Riik on jätnud tuulepargi mõjualas asuva kinnisvara väärtuse kompensatsioonimehhanismi välja töötamata ning jätnud kinnisvara omanikud efektiivse kaitseta, kirjutab Tartu Ülikooli professor Aleksei Kelli Objektiivile.
Elektrituulikute rajamisega võib kaasneda tuulikute mõjualas oleva kinnisvara väärtuse langus. Praeguses seisus puuduvad Eesti kontekstis selged ja objektiivsed andmed selle kohta, millisel määral väheneb kinnisvara väärtus tuulikute mõjualas.
Andmeid ei saa asendada näiteks arendajate subjektiivsed kinnitused, et elektrituulikute läheduses oleva kinnisvara väärtus ei lange, vaid hoopis tõuseb. Ei ole välistatud, et tööstusliku kinnisvara väärtus tõusebki tuuliku lähedusest, sest elektrituulikust võib vedada tootmishoonesse elektri otseühenduse. Elamiseks mõeldud kinnisvara väärtus siiski pigem väheneb.
Hinnalanguse hindamisel tuleb võtta arvesse mitmeid tegureid nagu näiteks tuulikute parameetrid (vrd. 150 või 300 meetrine tuulik), tuulikupargi paiknemine kinnisasjast (on arvestatav vahe, kas tuulik on 1 või 3 kilomeetri kaugusel; kas tekitab n.ö päikese vilkumise ehk disko efekti või mitte), visuaalse häiringu ulatus ning kinnisasja olemus.
Vähetähtis ei ole ka inimeste psühholoogiline suhtumine tuulikutesse. Kuna riik ei ole suutnud ega tahtnud paljudesse elektrituulikutega seonduvasse teemasse selgust tuua (nt nende mõju tervisele), siis informatsioonilised puudujäägid toovad täiendavalt kaasa negatiivse suhtumise ja kinnisvara väärtuse vähenemise. Teiste sõnadega, inimesed lihtsalt ei taha endale kodu osta elektrituuliku lähedusse.
Seejuures on oluline arvestada, et põhiseaduse (PS) § 32 näeb ette järgmise põhimõtte: „Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud". Omandi kaitse tuleneb ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimesest protokollist ja EL põhiõiguste hartast. Järgnevalt analüüsin riigikohtu praktika valguses elektrituulikute mõjupiirkonda jääva kinnisomandi kaitset.
Elektrituulikute mõju kompenseerimine keskkonnatasude seaduse alusel
Keskkonnatasude seadus (§ 553 (1)) näeb ette kompensatsiooni maismaa tuulepargi mõjualas asuvate eluruumide omanikele järgmistel tingimustel:
1) eluruum on füüsilise isiku omand ja
2) eluruum on omaniku rahvastikuregistrijärgne elukoht.
Nimetatud tasu näol ei ole siiski tegemist tuulikutest mõjutatud omandiõiguse riive kompenseerimisega. Esiteks puudutab see ainult inimesi, kellele kuulub eluruumi omand tuuliku mõjualas ja elukoht peab kajastuma ka rahvastikuregistris.
Tegemist on põhiseaduse vastase olukorraga, kuna ei kohelda võrdselt (diskrimineeritakse) ühe ja kahe kodu omanikke. Tänapäeva ühiskonnas on igati tavapärane, et perel ongi kaks kodu. Näiteks on perel linnakorter ja maakodu. Ei saa öelda, et üks nendest kahest ei oleks kodu. Kodu laiendava tõlgenduse lähenemist toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka Demades v. Turkey (16219/90, §§ 32-33); Niemietz v. Germany (13710/88, §§ 29-30)).
Teiseks ei kaitse keskkonnatasude seadus väikeettevõtjaid, kelle erialane tegevus ja eraelu on integreeritud. Kolmandaks, jäävad selle alt välja juriidilised isikud. Seejuures ei saa omandiõiguse kaitsel eristada füüsilisi isikud ja juriidilisi. Praeguse kompensatsiooni mudeli kohaselt jäävad selle alt välja näiteks majutusasutused.
Omandiõiguse riive hüvitamine
Omandipõhiõiguse riive on põhiseaduse §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, omanikule varalise kaotuse põhjustamine (3-3-1-69-09, p. 57). Seejuures peab omandiõiguse riive (piirang) olema proportsionaalne ehk see on saavutatava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (3-4-1-25-11, p. 39).
Riigikohus on proportsionaalsuse olemust selgitanud (viitega varasemale kohtupraktikale, vt 3-4-1-1-02, p. 15) järgmiselt:
„Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust" (3-4-1-16-08, p, 29).
Minemata sügavuti diskusiooni, kas tuulikute püstitamine aitab saavutada keskkonnakaitselisi ja energeetilise sõltumatuse eesmärke ning on selleks sobilik meede, keskendun hoopis elektrituuliku mõjupiirkonda jääva kinnisasja omaniku õiguste riive kompenseerimise küsimusele.
Euroopa Inimõiguste Kohus on sedastanud, et hüvitise puudumist tuleb võtta arvesse tegurina, mille alusel hinnatakse, kas on saavutatud õiglane tasakaal Depalle v. France (34044/02, § 91).
Riigikohus on lähtunud sarnasest lähenemisest (3-2-1-180-15, p. 33):
„Kitsendustega koormatava kinnisasja omaniku ja kitsendustest kasu saaja huvide tasakaalustamise seisukohalt on hüvitamine põhjendatud. […] Sellistel juhtudel on tasu või hüvitise maksmine vajalik proportsionaalsuse taastamiseks. Kui omandi kitsendustega ei kaasneks põhimõttelist õigust saada kompensatsiooni, muutuks omandi kaitse illusoorseks ja ebaefektiivseks".
Riigikohtu praktika seoses infrastruktuuri objektidest (nt mobiilsidemastidest) tuleneva kinnisvara väärtuse vähenemisega siiski eksisteerib. Nii leidis Riigikohus järgmist:
„[L]ubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (Põhiseaduse § 32) riive võimalikkust. Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju" (3-15-2232, p. 8.3).
Riigikohtu (5-21-3, p. 40) seisukohalt : oleks võrdsuspõhimõttega vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.
Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (vt. 3-3-1-69-09 p. 61; 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Omandikitsenduste põhiseaduspärasuse tagamiseks võib olla vajalik hüvitise maksmine, kui muul viisil ei ole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel (5-22-5/16, p 51).
Kokkuvõte
Esialgsete eelduste kohaselt tuulepargi mõjualas asuva elamiseks mõeldud kinnisvara hind langeb. Seda nii visuaal-, müra kui ka muude häiringute tõttu. Vähetähtsad ei ole ka psühholoogilised tegurid. Paljud inimesed lihtsalt ei taha osta kodu elektrituulikute lähedusse.
Isik, kelle omandiõigust riivatakse, saab kompensatsiooni taotlemiseks pöörduda kohtu poole. Samas on see küllalt vaevaline.
Üheks põhiprobleemiks käesolevas kontekstis on see, et riik on jätnud tuulepargi mõjualas asuva kinnisvara väärtuse kompensatsioonimehhanismi välja töötamata ning jätnud kinnisvara omanikud efektiivse kaitseta. See omakorda tähendab, et erinevate planeeringute kehtestamisel võivad elukondliku kinnisvara omanike õigused jääda kaitseta.