Mõttekoja MCC Brussels tegevjuht Frank Furedi kirjutab Spikedis kuidas laste ja noorte, nagu seda oli näiteks Greta Thunberg, ära kasutamine poliitilistel eesmärkidel on ühiskonna allakäigu tunnus.
Oma suures tarkuses otsustas üks nendest demokraatiavaenulikest ja mitte kellegi ees mitte millegagi vastutavatest ÜRO komiteedest 28. augustil, et lastel on õigus anda riigid kohtusse suutmatuse eest talitseda kliimamuutuseid.
Nagu suur hulk teisi rahvusvahelisi organisatsioone ja vabaühendusi, kasutab ÜRO lapse õiguste komitee lapsi poliitiliste seisukohtade esitamiseks. Komitee koostatud ülevaates ülistab see "laste pingutusi tähelepanu tõmbamisel keskkonnakriisidele". Selles dokumendis väidetakse, et need on pigem lapsed, mitte täiskasvanud, kes on piisavalt targad ja teavad, kuidas lahendada planeedi Maa ees seisvaid probleeme. Samuti kutsutakse selles dokumendis üles seaduslikult kinnitama laste võimu: "Ellu tuleb viia [laste] nõudmised, et üleilmsete keskkonnakahjudega tuleb tegeleda kohe ja otsustavalt."
Lapse õiguste komitee silmis on täiskasvanud probleem ja lapsed lahendus. Selline lähenemine on täielises kooskõlas lapsepõlvele täisea omaduste omistamise suundumusega (adultifying childhood), mis pöörab pea peale täiskasvanute ja laste rollid. Lapsi peetakse targaks ja hoolivaks, samal ajal täiskasvanuid esitletakse isekate ja ümbritseva suhtes ükskõiksetena.
Loomulikult ei ole lapse õiguste komitee huvitatud sellest, mida lapsed mõtlevad. See kasutab lapsi kõhurääkija kombel, et kuulutada oma usku. Osutatud ülevaade väidab, et lapsed kurdavad, kuidas "keskkonna allakäik ja kliimamuutused mõjuvad halvasti nende eludele ning kogukondadele". Kuidas lapsed "nõuavad oma õigust elada puhtas, tervislikus ja jätkusuutlikus keskkonnas". Nimetatud dokumendis tsiteeritakse lapsi, kellega "konsulteeriti":
"Keskkond on meie elu." "Täiskasvanud [peaksid] lõpetama otsuste tegemise tuleviku osas, mida nemad ei koge." "[Meie] oleme kliimamuutuste maandamise võtmelahendus, kuna kaalul on meie elud." "Ma tahaksin öelda täiskasvanutele, et meie oleme tuleviku põlvkonnad ja kaalul on meie elud ning kui teie hävitate planeedi ära, siis kus meie elame?!"
Kogu idee, et täiskasvanud peaksid "lõpetama otsuste tegemise tuleviku kohta, mida nemad ei koge" on absurdne. Selline lähenemine tähendaks avaliku elu ja poliitika lõppu. Kui nõnda vaadata, siis peaaegu kõik olulisemad poliitilised otsused mõjutavad ühel või teisel viisil tulevikku. See on põhjus, miks täiskasvanud vastutavad ühiskonna ees seisvate murede käsitlemise eest pikas plaanis.
ÜRO komitee püüdlused on üdini valelikud, kui see üritab iseenda poliitilisi eesmärkide kehtestamise vahendina kasutada laste õiguseid. Samuti on see täiesti tüüpiline nende jaoks, kes niiöelda võitlevad laste õiguste eest. Sellised täiskasvanud inimesed üritavad näidata lapsi moraalsematena kui täiskasvanuid ja seda ainult põhjusel, et saavutada iseenda ideoloogilisi eesmärke.
See on lahendus, kuidas hiilida mööda demokraatlikust arutelust olulistel teemadel, nagu seda on näiteks kliima. See tähendab, et teemad, nagu näiteks elustandardid ja majandus, saab juhul kui ÜRO peaks oma tahtmise saama, lihtsalt vaiba alla pühkida. Kõik, kes ei ole ÜRO tegevuskavaga nõus, saavad endale automaatselt külge laste- ja tulevaste põlvkondade vaenlase sildi.
Greta Thunbergi ärakasutamine nomenklatuuri poolt on sellise lähenemise tüüpiline näide. 2018. aastal sai temast, kui ta oli 15-aastane, kliima koolistreigi liikumise esindusnägu. Järgmisel aastal esitati ta Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Tema austamine on käinud alati käsikäes täiskasvanute alandamisega, keda süüdistatakse, et need ei suhtu piisava vastutusega keskkonnamuredesse. Nagu üks agarik kirjutab Maa Sõprade kodulehel: "Täiskasvanud on kliimamuutuste osas meid alt vedanud: see on põhjus, miks mina streigin."
ÜRO on olnud juhtivas rollis olukorra loomisel, millega on lastele antud voli õpetada ilmselgelt vastutustundetuid täiskasvanuid. 2018. aasta detsembris toimunud ÜRO kliima tippkohtumisel kuulutas Thunberg kuulajate hurjutamise käigus: "Kuna meie [riigi]juhid käituvad nagu lapsed, siis peame meie võtma enda kanda vastutuse, mida nemad oleksid pidanud tegema tükk aega tagasi." Ta lisas: "Me peame aru saama, millist [kurja] on vanem põlvkond meie jaoks korda saatnud, millise segaduse nad on tekitanud, mille meie peame ära koristama ja millega elama."
Nooremad inimesed on rohkem kui valmis vastama üleskutsetele mitte usaldada vanemaid inimesi. Kliimameeleavaldustel võib sageli näha plakateid "Teie surete vanadusse, meie kliimamuutuste kätte" või "Mina loobun koolist, kuna teie loobute meie tulevikust". Üks Brexiti vastane plakat, mis kisendas "Täiskasvanud rikuvad kõik ära. Peatage Brexit", võtab kokku laiema täiskasvanute süüdistamise maastiku, mis ulatub kaugemale kui ainult keskkonnateemad.
Selline laste ärakasutamine on tõsist muret tekitav areng. See näitab kultuuri allakäiku. Täiskasvanud on loobunud oma autoriteedist. Täiskasvanud kasutavad vastutustundetult ära lapsi iseenda murede ja ängide väljendamiseks. Nii sellised täiskasvanud kui lapsed peavad suureks kasvama.
Tõlkis Karol Kallas