Euroopa Liidu Kohus langetas 21. aprillil ühehäälselt "Euroopa Liidu väärtused" kohtuotsuse, mis laiendab märkimisväärselt eurokraatide õigust sekkuda liiduvabariikide siseasjadesse, vahendab Karol Kallas.
Kaasuse C-769/22 näol on tegemist Ungari lapsi sooideoloogia eest kaitsva seaduse tühistamisega, mille kohta saab täpsemalt lugeda Objektiivist.
Asjatundjate hinnangul on tegemist ajaloolise otsusega, mis annab Euroopa Liidu aparaadile õiguse jõustada liiduvabariikides selle "väärtuseid", "rahu" ja "põhiõiguseid". See on väidetavalt esimene kohtulahend, mis lubab eurokraatidel üheselt kasutada Liidu lepingu artikkel 2-te ja põhiõiguste harta esimest artiklit liiduvabariikide allutamiseks Brüsseli jõulisemale kontrollile.
Võrreldes sooideoloogia, rohepöörde ja suure asendamisega pole olemas midagi, mis eiraks sarnasel määral objektiivset reaalsust, majanduse algtõdesid ning ühiskonnakorralduse põhimõtteid.
Euroopa Liit on korporatistlik moodustis ja seda liigutav ideoloogia "ühe maailma" uut reaalsust ehitav uusliberaalne progressism. Kuna sooideoloogia kujutab ühte märgilisemat veelahet objektiivse- ja "uue" ideoloogilise reaalsuse vahel, kasutatakse seda liidus relvana konservatiivsete ja rahvamehelike vaadete lämmatamiseks. Samasugused ideoloogilised massihävitusrelvad on Brüsseli arsenalis lisaks rohepööre ja suur asendamine. Euroopa Liidu kohtud tõestavad ja kinnitavad nende otsustega, et nii sooogarus, kliimakommunism kui massisisseränne on osa "rahust" ja inimeste "väärikusest" ning sellisena liiduvabariikidele kohustuslikud.
Euroopa Liit koos selle institutsioonide ja aparaadiga on episteemiliselt anastatud süsteem, mille tugisambaks on Liidu kohtud.
Liidu kohtute seaduste tõlgendamine pole kunagi olnud niivõrd kirjatähe põhine (originalistlik) kui progressistlik. Seaduseid tõlgendatakse kohtutes "elavana", mis sisuliselt tähendab "õigusriigi põhimõtete" allutamist ideoloogilisele kontrollile.
Õigusteadlased Donna Starr-Deelen and Bart Deelen avaldasid 1996. aastal teadusajakirjas Publius ülevaate "Euroopa Kohus kui föderaator".
Teadusartikli sissejuhatuses kirjutatakse:
"Euroopa Kohtule vaadatakse sageli kui Euroopa õigusliku lõimimise mootorile, sest see "põhiseadustas" jurisprudentsi kaudu Euroopa Ühenduse (European Communities; EC) rajamise aluseks olevad aluslepingud. Reaalsus on siiski selline, et Kohus täidab pigem promootori ja provotseerija rolli, sest nii liiduvabariigid kui nende kohtud on üleüldiselt osutatud protsessi koostöövalmis partnerid ja paljud Kohtu otsuste poliitilised tagajärjed peidetakse ära otsuste õiguskeelde. Tulevikus on Kohus tõenäoliselt enda juriidilise aktivismiga ettevaatlikum ja seda nii jõuliselt ei rakenda."
Vastupidiselt õigusteadlaste kolmekümne aasta tagusele lootusele on olukord on muutunud ainult jubedamaks. Kohus on märkimisväärselt progressismi-dogmaatilisem ja selle otsused progressiusku kõigi kaffiritest inimeste kohustusena käsitlevamad, mida tõestavad nii eespool osutatud Ungarit puudutav sooideoloogiat- kui loendamatu arv massisisserännet ja rohepööret jõustavaid otsuseid.
Oxfordi Ülikooli interdistsiplinaarses teadusajakirjas European Law Open (Euroopa õigus) ilmus 2025. aastal artikkel "Lõimine õiguse kaudu": suur teooria, revisionistlik ajalugu". Kokkuvõttes selgitatakse:
"Kuidas Euroopa Liitu on varem lõimitud? Õigusteadlased osutavad traditsiooniliselt Euroopa Kohtule ja laiemale "lõimimine õiguse kaudu" ideele. Liiduvabariikide ülese jurisprudentsi põhjusel asub Euroopa lõimimise projekti keskmes Kohus, mitte Euroopa Liidu seadusandjad. Sellise seadusandliku "poliitika" ülese põhiseadusliku "õiguse" alusena tuuakse välja kolm kuulsat selgitust [suurt teooriat]: "tasakaalu teooria" (Weiler), "asümmeetria teooria" (Scharpf) ja "üle-põhiseadustamise teooria" (Grimm)."
Euroopa Liidu poliitiline, majanduslik, sõjaline, õiguslik ja ideoloogiline totalitarism ei ole vandenõuteooria, vaid põhjalikult dokumenteeritud protsess.
Kriise korraldatakse Euroopa Liidus ainult võimu pärast ja nimel ning tegemist on eesmärgipärase tegevuskavaga.
"Rohkem Euroopat" röögatused kõlavad ühispartei sõjahüüuna aastakümneid. Uue reaalsuse esilemanamist kujutab eurokraatide uuskeeleline onomastiline jõledus sõnade "Euroopa" ja "Euroopa Liit" samatähenduslikuks sajatamise näol.
Lisaks tuuakse Liidu föderaliseerimise õigustuseks igasugused kriisid, puudutagu need siis rahandust-, rahvatervist-, energiat- või sõda. Milles kõigi algpõhjuseks on pea üheselt, pisikeste mööndustega, Liidu enese arulagedad ja inimvaenulikud poliitikad. Mille loogiliselt ainuvõimalikuks järelduseks on seisukoht, et kriise korraldatakse ainult võimu pärast ja nimel ning tegemist on eesmärgipärase tegevuskavaga.
"Hiiliva föderaliseerumise" tõttu jääb liiduvabariikidel iseseisvust järjest vähemaks. "Õigusriigi põhimõtete" lingchi põhjusel kujutavad Brüsselit hampelmanide nukujuhtide kõige tõhusamat anastamisaparaati Euroopa Liidu kohtud. Kohtute poolt jõustatud sooideoloogia, rohepööre ja massisisseränne on nukuisandate kõige võimsamad massihävitusrelvad. Võrreldes osutatud lahendustega pole olemas midagi võrreldavat, mis eiraks sarnasel määral objektiivset reaalsust, majanduse algtõdesid ja ühiskonnakorralduse põhimõtteid ning mõjuks hävitavamalt lääne tsivilisatsioonile.