Roland Tõnisson vaatleb Karl Marxi isikut ja elu läbi religioosse prisma. Allolev on tema käsitluse teine osa.
Venemaale imporditud marksism lasi peagi tärgata oma viljadel. Sergei Netšajev, Moskva Petrovski Akadeemia (praegu Timirjazevi-nimeline Moskva Põllumajandusülikool) tudeng, asutas ühingu „Rahva kättemaks," kutsudes üles tapma kõiki revolutsioonivastaseid või lihtsalt riigile lojaalseid kodanikke. Ta koostas koos Bakuniniga „Revolutsioonilise kateheesi" – terroristide programmi ja „usutunnistuse," mille eeskujuks oli Hessi „Punane katehhees." Selles lubas Netšajev imperaatorile piinarikast surma riigi varemetel.
Umbes samal ajal asutasid revolutsionäärid Išutin ja Hudjakov salaühingu, mis järgis sarnaseid põhimõtteid kui „Rahva kättemaks." Vaid selle nimi oli konkreetsem ega jätnud võimalusi kaheti mõistmiseks. Ühingu nimetus oli „Põrgu."
Elades oma utoopilises maailmas, milles ta nägi ennast suure rahvajuhina, kõrvaldas Netšajev ettekavatsetud mõrva läbi oma teelt aatekaaslase, kelles nägi konkurenti. Mõrv avastati peagi, Šveitsi põgenenud mõrvar ja selle organiseerija Netšajev anti Vene võimudele välja ja kohtuprotsessi käigus ilmsiks tulnu häälestas ühiskonna suuresti sotsialistide-utopistide vastu, mis ei tähenda, et ühiskond oleks riigis toimuva osas edaspidi adekvaatselt reageerinud.
9.9.1867 toimus Genfis „Rahu ja Vabaduse Liiga kongress" (Ligue internationale de la paix et de la liberte), mille liikmete hulgas olid lugejatele tuntud Victor Hugo, Giuseppe Garibaldi ja Aleksandr Herzen. 10 000 inimest kirjutas alla asutamispetitsioonile ja 6000 osalesid asutamiskoosolekul, mida külastas ka sel ajal Genfis elanud kirjanik Fjodor Dostojevski.
Kirjades tuttavatele (Maikov ja Ivanova) kirjeldas ta seal nähtut: „Need olid neli päeva kisendamist ja sõimlemist. Alustati ettepanekust, et suuri monarhiaid ei ole vaja. Seejärel, et usku ei ole vaja. Seda, mida need sotsialistid ja revolutsionäärid valetasid tribüünidelt 5000 kuulaja ees on sõnulväljendamatu. Ja see rämps peaks huvitama tööd tegevaid inimesi? Alustati sellest, et rahu saavutamiseks maa peal on vaja hävitada kristlus."
Dostojevskile kuulub ka Bakunini iseloomustus, mille ta andis pärast selle anarhisti kõne kuulamist: „Bakunin on vana, mädane sonimisi täis kott. Talle ei valmistaks raskusi kas või laste uputamine käimlasse."
Bakunini kõne ei ole selle raamatu autori andmeil meie päevini säilinud, ent mida võis kuulda Dostojevski, võime arvata suure internatsionalisti ja uue õnne tooja õpetussõnadest: „Revolutsionäär on hukule määratud inimene. Kõik suguluse, armastuse, sõpruse, tänulikkuse tunded ja isegi autunne peavad revolutsionääris olema maha tallatud. Ta ei ole revolutsionäär, kui ta kellelegi siin maailmas kaasa tunneb. Ta tunneb vaid ühte teadust – purustamise teadust."
Oluline on meeles pidada, et kommunistid ja sotsialistid ei olnud ateistid – nad ei eitanud Looja olemasolu. Nad heitsid Talle väljakutse, nad asusid kukutama Tema ülemvõimu. Sotsialism ja näilik mure inimeste käekäigu pärast olid ja on sellele vaid sirmiks.
Karl Marx oli selles võituses kindlasti oluline figuur. Mooses Hess iseloomustab teda kirjas Berthold Auerbachile: „Doktor Marx – nii on minu iidoli nimi – on veel üsna noor inimene, kõige rohkem 24-aastane. Tema annab lõpliku löögi keskaegsele religioonile ja filosoofiale."
Georg Jung, Marxi sõber neil aastatel, formuleerib oma mõtte veelgi paremini kirjas Arnold Rutgele 18. septembril 1841: „Marx ajab tingimata Jumala taevastest minema."
Marx ise nimetas kristlust kõige moraalitumaks kõikidest usunditest. Selliselt laenas ta mõtteid eelkäijatelt – Rooma aegsetelt juutidelt, äärmusanarhistilt Max Schtirnerilt, Hitleri ja Mussolini lemmikfilosoofilt Nietzschelt ja vabade homoseksuaalsete suhete esimeselt propagandistilt Oscar Wilde'ilt.
Noor Engels, kes ei olnud veel hüljanud kristlust, andis oma töös „Schelling – filosoof Kristuses ehk maise tarkuse muundumine jumalikuks," ajastu vaimule järgmise hinnangu: „Kohutava Prantsuse revolutsiooni aegadest alates on täiesti uus, saatanlik vaim, asunud olulisse osasse inimkonda. Jumalatus on nii häbitu ja tõstab üleolevalt oma jultunud pea, et peab mõtlema Pühakirja ennustuste täitumisest meie päevil."
Gracchus Babeuf, (õige nimega François Noël Babeuf), Prantsuse revolutsiooni aegne kommunitliku liikumise ideoloogiline isa, tunnistas: „Armastus revolutsiooni vastu tappis minus igasuguse teise armastuse ja tegi mu sama julmaks, nagu saatana." Marx oli Babeufi kirglik austaja, ning võttis temalt üle mitmeid ideid, propagandeerides sellist armastust revolutsiooni vastu, mis muudaks inimesed koletislikeks inimestevaihkajateks. Marx hindas väga kõrgelt kommunaaride, 1870. aasta Pariisis valitsuse vastu ülestõusnute aktiivset antireligioossust. Nii oli kommunaar Florenz avaldanud (väänates Pühakirja sõna): „Meie vaenlane on Jumal. Jumalavihkamine on tarkuse algus."
Karl Marxi olemusse aitavad pilgu heita tema peresuhted. Poeg Edgar Marx alustas oma kirja isale 31. märtsil 1854 südamliku pöördumisega: „Minu armas saatan." Karli abikaasa kirjutas talle augustis 1844: „Sinu viimane pastoraalne kiri, oo ülemohvritooja (жрец) ja hinge valitseja, tõi sinu vaestele talledele rahu ja vaikuse." Mõned uurijad on seda meelt, et satanismi olid kaasatud ka Marxide teised pereliikmed, kes pöördusid perepea poole alandlike jüngritena.
Marxi esimene õpetaja Hegel valmistas Karli ette Hessi jaoks. Hegelile oli kristlus inimkonna arengu eksiteeks: „Kristus on on kokku kuhjanud sellise hunniku põhjuseid lohutuseks õnnetustes kannatavale inimesele, et lõppude lõpuks jääb meil üle vaid kahetseda, et me iga päev ei kaota oma isa või ema." Kristlust kritiseeriti ka enne Hegelit, ent tema oli esimene, kes naeris välja Kristuse enese. Ja Karlist sai tema innustunud austaja.
Olles lugenud Charles Darwini „Liikide tekkimisest", juubeldas Marx ühes kirjas (16. jaanuar 1861) filosoof Ferdinand Lassale'ile, samuti ühele Saksa sotsiaaldemokraatia rajajale, et Jumal oli saanud, vähemalt loodusteaduse tasemel, surmahoobi ja aitab inimesel unustada muinasjuttu Jumalast.
Kommunistlikus manifestis tunnistab Marx, et tema eesmärgiks ei ole mitte ainult igasuguse religiooni hävitamine, vaid ka moraal peab kaduma ja kõik, mis inimese süda ihaldab, peab saama võimalikuks. Autor Markov mainib oma biograafias Marxist: „Mul hakkas õudne, kui ma lugesin seitsmenda astme satanismi sõnumit ühel Pariisi Ülikooli 1968. aasta rahutuste plakatil. See oli lihtsustatud vormelini: „Keelatakse keelata," mis on loomulikuks jätkuks loosungile „Miski ei ole tõde ja kõik on lubatud."
Friedrich Engels, kelle Moritz Hess oli kristlusest ära ahvatlenud, on tunnistanud üsna avalikult: „Võitlus kristliku maailmakorraga, lõppude lõpuks, on meie olulisim ettevõtmine." Engels on formuleerinud ka revolutsioonisangarite kreedo, ehk usutunnistuse: „Elu dialektiline mõistmine juhatab surma juurde. Kõik on surma väärt." Kommunistide võitlust kristlusega on raske selgitada inimlike motiividega. Katsed hävitada katoliku kirikut Prantsuse revolutsiooni ajal, üliagarus eriti õigeusu kiriku hävitamisel nõukogude võimu kehtestamisel Venemaal, sotsialistliku riigivõimu katsed hävitada katoliku kirikut Mehhkos ja Hispaanias ei mahu mõistliku, inimliku võimuvõitluse raamidesse. Tegemist on võitlusega inimese olemuse üle, võitlusega Jumala troonilt paiskamise eest.
Ja ometigi ei võinud Karl Marx olla kõige oma eesmärgipärasuse juures olla rahul iseendaga või oma võitlusega. Surivoodil olles kirjutas ta Engelsile: „Kui eesmärgitu ja tühi on elu." Kui palju Marxi ennast hinnati, võib öelda asjaolu, et Karli matustel oli kokku kuus inimest. Küllap on kõnekas ka fakt, et Engels ise suri kõrivähist põhjustatud piinades.[1]
„Vanemate elu on raamat, mida loevad lapsed," kõlab ülimalt õiglane ütlus. Karli tütar Laura, kes oli 1868. aastal abiellunud isa noore aatekaaslasega, I Internatsionaalis tegutseva Paul Lafarge'iga, tõlkis koos abikaasaga aastakümnete jooksul papa Marxi töid prantsuse keelde. Koos levitasid nad marksismiideid Prantsusmaal ja Hispaanias. Finantsiliselt hoidis neid, nagu ka Karli, ülal Friedrich Engels ja pärast Engelsi surma pärisid nad olulise osa tema varandusest.
Kõigi oma pingutuste tulemusel jõudsid nad lõpuks tõdemusele, et marksismijuurutajatena on nad läbikukkunud, elu on raisatud tühja, ning seda on mõttetu jätkata.
25.11.1911 sooritasid Laura ja Paul enesetapu, vastavalt 66- ja 69-aastastena. Nende matustel pidas kõne Vladimir Lenin.[2]
Võib olla olekski Marxi saatanlikud värsid jäänud Engelsi finantsidele vaatamata unustuse hõlma, kui seesinane Lenin ei oleks neid oma leivaisade abiga üles korjanud ja päästnud valla XX sajandi ühe jälgima genotsiidi vene rahva ja tema naabrite, ortodoksse kiriku ja klassikalise-traditsioonilise elukäsitluse vastu.
Kahjuks peame siiani tegelema punase sotsialismiga selle erinevate mutatsioonide näol.
Esimene osa on loetav siin.
[1] I. Volodski teosest „Kurjuse allikad (Kommunsmi saladus)." Netileheküljelt www.informirsk.org
[2] Artikkel väljaandest www.marxist.org