Valides praegu Martin Helmet, valin ma ühte EKRE asutajatest ja elus hoidjatest ning näitan sellega oma usaldust EKRE enda valikule panna Martin Helme oma erakonna kandidaatide nimekirjas esikohale Euroopa parlamendi saabuvatel valimistel, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
On jälle aeg selg sirgu lüüa ja minna taaskord valima Euroopa parlamenti. Eestit esindama hakkavatest kandidaatidest valin ma rahvuskonservatiive, kuna jagan nende maailmavaateid.
Miks aga valin üheksast selle erakonna kandidaadist just Martin Helme, seletan kohe lahti. Martin Helme on minu arvates see Eesti poliitik, kes sinna kõige paremini Eestit esindama sobiks. Minu eelistus on Martin Helme mitmel põhjusel. Esiteks, kui valida Euroopa parlamenti EKRE kandidaat, siis tuleb minu arvates usaldada EKRE erakonna enda valikut ja valida selle erakonna poolt nende valimisnimekirja tippu pandud kandidaati.
See näitab usaldust kogu erakonna suhtes. Erakond teab oma nimekirja koostamisel esinumbriks asetatud kandidaati kõige paremini ja kui juba erakond leiab, et esikohta valimisnimekirjas väärib just Martin Helme, siis usaldan ma sellist EKRE otsust ja valin nende esinumbrit valimistel.
Teiseks olid Martin ja Mart Helme need mehed, kes lõid EKRE kui poliitilise partei ja viisid pikkade ja vaevarikaste aastate jooksul selle partei riigikokku ning hiljem ka valitsusse. See oli Jüri Ratase valitsus, kelle peaministriks oleku ajal oli Martin Helme vahemikus 2019 kuni 2021 rahandusminister.
Kui süvariik Jüri Ratast peaministriks olemise ajal pigistas pisut teatud kohast, kuulas Ratas pigistajate sõna ning astus tagasi valitsuse juhi kohalt ning sellega reetis oma koalitsioonipartnereid. See juhtus 13. jaanuaril 2021. aastal. Siis katkes ka EKRE-sse kuulunud poliitikute ministriks olemise aeg. Mart Helme oli siis näiteks siseminister. Kui ei oleks olnud Mart ja Martin Helmet, siis ei oleks ülejäänud EKRE kandidaadid Euroopa parlamendi valimistel saanud üldse võimalust sinna kandideerida.
Ainus erand selles suhtes on Moonika Helme, aga ei Jaak Madison, ei Henn Põlluaas, ei Rain Epler ega Arvo Aller poleks olnud Euroopa parlamendi valimiste kandidaadid ega ka Eesti Vabariigi riigikogu liikmed. Sama kehtib ka Siim Pohlaku ja Anti Poolametsa kohta. Merle Kivest on mulle täiesti tundmatu, kuid arvan, et ka tema poliitikuks olemine on täiel määral sõltuv sellest, et Mart ja Martin Helme omal ajal EKRE lõid ja seda Eesti poliitilisel maastikul siiani vapralt vedanud on.
Viimasel ajal on süvariigi lämmatavat kätt tunda selle tendentsi järgi, mille tunnusjooneks on näidata võimendatult sisetüli ja isegi lõhenemist EKRE ridades. See tendents on kas otseselt fabritseeritud süvariigi nuuskurmeeste poolt või vähemalt tugevasti suuremaks punnitatud ja võimendatud. Kõik need, kes süüdistavad EKRE-t sisemises lõhestatuses, peaksid mõtlema, et ilma Mart ja Martin Helmeta ei oleks seda erakonda üldse olemas.
Minu eelistuse teiseks põhjuseks Martin Helme poolt hääletada on see, et tegemist on juba kogenud ja küpse poliitikuga ning seda mitte ainult maailmavaate poolest, mida jagan, vaid ka rahandusministriks olemise pärast.
Rahandusministri koht oli ülimalt tähtis riigi elu juhtimisel ja võtmekoht rahva elu korraldamise juures. Siseministri koht, mida Ratase valitsuses pidas Mart Helme oli sama suure kaaluga ministri koht.
Minu valik ei tähenda sugugi seda, et teised EKRE kandidaadid, kellest mõnda tunnen pisut rohkem kui ülejäänuid, oleks mingis suhtes vähem võimekad ja väärikad, aga kuna EKRE seadis esikohale Martin Helme, siis valin mina just teda.
Oleks EKRE pannud oma nimekirja etteotsa kellegi teise, siis oleks minu valik olnud ilmselt samast loogikast johtuvalt selline, et oleks valinud erakonna poolt esikohale seatud kandidaati.
See lühike arutelu omab sihti seletada lahti minu valik ja eelistus saabuvatel valimistel. Minu arvates peaks iga valija, kes osaleb seekord Euroopa parlamendi Eesti saadikute valimistel suutma vähemalt endale lahti seletada ja põhjendada, miks ta valib just seda või teist kandidaati ja miks ta ülejäänuid ei vali.