aastal."
Talibanil oli vaja uue Afganistani riigi peale vaid korra hingata ja see kukkus ümber.
Sellistel väljaütlemistel võis olla oma mõte. Kuid samuti käivitati sellega kell, mis luges Ghani valitsusele alles jäänud aega ja andis samuti Talibanile teada, millal nad taas võimu haarata saavad. Kui see aeg saabus, kuu aega lubatust varem, oli Talibanil vaja uue Afganistani riigi peale vaid korra hingata ja see kukkus ümber. Seda põhjusel, et neid inimesi, kes seda päriselt toetasid, oli liiga vähe.
Kui lääneriigid hakkasid oma inimesi Afganistanist välja tõmbama, siis laad, kuidas seda tehti, tegi olukorra mitmekordselt hullemaks. Vaatamata ajakavale jäeti oma kodanike ja nende heaks töötanud afgaanide evakueerimine viimastele päevadele. Tuleb välja, et mitte keegi neist ei tulnud selle peale, et äkki oleks mõistlik inimesed ära viia enne viimast päeva. Sõjaväe äkiline lahkumine jättis Talibanile tohutul hulgal lääne relvastust, alatest tankidest ja lennukitest kuni kergerelvadeni. See oli lääne jaoks tõeliselt alandav hetk.
Kaks aastat peale Talibani triumfi on riik jätkuvalt kohutavas seisus. Tohutute rahasummade vool, mis hoidsid okupatsiooni ajal Afganistani majandust püsti, kadus pea päevaga. 2022. aasta juunis hindas ÜRO julgeolekunõukogu, et võrreldes 2021. aasta augustiga on Afganistani majandus kahanenud 30 kuni 40 protsendi võrra. Peale seda on see natukene kasvanud ja seda peamiselt tänu vähesele abile, mida sinna on õnnestunud tarnida. Kuid riigi statistika on jätkuvalt kurb lugemine. Hinnanguliselt elab 34 miljonit inimest – 90 protsenti rahvastikust – äärmises vaesuses. Väidetavalt ei tea kaks kolmest afgaanist, kuidas ja millal nad järgmine kord süüa saavad.
Elu Talibani võimu all on ennustatavalt rõhuv. Ajakirjandust tsenseeritakse ja vastalisi kiusatakse taga. Eriti raske on äärmusislamistliku võimu all olukord naistel ja tüdrukutel. 80 protsenti kooliealistest tüdrukutest koolis ei käi. Töötavate naiste hulk kukkus ajavahemikus 2021. aasta augustist kuni 2023. aasta märtsini veerandi võrra.
Need afgaanid, kes aitasid Briti ja Ameerika sõdureid, elavad hirmus oma elu pärast. See aga on häbiks mõlemale riigile. Kui Ühendkuningriigil õnnestus päästa Talibani hukkamiste eest kuskil 25 000 põgenikku, siis väga palju inimesi jäi vaatamata lubadustele maha. Kuigi Ühendkuningriigil oli konkreetne tegevuskava, kuidas neid inimesi aidata, siis tänu bürokraatliku saamatusele ja soovimatuse segule jäi see tegemata. Need inimesed peidavad ennast täna kuskil Afganistanis või elavad Pakistani põgenikelaagrites.
"Välispoliitiline läbikukkumine." Nõnda nimetas käesoleval nädalal endine Afganistani suursaadik Afganistanis Laurie Bristow okupatsiooni. Kuid see oli palju rohkem, kui ainult läbikukkumine. See oli välispoliitiline katastroof; selline, millega Afganistani inimesed peavad igapäevaselt edasi elama.
Afgaanid on väärt paremat kui seda on Talibani võim. Nad vajavad vabadust, mitte raskusi ja rõhumist. Kuid okupatsioon näitas, et seda ei saa tagada MTÜde ja tankidega. Inimesed peavad selleni ise jõudma. Selline on ainus viis, kuidas riik üles ehitada.
Tõlkis Karol Kallas