Kas valijad on jätkuvalt nõus kohtlemisega, mis neile osaks saab? Eestit valitsev seltskond hoiab end manipulatsioonide ja pettuse abil võimul ning kohtleb rahvast nagu oma pärisoriseid talupoegi, kellest saab ja tulebki välja pigistada kõik, mida annab. Neid, kes sellega nõus pole, sõimatakse Kremli käsilasteks, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Mullu kuulsime rahandusminister Jürgen Ligi suust, et valitsuse kritiseerimine on meelepärane Kremlile. Äsja teatas minister Ligi, et kõik, kes on tuulikute ja tuuleparkide vastu, on Kremli käsilased.
Ei maksa arvata, et see on ühe mehe lappama läinud lõualõksutamine. Jürgen Ligi on Reformierakonna tipp-poliitik ja kauaaegne minister. Ta teab hästi, mida räägib. Tal on oma parteikaaslaste toetus. Jürgen Ligi väljendab reljeefselt Reformierakonnas valitsevat mentaliteeti – meil on õigus valitseda ja me teeme seda parimal võimalikul moel, teie makske oma maksud ära ja hoidke suu kinni.
2023. aastal võimule tõusnud Reformierakonna ja tema abirataste valitsus tõstis populatsiooni maksukoormust, olles enne valelikult lubanud, et maksud ei tõuse. Tollane peaminister Kaja Kallas põhjendas valetamist sellega, et muidu ei oleks inimesed tema partei poolt hääletanud. Reformierakonnaga on niisiis kõik selge.
Küsimus on nüüd kodanikes, rahvas. Kas valijad on jätkuvalt nõus kohtlemisega, mis neile osaks saab? Üks seltskond hoiab end manipulatsioonide ja pettuse abil võimul ning kohtleb eesti rahvast nagu oma pärisoriseid talupoegi, kellest saab ja tulebki välja pigistada kõik, mida annab. See seltskond kandib meie maksuraha Ukrainasse ja rohepöördesse, ehitab meile meie enda raha eest kodumaja taha hiidtuulikud, hoolimata meie arvamusest, ja kui see kellelegi ei meeldi, siis on ta järelikult Kremli käsilane.
Seitsmeteistkümnenda aastasaja kolmekümnendatel aastatel külastas Eestit Schleswig-Holsteini saatkonna koosseisu kuulunud saksa õpetlane ja rännumees Adam Olearius, kes peatus siin teekonnal Moskvasse ja Pärsiasse. Ta oli tähelepaneliku pilguga vaatleja, kes talletas oma trükis avaldatud reisikirjas huvitavat informatsiooni erinevate rahvaste kohta. Eestlaste kohta kirjutab ta järgmist:
„Kuna see on, nagu märgitud, orjarahvas ja karmi kohusega koormatud, ei leidu nendel peale külamajade palju rohkemat, kui see, mis neil ümber ja seljas on. Neil lastakse vaevalt nii palju maad ja põldu harida, et nad ise ja nende omaksed suure hädaga aasta läbi tulla suudavad. … Nende juures on ka vähe rahavara leida, sest neile jäetakse sageli alles vaid elu. Ja mida isandad rangusega korda ei saada, seda teevad käskijad. Sest igal härral, keda nad isandateks kutsuvad, on mõisates foogtid ja alamfoogtid. Neid nimetatakse kubjasteks, teisi aga valitsejateks, mittesakslaste poolt junkruteks…"
Ja veel: „Arvatakse küll, et neile poleks kasulik palju vabadust ja raha jätta – nad võivat liiga tõrksateks muutuda. Sest neil on ikka veel meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, sakslaste poolt aga alistati ja orjadeks tehti. Seetõttu kui nad, iseäranis talve ajal, linnast tulevad ja purjus on, ei anna nad sakslasele, kes nendega kohtub, hea meelega teed ega ütle häid sõnu."
1787. aastal kurtis üks eakas aadlidaam, et talupoegadest orjad ei lepi igasuguse toiduga, mis neile ette pannakse, vaid neile tuleb leib vaat et viiludeks lõigata: „Talupoeg on ori, teda tuleb toita nagu töölooma. Nii et siinkandis on kohe üks mure rohkem. Majaperemees ei pea kogu pika talve hoolt kandma mitte ainult enda, vaid ka loomaliku inimese eest, ja kuidas veel hoolt kandma – ta peab valvama, et ori tarvitaks hästi seda, mis ta saab. Hobune sööb kaeru, mida ma talle ette panen, see kahejalgne loom viskab selle aga minema, palju ei jää puudu, et talle tuleb leib viiludeks lõigata nagu lastele ja kätte anda". Jah, need loomalikud inimesed on veel tänamatud ka!
1980. aastatel sai Eesti rahval nõukogude võimust kõrini. Täna, tundub, suhtub märkimisväärne osa inimestest praegusesse nõukogude võimu – eurosotsialismi – soosivalt. See on oluline erinevus võrreldes laulva revolutsiooni ajaga. Kuid Kalamajja või Viimsisse ei püstitata ka ühtki tuulikut, sissetulekutest jätkub veel võrdlemisi lahedaks eluks ja tujutõstmiseks käib siseministrist DJ Lauri Läänemets populaarses peokohas plaati keerutamas.
Valitsuse poliitika all kannatavad pigemini maapiirkondade ja n-ö depressiivsete väikelinnade inimesed, kelle seas on palju Keskerakonna ja EKRE valijaid. Paras neile tölpadele, mõtleb edumeelne linnavurle, mis nad siis on nii tagurlikud! Käigu ajaga kaasas, andku kliima nimel tuuleparkide jaoks ära oma maa ja meri! Vurle enda elustandardit see kõik aga ei ohusta.
Viimane aeg on aru saada, et mitte keegi teine ei tule meie õiguste ja vabaduste eest seisma, me peame seda ise tegema. Reformierakond koos oma klientide ja toiduahelatega saab Eestis karistamatult märatseda täpselt nii kaua, kuni leidub veel inimesi, kes seda seltskonda võimestavad – nende poolt hääletavad, neile kaasa kiidavad ja nende ümber kiibitsevad.
Nad jagavad ja valitsevad, nagu võimurid seda alati teinud on, kuni põrkavad vastuseisule, mis ei luba enam sel viisil jätkata. Sirget selga ja kindlat meelt meile kõigile!