Marksismi tõeline pale on ideoloogiline soovunelm, mida viiakse ellu sadade miljonite inimeste elude hinnaga. Marksisti retseptis maailma parandamiseks on põhiliseks koostiseks suur hulk teiste inimeste verd ja selle lõpptulemuseks on kaos ja häving. Nii oli, on ja jääb hoolimata sellest, kui mitu korda üritatakse sellele haisvale topisele elu sisse puhuda, kirjutab Roland Tõnisson.
Lähenemas on üks liiga hästi unustatud kuupäev – 7. november, mil NSVLiidus tähistati Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks (SSOR) nimetatud riigikukutamisprojekti aastapäeva. Selline uhke nimetus selle avantüüri jaoks mõeldi välja hiljem, kui oli vaja hakata oma parteilist minevikku ilustama ja heroiseerima. Aastaid nimetasid bolševikud ka ise oma tegu riigi- või võimupöördeks.
Ega tahakski sellest rääkida, sest möödas on neist sündmustest juba enam kui sajand, ent nagu laulusalmis öeldakse: „Elab veel Beria kui düsenteeria." Viimasel ajal saame lugeda üha enam meie enda kodukootud leninistide kirjatükke „vabaks ajakirjanduseks" nimetatud riigimeedias, või siis riigi peost söövates väljaannetes. Marksismist on saanud originaalitsejate meelisatribuut, millega end ehtida, ning jätta muljet endast kui haritud, maailma asjadest taipu omavatest isenditest. Neid ei häiri see, et teoreetik Karl Marx ei käivitanud, ega juhtinud ise ühtegi ettevõtet ja parasiteeris süüdimatult oma sõbra Friedrich Engelsi rahakoti peal, kes lõpuks ka Karli sohilapse enda tehtuks kuulutas.
Marksism on võtnud uue näo. Selle jüngrid kuulutavad feminismi, taunivad toksilist maskuliinsust ja mõtlevad enda olemasolu õigustuseks välja probleeme, millega tegeleda. Näiteks „manfluensserite" küsimus on paar aastat tagasi näpust välja imetud ja on terve seltskond inimesi, kes selle teema harjal edukalt parasiteerivad, andmata ühiskonnale midagi tõeliselt sisukat.
Kaasaegsed marksistid teesklevad inimsõbralikkust ja hoolivust. Teoreetikutena puudub neil ettekujutus tegelikust maailmast ja samal ajal kui uusmarksistid räägivad ilusaid sõnu, ehitavad toksiliselt maskuliinsed isendid teid, mida mööda maailmaparandajad sõidavad oma kabinettidesse maailma uueks looma. Toksiliselt maskuliinsed isendid ehitavad autosid, millega maailmaparandajad mööda neid teid sõidavad ja on vedanud poodidesse laiali kraami, mida maailmaparandajad võivad tarbida, ilma et vaevaksid oma pead sellega, kuidas reaalne elu toimib. Ja kui sellise „ilushinge" kontoora juhtub äkki sütitavate ideede mõjul leegitsedes leekima, siis tuleb toksiliselt maskuliinne „manfluensser" tema elunatukest päästma ja kui vaja, võtab kurnatud inimkonna päästja sülle või viskab üle õla, et teda tuua tagasi päris elule. Mitte, et marksist sellega midagi mõistlikku peale oskaks hakata.
Tegelik elu meeldis Che Guevarale, kes loobus revolutsioonilises Kuubas ministri ametikohast ja suundus Lõuna-Ameerikasse maailma parandama, ehk inimesi tapma. Marksisti arvates elu ilusamaks tegema. Aga selline ongi marksisti arusaam maailma parandamisest – selle koostiseks on suur hulk teiste inimeste verd.
Elu taheti teha ilusaks ka keiserliku Venemaa hävitamisega. Seda riiki nägid kaasaegsed tagurlikuse ja inimvaenulikkuse kehastusena. „Rahvaste vanglat", Vene impeeriumi karmil käel juhtinud verine tsaarirežiim ja selle alatud teenrid määrasid aastatel 1826–1905 poliitilistel põhjustel surmaotsuse 625 inimesele ja 191 juhul viidi see ka täide.
Perioodil 1905–1910, mil riik seisis vastakuti enda hävitajatega ja pidi hakkama saama väljastpoolt orkestreeritud siseopositsiooni kriminaalse võitluspraktikaga, määrati surmanuhtlus 5735 korral ja täide viidi see 3741 inimese puhul. Sellele kohutavale olukorrale tuli teha lõpp.
Bolševikud-marksistid-leninistid asutasid võimule tulles „erakorralise komisjoni" ehk „tšekaa" selle tagurlikkusega võitlemiseks. Võrreldes hilisemate sündmustega pidas see end esimestel kuudel ülal suhteliselt tagasihoidlikult, näidates siiski hambaid. Tšekistid nautisid võimu. Eilsed mustatöölised ja „elu hammasrataste vahele jäänud", tsarismi poolt solvatud ja kodanliku ühiskonna poolt mõistmiseta jäänud tõmbasid selga nahkpintsakud, kinnitasid vööle kabuurid ja hakkasid elu uueks looma. Selles ei pidanud olema kohta peenutsemisel ja siniverelistel. Inimesed kuulutati võrdseteks ja et see nii oleks ka tegelikkuses, tuli hävitada need, kes ühe või teise kriteeriumi järgi võrdsuse mõõtude sisse ei mahtunud.
Tsarism, mädanev kunst ja ilutsev luule kuulusid ajaloo prügikasti. Tšekistid tapsid, vägistasid ja röövisid ehk tegid tasa kogu selle ebaõigluse, mis neile oli enda arvates osaks langenud. Võitlusse kontrrevolutsiooni, spekuleerimise, sabotaaži ja kuritegevusega suundusid tuhanded noored inimesed, sealhulgas ka naisterahvad. Üks neist, seltsimees Dora, endine prostituut, sai Odessas peagi kuulsaks oma verejanu ning kättemaksuhimu poolest. Talle meeldis vangistatuid piinata, sundides neid end süüdi tunnistama kõige absurdsemates asjades. Seltsimees Dorale meeldis ohvritest lõigata välja tükke, tõmmata ära küüsi ja usklikele põletas ta paberossiga riste rinnale.
Marksistide tšekaa heitis endalt viimased pidurid 1918. aasta suve lõpul. 17.08.1918 tappis eksmatrikuleeritud tudeng, poeet Jessenini sõber ja põrandaalusesse antibolševistlikkusse organisatsiooni kuuluv Leonid Kanegisser Petrogradi Tšekaa juhi Moisei Uritski. Kanegisseri tunnistuse kohaselt andis käsu tapmiseks B. Savinkov, bolševike kaasvõitljejate ja ka rivaalide esseeride (sotsiaalrevolutsionäärid) üks juhtfiguure. Kanegisser ise on tunnistanud, et otsustas kätte maksta oma sõbra ohvitser V. Perelzweigi surma eest, kes oli maha lastud Petrogradi Tšekaa otsusel. Pärast Uritski tapmist kirjutas ajaleht Krasnaja Gazeta, Petrogradi saadikute nõukogu ametlik häälekandja, sama päeva õhtuses numbris: „Uritski on tapetud. Meie vaenlaste üksikutele terrorirünnakutele peame meie vastama massiterroriga … Ühe meie võitleja surma eest peavad oma eluga maksma tuhat vaenlast."
Järgmise päeva lehe hommikuses väljaandes kirjutati nõnda: „Veri vere eest. Halastuseta, kaastundeta hakkame peksma vaenlast kümnete, sadade kaupa. Las neid koguneb tuhandeid. Lämbugu nad omaenese veres! … Seltsimees Uritski vere eest, seltsimees Lenini haavamise eest, kallaletungi eest seltsimees Zinovjevile, voolaku seltsimeeste Volodarski, Nahimsoni, lätlaste, madruste tasumata vere eest kodanlaste ja nende sulaste veri – rohkem verd!"
2. septembril 1918 kuulutas Jakov Sverdlov ülevenemaalise kesktäitevkomitee pöördumises välja punase terrori.
Ajaloolane ja kirjanik Igor Bunitš on arvanud, et atentaadi organiseeris Zinovjev (Ovsei-Herš Radomõsljski-Apfelbaum) Lenini ülesandel, et leida põhjus punase terrori vallapäästmiseks. Igatahes oli Zinovjevil järgmisel päeval põhjust korraldada 500 pantvangi mahalaskmine. Zinovjevit peetakse ka nn kontrrevolutsioonilise hüdra leiutajaks. „Hüdraks" nimetati muidu enamlaste kõnepruugis halvustavalt opositsionääre, keda üritati kujutada ebardlikena nii välimuselt kui olemuselt. „Kontrrevolutsiooniline hüdra" Zimovjevi moodi tähendas hukkamismoodust, mille käigus kaks või kolm ohvrit seoti okastraadiga üksteise külge ja visati seejärel vette.
Briti sõjaväevaimulik Lombart kirjutas oma ettekandes lord Curzonile: „Augusti viimastel päevadel uputati kaks pargast, täis vene ohvitsere. Nende laibad uhuti kaldale ühe mu sõbra mõisa juures Soome lahe ääres. Paljud olid kahekesi või kolmekesi okastraadiga kokku seotud."
Zinovjevi ettepanekutega plats „endistest" puhtaks lüüa ei olnud alati nõus isegi mitte Petrogradi peatšekist Uritski. Näiteks ettepanekuga lubada töölistel õiendada arveid ükskõik, kus nad seda vajalikuks peavad. Kas või tänaval.
Leninile aga Zinovjevi töömeetodid sobisid ja juulis 1920, mil Moskvas toimus Kominterni 2. kongress, soovitas Lenin teda Kominterni täitevkomitee esimehe kohale. Samal ajal, juulist kuni septembrini samal aastal lasti Petrogradis maha 5000 inimest. Kroonlinnas hukati teiste hulgas 20 arsti. Zinovjevi allkirjastatud hukkamismääruses oli öeldud: „ … liiga suure populaarsuse eest tööliste seas."
Petrogradi parteiorganisatsiooni juhina olid Zinovjevil, nagu igal normaalsel inimesel, oma ambitsioonid ja unistused. Ajalehes Põhjakommuun („Северная коммуна") kirjutas ta septembris 1918: „Nõukogude Venemaa praegusest 180 miljonilisest elanikkonnast peame alles jätma 90 miljonit. Mis puudutab arvestuslikku ülejääki, siis neile ei ole meil pakkuda midagi: see peab saama hävitatud." See unistus jäi küll alla Lenini fantaasiatele, kes olevat väidetavalt plaaninud ehitada kommunismi 10% elanikkonnaga. Seega – kui mõtleme jubedusega marksist Pol Pothile, kes Kambodžas kolmveerand elanikkonnast hävitas, siis võime öelda, et marksism oma olemuses on tõeliselt rahvusvaheline nähtus.
Marksismi tõeline pale on ideoloogiline soovunelm, mida viiakse ellu sadade miljonite inimeste elude hinnaga. Selle lõpptulemuseks on kaos ja häving, hoolimata sellest kui mitu korda üritatakse elu sisse puhuda koledale haisvale topisele nimega „Karl Marx."
Artikli koostamisel on kasutatud tekste autori hiljuti ilmunud teosest „Verepunane Venemaa."