See, et keskerakondlased jooksevad massiliselt üle sotside laagrisse, räägib selget keelt: kõigi maade punased ongi ühinenud, ja Eestis polegi tähtis, kuidas neid nimetatakse – sotsiaaldemokraatideks, reformierakondlasteks, keskerakondlasteks või jestidvestilasteks.
Kui suri Iossif Stalin, kellele oma teosed on pühendanud hävituspataljonlane Mart Raud, Eesti kirjanike liidu maskott Juhan Smuul ja nii mõnigi tuntud eesti helilooja, ei olnud leinava rahva meeleheitel otsa ega äärt.
Mahalastud, Siberisse ja GULAGi laagritesse küüditatud miljonite rahvavaenlaste omaksed tahtsid kirstu küüntega kraapida ja ennast peaga vastu selle nurki surnuks peksta, aga võimud pidid seda meeldivat ohvritoomist kuidagi takistama. Seda tehti ka kolossaalsete veomasinate ЗиС-150 ja ЗиС-151 abil.
Pealtnägijate mälestused:
„Rahvamass tungis peale, kõikjalt kostus kohutav ulg ja karjed. Mind suruti saiapoe vitriini vastu. Keegi purustas vitriini ja rahvas tungis sisse. Varsti oli auk barrikadeeritud poelettidega. Väljas oli kuulda verdtarretavat kisa…".
„Mingile tünnile või tünnisarnasele asjale ronis miilits ja hakkas karjuma: kuhu te trügite, seal inimesi tõmmatakse rahvamassist välja ilma selgroota!"
Andmed hukkunutest on muidugi salastatud, kuid hinnanguliselt tallati surnuks üle 3000 inimese.
Eesti on väike rahumeelne riik, kus elavad tasakaalukad inimesed, ja meil ei hakata ka kõige kuulsama ja populaarsema inimese lahkumise pärast kolm päeva ja ööd ulguma kirstu juures ja siis tallama teineteist surnuks. Stalinistliku maaniaga on aga võrreldav mõnede meie kaasaegsete peades elav isikukultus.
Eesti on selles mõttes õnnetu maa, et siin elavad eestlased ei ole eriti kättemaksuhimulised. Nii lastigi ka pärast "Laulvat revolutsiooni" panganduse ja riigivõimu kallale näiteks Siim Kallas, tulemused on kõigile teada (v.a need, mis on salastatud 75-ks aastaks).
Vaatamata sellele, et peale on kasvanud uued põlvkonnad, on meil poliitikas, meedias, riigivõimus, majanduses jne tegutsemas palju lustreerimata jäänud kommuniste, kes on ühendanud oma jõud globalistide ja homoseksualistidega.
See, et keskerakondlased jooksevad massiliselt üle sotside laagrisse, räägib selget keelt: kõigi maade punased ongi ühinenud, ja Eestis polegi tähtis, kuidas neid nimetatakse – sotsiaaldemokraatideks, reformierakondlasteks, keskerakondlasteks või jestidvestilasteks.
Ühelgi neist pole olemas oma maailmavaadet, ei ole olemas au, aateid ega varsti ka sugu.
Keskerakonna kommunistid ühtivad rõõmuga lauristinistidega, peaasi et saaks parasiteerida rahva kehal. Kunagi nimetas üks poliitik siinseid venekeelseid parasiteerivateks tibladeks, aga „tibla" ei tähenda ju ilmtingimata venelast. Kas te leiate Tallinna tiblastatud linnavalitsuses ühtainsatki venelast?
Reformierakond, kes tõi Eestisse 100 000 ei tea keda venekeelset, on seega megatiblad. Tiblastunud koalitsioon ei peata isegi sõja ajaks agressorriigi kodanike valimisõigust Eestis – riigis, mida Venemaa kogu aeg ähvardab.
Nende taustal süüdistada patuoinaks tehtud Mihhail Kõlvartit on naeruväärne.
Keskerakonna põhjalaskmine on reformierakonna poliittehnoloogilise operatsiooni teine etapp – esimene oli siis, kui lasti „Koos/Vmeste" nimelisel jõugul keskerakonnalt hääled ära võtta, ja teine siis nüüd.
Tegemist on Kaja Kallase valitsust teenindava peavoolumeedia infooperatsiooniga – samamoodi, nagu siis, kui vahetult enne valimisi kasutati Balti kaitsekolledžis pesitseva Putini propagandaürituste püsikundet, et levitada väljamõeldist Prigožini „plaanidest" EKRE suhtes. Pangem tähele: Sellest, et Yana Toom rahastab Eestist välja saadetud putinistlikke vaenuõhutajaid ja aitab neil Eesti riigi vastu kohtusse minna, kirjutati veel pool aastat tagasi. Ja mitte kedagi see ei kottinud, ka Jüri Ratast mitte. Ja järgmisel päeval juba jälle mustati ja laimati eestlasi – konservatiive, lihtsaid eestimeelseid inimesi.
Nüüd aga avaldati nende vanade asjade repriis, mis oli toetatud telefonikõnede ja korraldustega meediale, süvariigile ja ette reserveeritud ülejooksikutele: et seekord kasutame Toomi kaarti põhjalikumalt seni, kuni vajalik tulemus käes.
Kas Paljamari üle poole aasta tagasi külastamise fakt pidi siis juustukera moodi küpsema ja laagerduma, et alles nüüd seda sööma hakata? Meie oravameedia on sama sõltuv ja manipuleeritav, nagu keskerakonna oma, ainult et veel jõhkram ja alatum. Ja mõlemad saavad ju maksumaksja raha.
Ammuks see oligi, kui keskerakond oli koalitsioonis reformierakonnaga koos Toomi ja Stalnuhhiniga? Toom töötab juba palju aastaid Eestile vastu meedias, poliitikas, Euroopa struktuurides, Damaskuses, Moskvas, käivitab Eesti vastu protsesse ja sanktsioone. Ma ei mäleta, et see oleks Kallasel jutuks olnud.
Ja ka Ratas võttis Toomi oma asetäitjaks, palju aastaid ei öelnud sõnagi paha. Ja nüüd ühtäkki vaatas ennast peeglist, võib-olla kogunisti põrandani ulatuvast peeglist, ja enda üllatuseks märkas, et issand jumal, ma olen ju mees! Olen eestlane! Kaua ma veel kannatan, nagu kunagi küsis minult too ETV pioneerijuht Astrid Kannel, ainult et EKRE suhtes?
Hale on vaadata selliseid kameeleone. Kõlvartit süüdistatakse praegu selles, et ta ei mõistnud Toomi hukka, vaid ajas ümmargust pläma õigusriigist. Aga mida te ise kõik need aastad tegite? Kõik need Aabid, Eesmaad, Ratased, Kiiged jpt?
Kuid hea seegi, et Jedinaja Rossija siinne täissöönud liitlane keskerakond läbib praegu salenduskuuri. Halb on see, et ülejooksikuid võttis vastu ka Isamaa, koos korruptiivsuse ja kahepalgelisuse geenidega. Ja sotsidki muutuvad veel tülgastavamaks oma neomarksismi ja vanakommarlusega.
Aga seda, milliseks jääb keskerakond, võib juba praegu endale ette kujutada. EPL nimelt avaldas loo „Heimar Lenk: Ratase vastuseis Mihhail Kõlvarti tegevusele ei ole midagi muud kui suure Edgari vastane jätkusõda".
Vana Moskva Kesktelevisiooni ajakirjanik kirjutab:
„Suure isiksuse saatmisel võib vahel juhtuda, et ka loodus kaasa tunneb. Savisaare õpilaste puhul seda kommet pole märgata. Tundub, et uskliku inimesena, kes sümbolite väärtust tunnetada oskab, valis Jüri Ratas keskerakonna pereheitmiseks sihilikult päeva, mil paljud partei liikmed süütasid küünla ja mälestasid Edgar Savisaart. 5. jaanuaril aasta tagasi maeti Keskerakonna asutaja ja kauaaegne esimees Võnnu kalmistule. Surnuaia põlispuude all valitses tol päeval sama krõbe pakane kui tänavu, kuid puusärgi hauda laskmise minutiteks avanesid pilverüngad ja punaroosa päikeseketas külvas haua üle imeliselt helge valgusvooga. Talituse läbiviijad teadsid öelda, et suure isiksuse saatmisel võib vahel juhtuda, et ka loodus kaasa tunneb. Savisaare õpilaste puhul seda kommet pole märgata."
Just sellepärast on keskerakonna krahh Eestis kõvasti Seewaldi väravate avamise sarnane, kuna sealt tormab välja nii patsiente kui nende fantaasiaid.
Ei, seltsimees Lenk, Jüri Ratas „valis keskerakonna pereheitmiseks sihilikult" tõenäoliselt hoopis päeva, mil surid Caterina de' Medici ja Jelisaveta I (Petrovna), vastavalt 1589. ja 1762. aastail. Just 5. jaanuaril.
Ah et „puusärgi hauda laskmise minutiteks avanesid pilverüngad ja punaroosa päikeseketas külvas haua üle imeliselt helge valgusvooga"?
No miks te naeruvääristate nõnda kleepuvalt läägelt varalahkunud eesti suurmehe matusepäeva?
Edgar Savisaar oli tugev isiksus ja oluline eesti ühiskonnategelane, ärge siis pisendage teda oma sovetliku ilakirjandusliku grafomaaniaga.
See, mis juhtus keskerakonnaga, on kogu oma koomilisuse juures traagiline. Eestlased ise lõid mudeli, mille kohaselt on nad taandujad.
Eestlased taandusid Tallinnas tagaplaanile, kõikjal vohavad võõrkeeled, võõrad kombed, rõhuv agressiivne temperament. Eestlased andsid käest oma võimu omaenda pealinnas, ja justnimelt keskerakonna eestlased toetasid igal jumala linnavolikogu istungil nii võimu kui ka linna venestamist. Keskerakonna lömitavad eestlased kannatasid enda kõrval aastakümneid Toomi, Tšaplõginit, Stalnuhhinit ja kümneid muid putiniste, hääletasid „vene maailma" rahastamise poolt Eesti maksumaksjate kulul.
Ja nüüd taandusite te ka omaenda, Eesti suurimast erakonnast. Aitasite seda lagastada ja kõndisite uute toiduahelate marjamaadele, jättes nii Eesti pealinna kui ka riigikogu fraktsiooni pronksiöö marodööride ässitajatele.
Samamoodi teete te mingil hetkel ka Eestiga. Juba teetegi. Ja inimeste jaoks pole vahet, kas te ka edaspidi käitlete oma metaboliite siin või teete seda välismaal.
Aplad klounid, andke oma mandaadid tagasi heausksele rahvale, kelle kulul te juba pikemat aega elate.