Poliitik ja ajakirjanik Peeter Ernits teeb Euroopa Välissuhete Nõukogu värskele raportile tuginedes kokkuvõtte Ukraina sisepoliitilisest olukorrast. Raport on autori sõnul harvaesinevalt aus ja ilustamata pilt tänasest Ukrainast ja tema tulevikust.
Mõjuka mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu värske raport pealkirjaga "Reformatsioonirahvas: sõjaaegne poliitika Ukrainas"1 teeb kokkuvõtte täiemahulise sõja teise aasta lõpust. See on haruldaselt aus ja ilustamata pilt tänasest Ukrainast ja tema tulevikust.
Oluliselt muutunud geograafia
Viimase paari sõja-aastaga on Ukraina oluliselt muutunud. Viiendik riigi territooriumist on okupeeritud, 32,6 miljonist elanikust seitse on lahkunud, seitse aga kolinud riigi ühest osast teise, peamiselt Lääne- ja Kesk-Ukraina turvalisematesse piirkondadesse. Kokkuvõttes on elanike arv Ukraina valitsuse kontrollitud territooriumil drastiliselt kukkunud. Kui Venemaa täiemahulise agressiooni eelsel ajal 2022. aastal elas 1991. aasta piirides 37,6 miljonit inimest ja tänavu jaanuaris 32,6 miljonit, siis praegu vaid 31,1 miljonit.2
Ungariga piirneva 1,2 miljoni elanikuga Taga-Karpaatia oblasti elanike arv on põgenike tõttu kasvanud lausa kolmandiku võrra. Kuna enamik põgenikke saabusid Donetskist, Harkivist, Zaporižžjast ja teistest linnadest, püüdsid nad ka siin linnadesse jääda. Venekeelsetele pagulastele Uzhorod jt rahulikud linnad meeldivad ja 33 % neist tahab siia alatiseks jääda.3
Kui Lvivis elas enne 800 000 inimest , siis vahepeal paisus nende arv kahe miljonini ja linnavõimud olid sunnitud sinna jääda soovijad karmilt tagasi saatma.
Kiiresti on kasvanud ka Kesk-Ukraina turvalised linnad Uman, Vinnõtsja, Tšerkasõ ja Poltava. Kiievi rahvaarv on küll sõjaeelsel tasemel, ehk 3,6 miljonit inimest, kuid see on saadud tänu pagulaste tohutule arvule. Neid on enam kui 300 000. Seevastu on vabastatud alad alaasustatud ja seal elavad valdavalt pensionärid. Harkivis elab vaid 76 protsenti sõjaeelsest elanikest, Hersonis aga kõigest 20 protsenti.
Riigi ida- ja lõunaosast saabunud valdavalt venekeelsed migrandid on tekitanud ukrainakeelses ja patriootlikus Kesk- ja Lääne-Ukrainas tõsiseid probleeme.
Lahingutes sündiv rahvus
„Venemaa invasioon Ukrainasse on toonud kaasa Ukraina rahvuse enneolematu konsolideerimise: eksistentsiaalne oht on vähemalt ajutiselt ületanud riigi regionaalseid ja keelelisi lõhesid," tõdeb Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljutine raport.
Kui 2022. aasta mais, mõned kuud peale Venemaa sissetungi annetas 60 protsenti inimestest sõjategevuseks, siis tänavu märtsis oli annetajaid juba 67 protsenti. Kui 2022. aastal tegi 32 protsenti vabatahtlikku tööd, siis tänavu oli neid juba 42 protsenti. Kui 2022. aasta märtsis osales vaid 8 protsenti elanikest relvajõududes ja territoriaalses enesekaitses, siis nüüd on neid juba 12 protsenti. 2022. aastal annetas rahvas sõjategevuseks miljard dollarit ja lõi üle 6000 uue heategevusorganisatsiooni.
Marnie Howlett kirjeldab Oxfordi ülikooli ajakirjas "Nations & Nationalism"avaldatud artiklis „Riigi ülesehitamine rohujuuretasandilt: igapäevane natsionalism Ukraina pommivarjendites", kuidas sõja ajal on hakatud rahvust kõikvõimalikes kohtades ja situatsioonides taaslooma. Howlett näitab, kuidas natsionalismitunne on tugevdanud moraali ja loonud Ukraina kodanike seas enneolematu ühtsustunde. Näiteks kirjeldab ta trompetisti, kes mängis keset sõjamöllu Sumy linnas oma rõdul Ukraina hümni, Ukraina sõjaväelastest, kes laulsid rinde lähedal populaarseid rahvalaule, aga ka laialdast populaarsust kogunud patriootlikust laulus, mis on pühendatud surmavale lahingudroonile Bayraktar.4
„Keelekasutuse, usulise kuuluvuse, etnilise enesemääratluse ja poliitiliste väljavaadete järgi mõõdetuna peab palju suurem protsent Ukraina kodanikest end täna eelkõige ukrainlasteks, sealhulgas riigi osades, kus vene keel on endiselt valdav keel," kirjutab nimekas välispoliitikaekspert Jeffrey Mankoff, hiljuti avaldatud monograafia Euraasia impeeriumid autor.5
Suurenenud rahvusliku ühtsuse negatiivseks küljeks on see, et rahva ootused on liiga kõrgeks kruvitud. „Riik, mis tekib pärast sõda, ei ole nii täiuslik, kui inimesed praegu ootavad," hoiatab Rahvusvahelise Renessansi Fondi (IRF) juht Oleksandr Sushko. Esimesed märgid inimeste pettumisest on juba näha. Kui 2022. aastal arvas 80 protsenti ukrainlastest, et "riik liigub õiges suunas", siis tänavu arvab nii vaid 61 protsenti.
Igasugust valitsuse kriitikat peetakse Ukrainas riigi nõrgestamiseks. Kui 2022. aasta mais arvas 68 protsenti küsitletutest, et praegu pole õige aeg valitsust kritiseerida, siis tänavu oktoobriks oli olukord vastupidine: praegu peab 70 protsenti ukrainlastest oluliseks kritiseerida võimude valesid otsuseid.
Võim ühe mehe kätes
„Tänases Ukrainas on võim koondunud kindlalt presidendi administratsiooni ja julgeolekuteenistuse SBU kätte, mida juhib Zelenskõi kauaaegne sõber Ivan Bakanov," kirjutab ECFR ja lisab, et „märkimisväärne võim on veel ka presidendi juhitud kaitsenõukogul (NSDC), mis tegutseb sisuliselt kvaasiparlamendina."
Kuigi USA on järjekindlalt nõudnud SBU kui „postsovetliku impeeriumi" tiibade kärpimist – viimati juhtus see alles tänavu septembris –, pole president Zelenskõi seda siiski teinud, pigem on SBU hoopis võimu juurde saanud.
Suvel kui selgus, et isegi sõjaväejuhid on omastanud riigile saadetud abi, tuli president välja ettepanekuga võrdsustada sõjaaegne korruptsioon riigireetmisega.
Iseenesest õige ettepanek sai aga korruptsioonivastastelt jõududelt karmi vastulöögi. Anti-Corruption Action Center (Antac) juhi Vitali Šabunini sõnul tahab president sellega hoopis kaitsta kõrgeid ametnikke korruptsioonisüüdistuste eest ja hankida vahendeid oma vastaste hävitamiseks. „Praktikas tähendab see korruptsioonivastase süsteemi kokkuvarisemist."
„Kui riiklik korruptsioonivastane büroo (NABU) ja eriprokuratuur (SAPO) on korruptsiooni uurimisel suhteliselt sõltumatud, siis ei saa seda öelda presidendi administratsiooni poolt kontrollitud SBU kohta," tõdeb ECFR. Niisiis, tippkorruptsiooni uurimise õiguse andmine presidendi kantselei poolt kontrollitud julgeolekuteenistusele annab Zelenskõile võimaluse hoopis kaitsta talle lojaalseid tippametnikke korruptsioonisüüdistuste eest, kirjutab ajakiri Politico.6
Üheks selliseks on altkäemaksu andmises süüdistatud presidendi kantseleiülema asetäitja Oleh Tatarov. Tatarov on saanud Zelenskõi korruptsioonitaluvuse sümboliks, kuna president on järjekindlalt keeldunud teda vallandamast.7 ECFR kirjutab, et just Tatarov on see, kes koos SBU-ga nurjavad korruptsioonivastaste agentuuride NABU ja SAPO tööd. Kuigi president Zelenskõil on tugev toetus, püsib oht, et "ilma konkurentsita külmub Ukraina demokraatia", hoiatab partei Rahva Teener endine juht Oleksandr Kornienko.
Soovunelmad tegelikkuse pähe
2019. aasta valimised võitnud president Zelenskõi partei Rahva Teenri mõju on tasapisi kahanenud, ta on kaotanud parlamendis ligi paarkümmend kohta.
Kui 2019. aastal oli rahva teenritel 450-liikmelises parlamendis 254 saadikut, siis praegu on neid 235. Vähe sellest, paljud neist on veel ka lojaalsed oligarhidele.
Seetõttu vajab Zelenskõi võimul püsimiseks oligarh Kolomyiski partei Tuleviku Eest (17 kohta) ja Dovira (19 kohta) hääli. President pelgab nii armeejuht Zaluznõid kui Kiievi linnapead Vitali Klitškod. Mõlemad võivad talle järgmistel valimistel ohtlikud olla.
President Zelenskõi on küll populaarne, kuid armee ja selle juhid on temast veelgi populaarsemad. Tänavu mais tehtud küsitluses toetas presidenti 83 protsenti rahvast, samas kui ülipopulaarseid relvajõudusid ja nende juhte tervelt 93 protsenti.
Kiievi linnapea heidab presidendile ette, et too on muutunud ilmeksimatuks isevalitsejaks ning pole aus, esitades soovunelmat tegelikkuse pähe. „Kui Zalužnõi rääkis ummikseisust, siis Zelenskõi ei tahtnud sellest midagi kuulda ja jätkas vankumatult oma retoorikat, et Ukraina võidab sõja."
Zalužnõid, aga nii maavägede ülemat Oleksandr Syrskyt, kui ka ühendvägede ülemat Serhi Naevit nähakse tulevase nn sõjaväepartei eesotsas.
Oma partei võib luua ka paremäärmusliku ideoloogia poolest silmapaistev Aasovi rügement, keskendudes oma saavutustele Mariupoli kaitsmisel.
„Ei tohiks olla nii, et kõik juhtimisprotsessid on allutatud eranditult ühele inimesele . Siin on autoritaarsuse oht. Demokraatlike reeglite ja põhimõtete säilitamine on oluline ka sõjatingimustes.8
Endine peaminister Porošenko on pannud seljad kokku Kiievi linnapea Vitali Klitškoga, kelle võimu on Zelenskõi püüdnud pealinna seaduse läbisurumisega murda, kuid see pole seni õnnestunud. Nii ei saa Zelenskõi talle meelepärast Kiievi linnapead ametisse panna. Zelenskõile ei meeldi ka see, et Klitško on samal ajal ka Ukraina Linnade Assotsiatsiooni juht. President pelgab, et Kiievi linnapea võib taaselustada oma erakonna Udar ja temast võib saada rahulolematute piirkonnajuhtide liidu juhiks.
„Linnapeade partei" loonud Dnipro meer Boris Filatov on juba astunud presidendile julgelt vastu ja kritiseerinud teda autokraatlike kalduvuste pärast.9 Presidendi suhted on teravad ka Odessa, Poltaava ja Tšernihivi juhtidega, kus Rahva Teener 2020. aasta kohalikel valimistel ei võitnud. ECFR raport tõdeb, et oma võimu kindlustamiseks kasutab president Zelenskõi väiteid, justnagu oleks nende piirkondade juhid Venemaa mõju all ja just seal asuks must auk, kuhu lääne abimiljardid kaovad.
Oligarhid asenduvad uutega
Oligarhide mõju on Ukrainas vähenenud. Ukraina rikkaima mehe Renat Ahmetovi varandus on sulanud nagu kevadine lumi 13,7 miljardilt 4,4 miljardile dollarile, kuna tema Azovstali ja Ilichi raua- ja terasetehased Mariupolis on peaaegu täielikult hävinud. Ihor Kolomoiskyst on seevastu saanud oligarh, kellel pole vara. Tema Privatbanka, telekanal 1+1 ja naftafirmat Ukrnafta kontrollib riik. Oligarhid on enamasti kaotanud ka oma taskupangad, mitmed neist on aga põgenenud välismaale.
Samas tõdeb Euroopa Välissuhete Nõukogu, et president Zelenskõi autoritaarse võimu rüpes küpsevad juba uued oligarhid. „Vaja on vältida uue oligarhia tekkimist," rõhutab ECFR ja lisab, et oligarhia lõplikuks kaotamiseks peaks parlament võtma vastu monopolivastaseid meetmed. Samal ajal peaks Euroopa Liit andma Ukraina väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele juurdepääsu oma turule.
Pagulaste tulevane jõud
Mida kauem sõda kestab, seda väiksem on tõenäosus, et kõik pagulased naasevad kodumaale. See aga mõjutab väga tugevasti Ukraina tulevast poliitikat. Septembris oli Euroopa Liidus 4,1 miljonit Ukraina pagulast, neist Saksamaal 1 194 900 ja Poolas 958 655.
Poolasse kavatseb jääda 38 protsenti põgenikest. ECFR juhib tähelepanu, et kuigi 55 protsenti plaanib Ukrainasse naasta, on enamik neist ehk 82 protsenti seadnud naasmise tingimuseks "ainult pärast võitu." Jevhen Hlibovitski, Ukraina strateegilist visiooni koostava intellektuaalide ja analüütikute rühma liige tõdeb, et "tulevase populistliku liikumise embrüo on eostamisel just praegu."
Uus Ukraina populism hakkab ära kasutama miljoneid inimesi, kes on sõja ajal riigi ühest nurgast teise liikunud ja tõrjutuid ning töö kaotanud. Pinnas selleks on väga rammus. Maailmapanga andmetel on sõjast alates langenud vaesusesse üle 7 miljoni ukrainlase.
Reformidega tegelevaid eksperte ühendava kodanikuplatvormi "Uus riik" kaasasutaja, riikliku reforminõukogu endine liige Valeriy Pekari hinnangul saab Ukrainast "solvatud võitjate rahvas".10 See aga võib omakorda areneda Ukraina gaullismiks, viidates Prantsusmaa sõjaaegse juhi ja Viienda vabariigi rajaja Charles de Gaulle'i poolt 1947. aastal asutatud Prantsuse Rahva Liidule RPF, Rassemblement du Peuple Français. Tekkiv Ukraina gaullism oleks uhke Ukraina enda jõupingutuste üle. See hõlmaks võidufilosoofiat, asetaks selle keskmesse "Ukraina julgeoleku globaalse olemuse", kangelaste poliitika ning näeks ette Ukraina ajaloolise muutumise.
Kuigi tänase Ukraina peavoolu identiteet on seotud eurooplasega, võivad postsovetlikud identiteedid võtta uusi vorme. OCFR ennustab, et sõja järel tekib Ukrainas umbes samasugune poliitiline jõud nagu pärast sõda Saksamaal. Kui Saksamaal oli see revanšistliku jõuga, mis seadis oma eesmärgiks rahumeelsete vahenditega Reichi taastamise 1937. aasta piirides siis Ukrainas kujuneb sellest Viktor Janukovitši Regioonide Partei baasil idaslaavi väärtusega konservatiivne, euroskeptiline jõud.
Saksamaal sündis Väljasaadetud ja valimisõiguseta isikute blokk (BHE) Schleswig-Holsteini liidumaal, kus peale Teist maailmasõda oli kõige rohkem põgenikke ja ümberasustatud inimesi. BHE liikmete seas oli palju natsionaalsotsialistliku partei endisi liikmeid ja riigiteenistujaid, kes denatsifitseerimise tõttu olid töö kaotanud. Parteijuht Waldemar Krafti sõnul on BHE „ka endiste natside partei, kuid mitte nende partei, kes on endiselt natsid." 1950. aastal, kuus kuud pärast BHE loomist toimunud valimistel sai uus poliitiline jõud vägeva tulemuse, ehk 23,4 protsenti häältest ja Kraftist sai Konrad Adenaueri valitsuse minister.
Lootused vene häältele
Kuigi nn keelepuristide jaoks on vaenlase keeles rääkimine võrdne riigireetmisega, räägib tervelt 41 protsenti Ukraina kodanikest kodus endiselt kas ainult vene või vene ja ukraina keeles . Seetõttu pole ime, et kõik poliitilised jõud noolivad ka venekeelsete valijate hääli. 2020. aastal läbi viidud uuringu järgi oli 19 miljoni valimisõigusliku ukrainlase kodukeeleks vene keel. Need inimesed elasid riigi ida- ja lõunaosas ega tundnud uhkust selle üle, et on ukrainlased. Nad uskusid , et suurimat vastutust käimasoleva sõja eest kannab Ukraina. Nende arvates ei saa Ukraina ja Venemaa pärandit lahutada, kirjutab Anne Applebaumi juhitud uurimisrühm.11
Tänaseks on pilt oluliselt muutunud. Kui enne Venemaa sissetungi toetas venemeelseid erakondi 18–20 protsenti inimestest, siis nüüd on see arv langenud 3–5 protsendile. Riigi venekeelses idaosas suhtub Venemaasse positiivselt vaid 4 protsenti ja lõunas kõigest 1 protsent inimestest. Samal ajal toetab NATO-ga liitumist vastavalt 69 ja 81 protsenti. Ukraina venekeelsed inimesed on teelahkmel. Mõned neist valivad täieliku assimileerumise tee patriootliku ukrainakeelse identiteediga, teised aga kultuurilise ja rahvusvähemuse staatuse.
Olukorras kus senised venemeelsed parteid on keelatud, nende juhid Ukrainast pagenud, on paslik küsida, kes võiks järgmistel valimistel saada venekeelsete ukrainlaste hääled. Kõige suuremad lootused on Zelenskõi "Rahva Teenril". 2019. aastal võidutses just tema vene kodukeelega piirkondades. Võib eeldada, et ta pöördub venekeelse elanikkonna poole „natsionalistliku populismi ja venekeelse patriotismi seguga", ennustab värske uuring.12
Venekeelseid valijaid noolib ka Zelenskõi endise nõuniku Oleksi Arestovitšiga seotud jõud. Arestovitš kasutab ära rahva rahulolematust natsionalistlike liialdustega ja räägib venekeelsest patriotismist ning arvab, et Ukraina peaks nõudma Venemaalt välja oma osa kunagisest keiserlikust pärandist, sealhulgas vene keele ja vene kultuuri trofeed.
Vene hääli püüab ka Zelenskõi teine kunagine liitlane, parlamendi endine spiiker Dmitro Razumkov. Erinevalt enamikust Ukraina poliitikutest ei häbene ta ka praegu pidada venekeelseid kõnesid. Vene keeles pöördub oma valijate poole ka valdavalt venekeelse Harkivi linnapea Ihor Terekhov.
Ühinemisotsus „tingimusteta"
2022. aasta juunis kehtestas Euroopa Liit seitse kriteeriumi, millele Ukraina peab ühinemiskõneluste alustamiseks täitma. Viis neist keskendusid korruptsioonile, kuid ükski ei puudutanud demokraatia taaselustamise probleeme ega oligarhide mõju vähendamist.
EL-i viimane nõudmine oli, et Ukraina peab läbi viima kohtureformi. Pole ka ime. Ukraina kohtusüsteem on tänaseni sügavalt korrumpeerunud. Seda usaldab vaid 17 protsenti inimestest, seejuures vaid 3,7 protsenti usaldab seda täielikult.
Paraku on kohtureform takerdunud ning uute kohtunike leidmine 2000-le vabale ametikohale on lükatud määramatusse tulevikku. ECFR hinnangul ei meeldi kohtu reformimine ei SBU-le ega kohalikule maffiale. Euroopa Välissuhete Nõukogu ütleb otse, et „maffiavõrgustikud on varem osutunud reformide suhtes immuunseks."
„Ülemkohtu juht Vsevolod Knjazjev ise vahistati alles maikuus ühelt oligarhilt 2,7 miljoni dollari suuruse altkäemaksu võtmise eest. Masendav oli sündmus seetõttu, et ülemkohtu juht oli äsja läbinud kontrolliprotsessi.
"EL-i sisenemine sarnaneb maratoniga" kirjutab Ukraina Pravda diplomaat Asier Luzuriat, kes Ukrainat kureerib: „See on 42 kilomeetrit. Teile võib tunduda, et finiš on lähedal kuid tegelikult olete sellest vaid veerandi läbinud."13
Euroopa Välissuhete Nõukogu hinnangul tehti 2023. aasta novembris ühinemisotsus "tingimusteta," seejuures neli kriteeriumi loeti „täidetuks" ja kiideti , et on saavutatud „teatud edu." Reformide peamiseks takistajateks ei ole enam oligarhid, vaid hoopis riik, eriti osa presidendi administratsioonist ja julgeolekuteenistused, mille reformimine on lükatud edasi sõjajärgsesse aega ning reformimata kohtusüsteem.
Nii avalikkus kui valitsusväliste organisatsioonid soovivad, et Euroopa Liit oleks nende riigiga käitudes karmim ja kasutaks rohkem tingimuslikkust. Ühes aasta alguses tehtud küsitluses ütles 53 protsenti ukrainlastest vastajatest, et rahvusvahelise finantsabiga peavad kaasnema reforminõuded.
Viited
(1). Reformation nation: Wartime politics in Ukraine. ECFR, 4.12. 2023,
(2) Ukraine,s Demography in the Second Year of the Full-Fledged War. Wilson Center. Blog of Kennaan Institute. 27.06.2023.
(3) Нові мешканці Закарпаття: ситуація та потреби переміщеного населення NISS 25. 5.2023,
(4) Nation-building from (below) the grassroots: Everyday nationalism in Ukraine's bomb shelters Nations and natsionalism. 26 September 2022,
(5) Russia's War in Ukraine: Identity, History, and Conflict Jeffrey Mankoff. CSIS, 22.4 2022,
(6) Zelenskyy's corruption crackdown plan raises cover-up fears. Politico 28.08. 2023,
(7) Court orders closure of bribery case against top member of Zelensky's administration 12. 01. 2022, The Kiyw Independent,
(8) Streit zwischen Klitschko und Selenskyj eskaliert, Bild. 6. 11. 2023,
(9) Ukraine,s Other Battle: Zelensky vs. The Mayors. Carnegie Politica.25.05.2023 ,
(10) Виграти війну, програти мир: інерційний сценарій. Валерій Пекар, 9. 3.2023
(11) Wars" to a Common Future: Overcoming Polarisation in Ukraine. Anne Applbaum jt. The London School of Economics and Political Science, July 2020,
(12) As Politics Returns to Ukraine, the Fight for Russian-Speakers, Votes Begins. Carnegie Politica. 1. 11.2023,
(13) EU believes that Ukraine has walked only quarter of its path to defeat corruption. Ukrainska Pravda, 11.12.2023