Eestis on võimul olles võimalik häbematult ajada poliitikat, mida pole valijatele lubatud ja mida ei toeta kaks kolmandikku inimestest, ent ühiskond ei suuda selle vastu mitte midagi ette võtta. Kuidas saab kodanik mõjutada poliitilisi protsesse meie „esindusdemokraatia" raames, mis jätab valijale võimaluse kord nelja aasta tagant Reformierakonna poolt hääletada? Vahest ei olegi probleem valitsejates, vaid hoopis neis, kes oma valitsejaid väärivad, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Augustis viis uuringufirma Kantar Emor läbi uuringu, mille tulemuste kohaselt 70 protsenti Eesti elanikest ei toeta automaksu. Juulis andis MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut ja Norstati küsitlus tulemuseks sama suurusjärgu: automaksu ei toeta 72 protsenti.
Seega rohkem kui kaks kolmandikku inimestest ei toeta kavandatavat automaksu ning vastu on ka mitmed ühendused (nt Eesti kaubandus-tööstuskoda, Eesti autoomanike liit), ent mis mõju sel valitsuse poliitikale on? Mitte mingisugust.
Tuleb välja, et valitsus kavandab veel kõrgemat automaksu kui see, millest suvel räägiti. Äsja andis reformierakondlasest rahandusminister Mart Võrklaev teada, et automaksu eelnõuga tullakse välja mõne nädala pärast, avalikkus saab kolm nädalat selle üle debatti pidada, seejärel liigub eelnõu novembris riigikogusse, võetakse seadusena vastu uue aasta algul ja hakkab kehtima 1. jaanuarist 2025.
„Me veel täiendame eelnõud, analüüsime ja tuleme nüüd mõne nädala jooksul selle eelnõuga välja. Peame seda avalikku debatti eelnõu pealt, ma arvan, kaks-kolm nädalat, et avalikkus saaks kaasa rääkida. Saame läbi analüüsida, viia riigikokku kuskil novembris ilmselt. Ja siis võtta aasta algul juba vastu," vahendab ERR rahandusministrit.
Reformierakonnal on kõik paigas: seaduseelnõu, mille vastu on rohkem kui kaks kolmandikku elanikest ja mis tabab valusalt eriti maapiirkondade inimesi, kelle jaoks auto on hädavajalik liikumisvahend, kulgeb vääramatult oma rada. Isegi „ühiskondlik debatt" ja „avalikkuse kaasamine" on ette nähtud, ehkki sel ei ole lõpptulemusele mingit mõju, sest võimukoridorides ja -kabinettides on otsus juba ette ära tehtud ning kõik muu on demokraatliku seadusloomeprotsessi imiteerimine.
Toimuva valguses tuleks küsida, kuidas saab Eesti kodanik üldse mõjutada poliitilisi protsesse meie „esindusdemokraatia" raames, mis jätab valijale võimaluse kord nelja aasta tagant Reformierakonna poolt hääletada?
Rahvaalgatuse korras allkirju korjates? Automaksu vastu koguti rekordilised 77 442 allkirja, mis anti ka riigikogu esimehele Lauri Hussarile üle. See näitab, et oma rahakoti pihta valusalt lööv automaks läheb eestlastele palju rohkem korda kui näiteks abieluinstitutsiooni kaitsmine. Üldrahvaliku allkirjade kogumise kampaania mõju valitsuse plaanidele on aga ümmargune null.
Kas valitsejaid saab mõjutada tänavaprotestide ja meeleavaldustega? Paraku ei ole ükski viimaste aastate suurtest meeleavaldustest, millest on osa võtnud tuhanded ja tuhanded inimesed, suutnud muuta valitsuse poliitikat. 2021. aasta oktoobris protestis Vabaduse väljakul valitsuse apartheidipoliitika vastu rohkem kui kümme tuhat inimest, kuid see ei mõjutanud valitsust oma koroonapoliitikas austama inimeste põhiõigusi. Mitu meeleavaldust organiseeriti valitsuse röövelliku energiapoliitika vastu, ent sellele vaatamata ajasid energiafirmad kokku megakasumeid ning valitsus sai sealt oma osa. Tänavu mais tulid tuhanded inimesed Toompea lossi ette meelt avaldama abielu tähenduse muutmise vastu, ent see ei kõigutanud võimuliitu mitte kõige vähimalgi määral.
Aga meedia, mida on tituleeritud demokraatia vahikoeraks? Automaksu ei suhtu entusiasmiga ka peavoolumeedia, mis mitmes nn väärtusküsimuses on olnud progressistliku võimuliidu truu liitlane. Automaksu-teemalistele uudistele pannakse üsna negatiivsed pealkirjad ning kajastus on olnud pigem kriitilises võtmes. Aga nagu näha, ei muuda ka see mitte midagi. Valitsus tunneb end sedavõrd kindlalt, et koguni tõstis ajakirjandusväljaannete käibemaksu.
Millised demokraatlikud ja legaalsed võimalused veel üle jäävad? Opositsioonierakonnad võivad obstruktsiooni ehk töötakistuse abil parlamendi töö blokeerida, et sundida koalitsiooni järeleandmisi tegema. Ent seegi võimalus on tegelikult luhtunud, sest võimuliit võib eelnõud siduda usaldushääletusega ja need seejärel tuimalt läbi suruda. Obstruktsiooni tegijaid aga saab süüdistada ebariigimehelikus käitumises.
Niisiis tundub, et ühiskond on võimule saanud seltskonna eest täiesti kaitsetu. Valimistel maksutõusudeks, s.h automaksuks mandaati ei küsitud ega antud – kästi hoopis huultelt lugeda, et maksud ei tõuse –, kuid see ei takista valitsust mistahes ideed ellu viimast, sest võim on nüüd neljaks aastaks kindlates kätes. Jah, see lubadus on nüüd tõesti täidetud ja Reformierakonna „kindlaid käsi" valinud inimesed on seda ka saanud.
Jääb üle tõdeda, et enne 2027. aasta parlamendivalimisi ei saagi valijad midagi ette võtta. Kuid valimised on meil tänu elektroonilisele hääletamisele läbipaistmatud ja mittekontrollitavad, s.t olemuselt ebademokraatlikud. Pabersedelitega saadud hääletustulemus erineb kardinaalselt e-hääletamise tulemusest, nagu võisime veenduda 5. märtsil käesoleval aastal. Kübaratriki abil sai sinisest EKRE-Eestist hetkega kollane Reformierakonna-Eesti.
Automaksu tõenäoline läbisurumine on veel üks näide, et Eesti demokraatia on sügavas kriisis. Võimul olles saab häbematult ajada poliitikat, mida pole valijatele lubatud ja mida ei toeta kaks kolmandikku inimestest, ent ühiskonnal puudub reaalne võimalus sekkuda ja selle vastu midagi ette võtta.
Tõsi, üks võimalus siiski on – üldrahvalik vastuhakk kurnajatest Toompea feodaalidele, žakerii. Lõppude lõpuks puudutab automaks ühel või teisel moel kõiki inimesi, sest autoliiklus on oluline osa moodsa ühiskonna toimimisest. Kuid Reformierakonna ja süvariigi poliittehnoloogid teavad, et seda üldrahvalikku vastuhakku ei tule. Ei tule mingeid „kollaseid veste" vms. Kui teatud meeleolud peaksidki hakkama nende valitsemist häirima, käiakse kohe välja Kremli-kaart ning ennäe – rahulolematus haihtub kiiresti! „Saame hakkama!" kostavad rahva seast hüüded. „Maksame ära! Riigi rahandus peab olema korras."
Vahest ei olegi probleem valitsejates, vaid hoopis neis, kes oma valitsejaid väärivad?