Kõik uus on hästi unustatud vana ja antiigiaegadel lavastatud näitemängud sobivad meie aega kui valatud. Republica Extremus Estonia on nagu suur lava, millel etendatakse ühte tragikomöödiat, mis etteantud süžeest kõrvale kalduda ei tohi, kirjutab Roland Tõnisson.
Triumfikäikude ajal seisis Rooma keisrite selja taga ori, kelle ülesandeks oli sosistada valitsejale kõrva: „Memento mori." Ehk: „Pea meeles surma. Sa oled kõigest surelik. Kõik need auavaldused asenduvad millalgi matusetseremooniaga."
Vanad roomlased oli üks tark rahvas. Nad teadsid, kuidas töötab inimolend – isegi keiser kooleb, kuigi teda nimetatakse „päikeseliseks" ja „igavesti kestvaks" ning ta unustatakse üsna varsti. Keisrite pikast nimekirjast teamegi ju väga väikest osa. Rooma õigus, kirjandus ja ladina keel on pidanud vastu palju kauem kui üksikud valitsejad, keda me enamasti teame vaid nende nurjatute tegude kaudu.
Nii et kui praegu mängitakse Republica Extremus Estonia Kapitooliumil, Circus Maximuses, mäepealsete jumaluste elust rääkivat antiiktragikomöödiat „Nocte ac die," ehk maakeeli „Öö ja päev," siis üritavad näitlejad maskide vahetamisega täita rohkete tegelaskujude rolle, jätmaks muljet laiapõhjalisest spektaaklist.
Nii kaasavast ja laiapõhjalisest, et seda veel aastasadu hiljem meenutataks. Ükskõik siis, kas heldimuspisaratega või õudusjudinatega. Peaasi on jätta endast kustumatu mulje, nagu ühel korralikul häppeningil või perfoomanssil kombeks.
Tegelasi on selles spektaaklis palju. Näiteks Primus Minister, kes on kunagi nimetanud suure kiire tee ehitajate vastaseid idanaabri, Partia riigi, käsilasteks ja spioonideks. Tee aga oleks tore! See viiks otse Hadrianuse vallide juurest Numiidia kõrbeteni! Oleks toreduseks kaeda, uhkuseks impeeriumvabariigile ja kadeduseks kõigele maailmale! Aga kahjuks suur osa mitteteadlike kodanikke ei soovi olla kaasatud. Aga küll nad olema saavad…
On selles spektaaklis oluline naistegelaskuju Hygiena. Circus Maximuses pannakse talle suuri lootusi, sest tema tahab kogu riigi kodanikkonda terveks ravida. Peale selle veel puhastada impeeriumvabariik posijatest ja ravileemekeetjatest. Tema tahab kõrvaldada korralike tohtrite konkurendid ja toppida kodanike kered täis ainult Kapitooliumil, Jumalate Mäel, heaks kiidetud preparaate.
Ja kuna riiki ähvardavat mingit sorti suur taud, siis peavad kõik kodanikud ja mittekodanikud neid preparaate vabatahtlikult sunniviisiliselt kasutama. Ja kui laste vanemad ei taha seda teha, siis võetakse lapsed neilt ära ja vanemad müüakse orjadeks või tsirkusesse gladiaatoriteks, ning metselajatele toiduseks. Aga võib olla aetakse kogunisti teibasse, sest Hygiena on sellel teemal varasemalt ka sõna võtnud.
Siis veel selline tegelaskuju nagu jumalus Spiritus Silvarum, ehk Metshaldjas, kes minevikus on hullutanud impeeriumvabariigi esikaunitari Lupus Lupat ja teisi mütoloogilisi naisolendeid. Aga ta on armuliselt laskunud sfääridest alla ka lihtsurelike maailma komplekteerima puuriitasid ja aitama oma imeväega ilma peale pudulojuised. Tema üheks käsualuseks selles spektaaklis on viljakusjumalanna Ceres. Teiseks Mercurius, kes on jumaluseks ühtlasi nii matkajatele kui ka varastele. Arvestades seda, milliseid arveid esitavad Kapitooliumile tee-ehitajad, põhjendades seda impeeriumvabariigi teedel ringisõitjate mugavuse edendamisega, on kogu see lugu Mercurisele meele järgi – iga juhul on vähemalt osadel tema hoolealustest hea olla.
Tegelasi on selles etenduses mitu, ent olgu veel mõni neist tutvustatud. Selline karakter nagu Marcus Aurelius, kes ei ole küll piisavalt kirjutuspulga stylosega vahatahvlil pookstave vedanud, ent tema on näitekirjaniku poolt pandud tegelema naaberriikide suhetega. Lisaks kannustab Marcus Aurelius impeeriumi leegionide ülemaid rasvatama hoolega sõjavankrite rattaid, et nendega uhkesti naaberriigi pealinna põrutada. Ta küll ei tea, et endine primus minister Echo tegi tühjaks kogu arsenali, et aidata ühte Partia vastalist.
Seepärast on uuel sõjaministril Minister Bellumil tegemist, et neid uuesti täita. Selleks on aga vaja palju sestertse. Kuna jumalused neid omast rahakirstust anda ei taha, siis nõutakse see sisse plebeide, ehk alamrahva käest. Kuna alamrahvas on selles näidendis kuulekas ja toob Jumalate mäe elanikele nõutud annid kohale kummarduste ja ülistushümnidega, siis on see osutunud väga igavaks näitemänguks. Selles spektaaklis ei ole isegi orja, kes tuletaks Jumalate mäe elanikele meelde: „Memento mori…"
Ei ole, sest ülemklassi kuuluvatele pealtvaatajatele, patriitsidele, kes ennast selles näitemängus ära tundsid, see ei meeldi. Ja näitekirjanikule, kes nende peatvaatajate käest palgasestertse sai, anti korraldus mõned episoodid ümber kirjutada, et süžee vastaks soovitule. See on küll üks igav vaatemäng, aga kõik läheb ilusti käsikirja järgi ja pealtvaatajad plaksutavad sama innukalt kui palgatud klaköörid. Ei taha ju keegi, et teda Circus Maximusest sõjameeste vahel minema toimetataks.
Nii naudivadki kõik etteantud stsenaariumi järgi etendatavat palagani, tehes näo, et kõik on kõige paremas korras. Ja patriitsidest tsirkusekülastajad saavad oma tahtmise – naudivad elu ja usuvad, et neid mäletatakse kauem kui Caligulat, Nerot või Trajanust. Nad elavad nii, nagu oleksid nad tulnud selleks, et jääda igaveseks.
Ja nagu vanadel hallidel Rooma aegadel imbuvad barbarid järjekindlalt Republica Extremus Estoniasse, ning nõuavad kõigi vaatemängude tõlkimist nende keelde. Ja ükskord võib saabuda päev, mil Jumalate mäe Circus Maximuses hakkab troonil istuma barbarist Primus Minister ja hakatakse etendama hoopis teistsuguseid tükke. Sellest, kuidas barbarid tõid Jumalate mäele tõelise õnne…