Stratkommarite üheks nürimeelsemaks jutupunktiks on väide, et inimeste peadesse tohib Ukraina ja Venemaa küsimustes ühekorraga mahtuda ainult üks õige mõte ja iga muu arvamus, mis käib nende hinnangul selle vastu, on putinism.
Õigusriigi põhimõtted sätestavad üheselt, et kui keegi on lurjus, ei anna see kellelegi teisele õigust sama teha. Ameerika Ühendriikide ehk NATO sõjaväebaaside ehitamine vastu Venemaa piire on sama hea ja õige või paha ning väär kui Hiina Rahvavabariigi sõjalise kohaloleku suurendamine Mehhiko Sonora osariigis. Väljavaatest, kuidas Ameerika Ühendriigid viimasele vastaks, saab ilmselt aimu vaadates tagasi Kuuba raketikriisile.
Üldiselt peaks olema teada, mida kujutab endast SWOT analüüs. SWOT analüüs on lahti seletades mõtetes nelja suure mõttepalliga žonglerimine. Pallide sisuks on enda tugevused ja nõrkused ja millised on vastalise omad. Iga suurema palli sees võib omakorda olla palju väikeseid palle.
Venemaa on Eesti jaoks loomulik põlisvaenlane ja selle jaoks on Eesti (ning ülejäänud liiduvabariikide-Varssavi pakti riikide) iseseisvus ajutine viga. Selline on olnud alati Venemaa deržaava seisukoht, mille heastamise nimel käib hoogne "ülesehitustöö".
Ukraina on äärmiselt korrumpeerunud ja lõhestunud riik. 2014. aasta "värviline revolutsioon" ei olnud ainult "demokraatia võit", vaid suures osas lääneriikide salateenistuste teabeoperatsiooni ja otsese sekkumise toel korraldatud riigipööre, mille tulemusel üks oligarhide jõuk vahetati teise vastu. Volodõmõr Zelenskõi on Ukraina ühe rikkama mehe Ihor Kolomoiskõi "poiss". (Kuhu nende suhted tänaseks on jõudnud, on iseasi.)
Ukraina korruptsioon ulatub tõenäoliselt välja Ameerika Ühendriikide presidendi pereni. Korruptsioon on riigi tuuma hävitav mäda. Selle otsa võib määratult raha kuhjata, kuid kui pole tuuma, pole tolku ka rahast. Korrumpeerunud riigi toetamist võib võrrelda narkomaani rahastamisega: abistaja ei võida midagi, kaotab oma raha ja narkomaani olukord muutub ainult hullemaks. Kui eesmärgiks on narkomaani tapmine, siis on muidugi teine lugu.
Ukraina põgenikud. Loomulikult tuleb hädas olevaid inimesi aidata. Samas eestlaste hulga suhtes kuskil kümnendik äkilist slaavlaste sisserännet kujutab märkimisväärseid probleeme sisuliselt kõigis Eesti riigi ja eestlaste olemist puudutavates valdkondades.
Kõik eelpool esitatud mõtted on tõesed. Venemaa on paras Mordor. Ukrainat juhib korrumpeerunud jõuk. Korporatistlike huvide poolt anastatud USA valitsus ja süvariik leiavad, et neil on õigus, isegi kohustus, maailmas peremehetseda. Lääneriikide salateenistuste toel korraldatud värvilised revolutsioonid ei ole demokraatia.
Tuleb küsida, milliseid vilju kannab lääneriikide sekkumise puu tegelikult?
Afganistanis tähendas "demokraatia ehitamine", et üks islamistidest tõprakari vahetati teise sama äärmusliku ja korrumpeerunud tõprakarja vastu. Lääneriikide sõdurid pidid näiteks kaitsma Talibani eest kohalike sõjapealike moonipõlde. Peale kahte aastakümmet sõda, põletatud triljoneid dollareid, sadu tuhandeid hukkunuid ja miljoneid riigist välja rännanud inimesi, on Taliban taas võimul ja asjad sama "hästi" kui enne 2001. aasta sügist. Kõige rohkem sai Afganistani sõjast kasu Hiina Rahvavabriik. Ülejäänud maailm, eriti lääs, kaotas.
Iraak: sajad tuhanded hukkunud, triljonid kulunud dollarid, massiline väljaränne ja kogu see jama on lõpuks kõige kasulikum Iraanile. Tekkis, elik kurjade keelte sõnul tekitati, Islamiriik ja seda suppi saab "kollektiivne lääs" veel helpida jupp aega.
Liibüa? Ühelgi riigil ei ole väidetavalt õigust teist riiki puruks pommitada. Lääs Liibüas kaotas, USA lasi Benghazis islamistidel maha nottida suure hulga oma inimesi, kuna abivägede saatmine oleks ära rikkunud Barack Obama presidendikampaania jutupunktid. Täna valitsevad endist Liibüat sõjapealikud, Venemaa ehitab sõjabaase ja -sadamaid ning piirkonna orjaturgudel käib vilgas kauplemine.
Süürias on riigi pööramise tulemuseks miljonite inimeste häda ja viletsus ning üle poole miljoni hukkunu. Euroopat tabas sisserändekatastroof. Piirkonda lisati ohtralt kaost ja islamiterroristid muutusid märksa võimekamaks.
Euroopa Liitu on tabanud peale Ukraina sõja algust tööstusest vabanemise laine ja majanduslangus, milles on suuremas osas süüdi iseenda rumal poliitika. Venemaa majandus on samal ajal kasvanud kahe kuni nelja protsendi suurusjärgus aastas. Mõned allikad väidavad, et majanduskasv ulatub kuni seitsme protsendini. Lisaks on õnnestunud Venemaal oma majandus märkimisväärses osas Aasia suunale ümber korraldada ja USA dollari positsioonid maailma kaubanduses kõiguvad. Sanktsioonidest hoolimata ostab lääs Venemaalt jätkuvalt tooraineid ja kütuseid.
Alates sõja algusest on lääs Ukrainat abistanud kuskil 400 miljardi dollariga. Venemaa sõjaline eelarve, mis kõik ei kulu ära Ukrainas, oli 2023. aastal ca 84 ja 2022. aastal 75 miljardit dollarit. Kui lääs Ukraina riigi ülalpidamist kinni ei maksaks, siis kukuks see hiljemalt kahe nädala jooksul kokku.
Sunzi ja teiste tuntud sõjakunsti õpetlaste tarkused võib võtta kokku tõdemusega: vaenlase võitmiseks tuleb esmalt saada jagu iseendast. SWOT-ida ja juurida välja oma nõrkused. Ukraina ja USA, otsapidi Euroopa Liit, pole seda sihilikult teinud. Mis veelgi arulagedam, kaks viimast suruvad sellele otsa veel majandust hävitavat rohepööret ja sõjaväge moraalselt laostavat sooideoloogiat. SWOT-i tabelis lähevad mõlemad kirja ainult kõikehävitavate nõtrustena.
Mis puutub Venemaasse, siis ükski stratkommar ja "asjatundja" ei oska ennustada, mis saaks riigist peale Putini langemist. Liigagi tõenäoline on, et tekib kuskil viis väiksemat "Opritšniku päeva" moodi tuumariiki, mille eesotsas on ägedad isakesed.
Või teistpidi: kas lääs ikka tahab Venemaa kaotust, sest kaotus Ukrainas tähendaks hävitavat lööki Putinile? Võib-olla ongi eesmärgiks Euroopa Liidu ja Venemaa nõrgestamine, mida väidetavalt soovitas USA niiditõmbajatele mõttekoda Rand Corporation? Viimasel ajal on tõeks osutunud liiga palju "vandenõuteooriaid" ja Randi nägemus paistab paraku usutav.
Sest riikidel ei ole mitte kunagi sõpru, vaid ainult huvid.
Need on ainult üksikud pallid, mis peaksid ära mahtuma iga normaalse, mõtleva ja pisukesegi funktsionaalse lugemisoskuse säilitanud inimese pähe. Kui tuntakse huvi, kuidas asjad maailmas võiksid päriselt olla, mitte mida moraalivabad stratkommarid pajatavad.
Eesti ja eestlaste allesjäämise nimel tuleks niisugused asjad selgeks mõtelda. Rumal sõda pole mitte kunagi hea sõda. Loodust, loodusseaduseid ja reaalsust ei muuda "1984"-liku ühispartei propaganda, kuidas loodus, loodusseadused ja reaalsus peaksid inimeste peades välja nägema.
Lõpetuseks vast kõige suurem probleemiasetus. Venemaa ei ole muutunud. See on alati olnud vägivaldne impeeriumi ehitaja, mis juhul, kui sellel on natukenegi paremad ajad, läheb oma naabritele kallale. Muutunud on lääs, seda kiirkorras. Siinkohal võiks üheks mõtteharjutuse tugipunktiks võtta tõiga, et lääneriikidest on suuremas osas saanud korporatistlikud pealisehitised ja selle otsa üritada saada aru – arvestades Ockhami habemenoaga, kuna lääne poliitika keskmes on enamasti madalaim ühisnimetaja – mis, kes ja miks on muutunud?
Enda peades saatana advokaadi mängimine aitab vältida olukordi, kus välisjõud kukile elama tulevad.
Tõde ei ole kunagi vastuoluline. Eespool esitatud mõttepallid ei ole üksteise vaenlased. Mida see tähendab lääne ja Venemaa-Hiina Rahvavabariigi telje moraalsete palgete kohta, jääb siinkohal lugejatele koduülesandeks välja mõelda.
Normaalse inimese pähe võiks mahtuda mitu mõttepalli. Kui mahub ainult üks, siis suurendab see ohte, et vaenlased loobivad ülejäänutega ta vigaseks.