Võimulolevad poliitkarjeristid ei ela enam pärismaailmas, vaid mingis üsna veidras väljamõeldud narratiivis, kirjutab Malle Pärn.

Viimasel ajal on mulle mõnel korral meelde tulnud kunagine lööklause: mida halvem, seda parem. Eks ole ju hea, kui kurjus oma nägu aina selgemalt näitab? Oleks palju halvem, kui ta oskaks ka targad inimesed lõpmatuseni ära petta, aina avalikkuse ees oma valelikke loosungeid hõigates. 

Iga inimene, kes on suutnud selles progressistlikus totalitarismis oma terve mõistuse alles hoida, näeb ja saab aru, et meil võimulolevad poliitkarjeristid ei ela enam pärismaailmas, vaid mingis üsna veidras väljamõeldud narratiivis, kus teaduse kohale on upitatud sõna otseses mõttes uhuuteooriad, peamiselt ideoloogilised reeglistikud. Ja keegi ei tohi neile vastu vaielda. Kes julgeb vaielda, see tuleb ära tühistada ja avalikult solgiga üle kallata. 

Aga laskem neil rääkida ja oma kurje rahvuse ja riigi hävitamise plaane aina enam ja enam avada. Ja kuulakem neid tähelepanelikult, sest igas oma ideoloogilises monoloogis paljastavad nad meile oma kurjust ja rumalust.  

Väga ilmekas oli haridusministri vastus Varro Vooglaidi arupärimisele. 

"Usulistel veendumustel on need piirid, mis takistavad teiste inimeste vabadusi realiseerimast, kui need usulised piirid neid vabadusi hakkavad kitsendama," märkis Kallas.

Kujutage ette, isegi haridusminister ei saa aru, et ta käitub nagu islami äärmuslane, nõudes endale (ja oma sekti ideoloogiale) absoluutset võimu ja kõikide inimeste kuulekat allumist tema soositud "usulistele veendumistele", ise suuga rääkides seejuures sallivusest ja võrdsusest ja vabadustest kõikidele inimestele? 

Äkki valitsevad meid mingid brüsseli kloonid, mitte enam mõistusega inimesed? 

Meie progressorid räägivad võrdsest kohtlemisest, aga kristlastele ja konservatiividele ei luba nad iial mingit võrdsust ei võltsliberaalide ega "seksuaalvähemustega"? 

Kui nad ei saa tõesti aru, mida nad tegelikult teevad, siis nad on ju purulollid, – aga kui nad saavad aru ja lausa vabatahtlikult tegutsevad neile etteantud plaani kohaselt, siis on nad tõsist karistust väärivad kurjategijad. Oma rahva ja riigi reetjad. 

Ent eesti rahvas, nagu tegelikult ju iga rahvas – vajab ja väärib puhast vaimset keskkonda, kultuurset kultuuri, ausat ja tarka valitsust, elusat elu. 

Ning eelkõige on meil praegu hädasti vaja tarka valitsust. 

Sest tavaline normaalne inimene tahaks lihtsalt selles maailmas elada oma elu, nõnda nagu ta siia on sündinud, oma looduslikus keskkonnas, normaalses ühiskonnas, normaalsete reeglite järgi. 

Kasvada suureks, luua oma perekond, kasvatada üles oma lapsed, teha mingit meeldivat tööd, mille eest makstaks normaalset palka. Areneda vaimselt ja hingeliselt, sportida, lõbutseda, veeta aega sõpradega, nautida meie kaunist loodust, tunda rõõmu igast elupäevast – ja nõnda edasi. Ilma mingite totrate ideoloogiateta, ilma võimuritest röövlite vägivallata. 

Meid on õpetatud arvestama autoriteeti – kas õpetaja, raamatu, partei, presidendi, ja nii edasi – sest see on meile kasulik. Iga ala spetsialistid, preestrist kuni väikese ametnikuni, omavad meie üle mingit autoriteeti ja valitsevad meid. 

See on vale ühiskonnamudel. Inimeste vahel peaks olema koostöö-, mitte alluvussuhe.

Me peame omandama mõtlemise, mis ei allu automaatselt kohustuslikele ideoloogilistele autoriteetidele. Et me saame vabalt, oma südametunnistuse ja teadmiste järgi otsustada, kes või mis (milline autoriteet) on meie jaoks õige ja kes/mis on vale. Ilma hirmuta, et meid "vale" valiku eest represseeritaks. 

Alles siis võime elu tegelikult mõista. Sellise mõtlemise kujundamine, õigemini: sellise mõtlemise kujunemisele kaasaaitamine peaks olema õige hariduse eesmärk. 

Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides. 

Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse äratundmiseks on tarkust vaja. 

Tarkust on muidugi mitmesugust. Loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju arukas, mitte rumal?

Aga riiki ja rahvast VALITSEMA peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele arukusele oleks veel ka südametunnistus ja rahvuslik missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. Kes armastaksid oma rahvast. 

Mida parem elu on rahval, seda parem elu on ju ka nendel, otsustajatel. Vägivaldsetel huntadel ei ole kunagi pikka iga. Riik ei saa püsida sisetülidel ja vihkamisel. Ja vastastikusel röövimisel. 

Sellist teadmist võiks kokku nimetada pragmaatiliseks tarkuseks. 

Tark inimene teab, et kiirelt ja teiste arvel ülekohtuselt kokku kraabitud rikkus ei ole mingi hinnaline väärtus, vaid süükoorem, mis kasvab koos rikkusega. 

Tark valitsus ei eralda rahvast riigist. Ega sõida temast teerulliga üle. 

Ja haridusminister lubab, oma haridust hävitavale tegevusele valusasti vastu rääkides: 

"Õppekava tagab, et haridus kujundab kodanikke, kes väärtustavad võrdsust, sallivust ja demokraatlikke hoiakuid."

Oleks tõesti kena, kui see päriselt nii oleks. 

Aga liberaalide võrdsus on ju tegelikult ebavõrdsus, nende sallivus on sallimatus ja nende demokraatlik hoiak on kohustuslik allumine totalitaristlikule režiimile.