Pisukesegi aruraasu säilitanud inimesed võiksid mõista, et korporatistliku ühispartei võimul on rohkem tegemist oligarhia ja plutokraatiaga kui demokraatiaga. Miks see nii on?
Ulmekirjanduse väärikam osa tegeleb inimeste ja ühiskonna arengute lahtiseletamisega. George Orwelli "1984" on prohvetlik teadustöö. Frank Herbert kirjutas "Düüni lastes":
"Valitsused, kui need jäävad püsima, võtavad alati üha suuremas mõõdus aristokraatliku vormi. Mitte ükski valitsus ajaloos, mille kohta midagi teatakse, pole suutnud seda mustrit vältida. Kui aristokraatia areneb, hakkab valitsus üha enam tegutsema ainult valitseva klassi huvides. Osutatud klass võib olla pärilik kuninglik dünastia, finantsimpeeriumite oligarhid või ennast riigisüsteemi külge aheldanud bürokraadid."
Võõrsõnade leksikon seletab "aristokraatiat": (kr aristokratia parimate võim) • poliitiline riigikorraldus, milles võim kuulub pärilike eesõigustega ülikute vähemusele; piltlikult mingi eesõigustatud klass elik ühiskondlik rühmitus, ülemkiht.
Herberti "Düüni lastes" esitatud Bene Gesseriti käsiraamatu väide peegeldab poliitilises teoorias ja ajaloos korduvalt kirjeldatud nähtumusi ning mustreid.
Ajaloost võib välja tuua (laia pintsliga tõmmates):
- Kuidas Rooma Vabariigist sai Impeerium (509–27 eKr): Rooma Vabariik algas valitud magistraatide ja senaatorite süsteemiga. Aja jooksul koondus võim siiski üksikute perekondade (n Juliused ja Claudiused) kätte. Esimeseks sajandiks eKr olid tegelased, nagu Julius Caesar ja Augustus koondanud enda kätte märkimisväärse võimu ja muutsid vabariigi de facto aristokraatliku või autokraatliku koetisega impeeriumiks. Näite varal võib eeldada, et riigisüsteem kaldub võimu koondumise suunas, mida haldab pisike eliit (senaatorid, imperaatorid ja nende liitlased).
- Keskaegse Euroopa feodaalsed süsteemid: Mitmed Euroopa kuningriigid said alguse Rooma impeeriumi järgsetest hajutatud juhtimisega hõimu elik kogukonna koetistest. Sajandite jooksul koondus võim feodaalsetesse võimupüramiididesse, mille tipus olid kuningad ja ülikud ning vaimulikud moodustasid maad ning haldust kontrolliva aristokraatide klassi. Osutatud näitest võib järeldada, et võim koondub eesõigustega piiratud liikmeskonnaga klassi kätte.
- Kaasaegsed demokraatiad ja nomenklatuuri võimu anastamine: kaasaegsete demokraatiate puhul kirjeldab poliitikateadus nähtumust, mida nimetatakse "nomenklatuuri võimu anastamiseks" (elite capture), milles võim koondub tipppoliitikute ja -äriinimeste kätte, kes otsustavad "kuidas asjad käivad".
> Ameerika Ühendriigide politoloogide Martin Gilensi ja Benjamin Page'i 2014. aasta uurimus kajastab, kuidas riigi poliitikatulemid on jõulises korrelatsioonis majandus-, poliitilise- ja valitsusväliste organisatsioonide (MTÜ-) tööstuse nomenklatuuride eelistustega ning mitte eriti avalikkuse huvidega. Nende uuring kannab nime "Katsetades Ameerika [Ühendriikide] poliitikateooriaid: eliidid, huvigrupid ja keskmised kodanikud" ja selles sedastatakse, et raha ja sidemed tagavad inimestele aristokraatide laadis mõjukuse isegi demokraatlikus süsteemis.
> Oligarhilised arengud. Riikides, nagu Ukraina ja Venemaa tõi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemise järel üleminek turumajandusele kaasa oligarhide klassi tekkimise, kelle kätte koondus märkimisväärne poliitiline võim, mis meenutab aristokraatiat. Volodõmõr Zelenskõi on, elik vähemalt oli, näiteks Ihor Valerijovõtš Kolomoiskõi "poiss". - Pika võimueaga režiimid. Pikka aega võimul olnud valitsustes, nagu Hiina Kommunistlik Partei elik Briti kroon, arenevad sageli välja "maasse kaevunud" nomenklatuurid.
Hiina Rahvavabariigis moodustab Partei juhtkond ja nende perekonnad omavahel tihedalt seotud suure võimuulatusega nomenklatuuri. Juhtivate parteilaste järeltulijaid nimetatakse sageli printsikesteks ja printsessikesteks, mis kõik, vaatamata süsteemi ideoloogiale, meenutab aristokraatlikke arenguid. Kommunistlik Partei võtab üha enam omaks konfutsianistlikke tõekspidamisi ja "keskmise hiinlase" maailmapildis võivad kommunistid kujutada Mingide, Hanide, Tangide jne järel järjekordset dünastiat.
Monarhiate olemus ongi selline, et võim on koondatud päriliku eliidi kätte ja nende kestlikkus (Saudi Araabia, Jordaania jne) toetab väidet, et pikaaegsed võimusüsteemid kipuvad kujunema aristokraatlikeks.
Teoreetilised raamistikud, mis toetavad mõtet "igast võimust saab aristokraatia"
Robert Michelsi raudse oligarhia seadus. Saksamaa sotsioloog Michels avaldas 1911. aastal monograafia: "Poliitilised parteid: kaasaegse demokraatia oligarhiliste suundumuste sotsioloogiline uuring" (Zur Soziologie des Parteiwesens in der modernen Demokratie; Untersuchungen über die oligarchischen Tendenzen des Gruppenlebens). Demokraatiate oligarhiliste kalduvuste ülevaates arutleb Michels, et kõik organisatsioonid (sh demokraatlikud), arenevad paratamatult oligarhia suunas. Raamatus arutleb Michels, kuidas võimu keerukus ja ulatus nõuab juhioskuseid, millest omakorda kujuneb välja iseennast taastootev nomenklatuur.
Vilfredo Pareto nomenklatuuride ringlus. Itaalia majandusteadlase Pareto arvamuse kohaselt valitsevad riike eliidid elik nomenklatuurid, mida perioodiliselt asendatakse. Tema teooria keskendub küll eliidi/nomenklatuuri ringmängule, kuid osutab tõigale, et võim koondub reeglina väikese grupi kätte.
Franz Oppenheimeri riigiteooria. Saksamaa sotsioloog Oppenheimer avaldas 1907. aastal raamatu "Riik" (Der Staat), milles selgitab, et riigis tekib alati "parasiitlik klass". Oppenheimeri sõnul on riik "organisatsioon poliitiliste vahendite koondamiseks" ja see on kindla territooriumi piires kiskjalike protsesside süstematiseerimine. Kuritegevus, isegi selle kõige hullemal kujul, on episoodiline ja ebakindel; loomult üürike parasiitlus ja sellise väljapressiva parasiitliku varustuskanali saab alati ohvrite vastuseisuga läbi lõigata. Riik on loonud seadusliku, korrapärase ja süsteemse viisi, kuidas eraomandit röövida. See on sepistanud ühiskonna parasiitliku kasti jaoks vajaliku nabanööri.
Eestis osutab ohtralt märke "riigiaristokraatiale", milles ühelt poolt on riigi arengutes väga suur mõju pisikesel grupil tippametnikel – nn "Kaja inimestel" –, mis omakorda on väga tihedalt läbi põimunud Reformierakonna "tagatoaga".
See juhib tähelepanu tõigale, et Eesti päris kodanikuühiskond (mitte MTÜ-tööstus) – midagi sellist peaks olema demokraatia vundamendiks – koos demokraatlike esindusorganitega (riigikogu, KOV-id jne) on tasalülitatud ja pisutki tähtsamaid otsuseid langetatakse Brüsseli kaudu. Seda põhjusel, et Euroopa Liit ei ole demokraatlik ega iseseisev organisatsioon, vaid korporatistliku uue maailmakorra aparaat.
Alternatiiv Saksamaale Euroopa Parlamendi saadiku Christine Andersoni sõnul suunavad läänemaailma arenguid globalistidest inimvihkajad. Tegemist on pisikese grupi inimestega, kes rohepöörde, ükstervise ja Covidi-laadsete plandeemiatega üritavad maailmas kehtestada totalitaristlikku uue maailmakorra laadset süsteemi. Tõestus? Kui ühesugune oli üle maailma Covidi režiim ja millist dogmat kujutab "inimtekkeline" kliimamuutus.
Nii Euroopa Liit, Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (koos allorganisatsioonidega) kui teised rahvusvahelised organisatsioonid on võetud üle (elite capture) osutatud korporatistliku "aristokraatia" poolt.
Aristokraatlike arengute väidet toetavad teadustööd ja andmestik
- Gilensi ja Page'i 2014. uurimuses analüüsiti Ameerika Ühendriikide 1799 poliitikavaldkonda, mida arutati aastatel 1981–2002, ja tuvastati, et tippärimeestel ning -pankuritel ja organiseeritud grupeeringutel (vabaühenduste tööstusel) oli poliitikatele ebaproportsionaalne mõju. Politoloogide uurimuse täienduseks võib lisada, et MTÜ-tööstust rahastavad suures osas maailma rikkamad inimesed ja mõjutavad muuhulgas intstitutsionaalse anastamise kaudu, millised valitsusvälised ja rahvusvahelised organisatsioonid said raha USAID-ilt ning saavad Euroopa Komisjonilt.
- Thomas Piketty selgitab raamatus "Kapital 21. sajandil", kuidas kapitalistlikes süsteemides kasvab koos ajaga varanduslik ebavõrdsus ja majanduslik ning poliitiline võim koondub pisikese nomenklatuuri kätte. Piketty tähelepanekud siiski ei puuduta niivõrd kapitalistlikku kui korporatistlikku süsteemi.
- Nobelistid Daron Acemoglu ja James A. Robinson üllitasid 2012. aastal raamatu "Miks riigid läbi kukuvad". Autorid kirjeldavad "kaasavaid" ja "väljapressivaid" institutsioone. Väljapressivad institutsioonid koondavad võimu väheste inimeste kätte, need sarnanevad aristokraatlikule süsteemile ja iseloomustavad pikaaegseid seisakurežiime. Kaasavad institutsioonid suudavad sellisele väljapressimisele vastu hakata. Kas Eestis ja Euroopa Liidus on tegemist "kaasamise" elik "väljapressimisega", saab igaüks näiteks rohepöörde pealt ise arvata.
- George Orwelli "Loomade talus" tõmbavad revolutsioonilised sead omale lõpuks selga inimeste riided ja hakkavad ennast loomakarja terroriseerijatena ülal pidama. See iseloomustab nii Nõukogude kui Euroopa Liitu. NSVL-i nomenklatuur ja eurokraatia elavad mingisugustes oma hullumeelsetes paralleel-, "uue reaalsuse" ühiskondades, millel pole "tavaliste" inimestega pea midagi tegemist.
Mida võiks tähele panna
Herberti "aristokraatia" ei tähenda ainult pärilikku ülikkonda, vaid samuti oligarhiaid, plutokraatiaid ja tehnokraatiaid, milles pisikese grupi inimeste käes on ülemäärane võim ning mõju.
Ajahorisont aristokraatiate kujunemiseks võib võtta sajandeid ja suurem osa valitsusi nii kaua ei püsi. Eesti näite pealt võib siiski arvata, et mingisugune ennast taastootev klikk võib välja kujuneda mõnekümne aastaga.
Kultuurilised erinevused tingivad aristokraatiate, oligarhiate vms erinevuse. Näiteks Jaapan ja Lõuna-Korea on näiliselt läänelikud demokraatiad, kuid neis riikides on väga suur võim konglomeraate (kaebolid, keiretsud) omavatel perekondadel ning poliitilistel dünastiatel.
Lääneriikides tuleb teha jõuliselt vahet eliidil ja nomenklatuuril. Eliidi moodustavad inimesed, kes on teeninud selle ära isikuomaduste ja teenetega. Nomenklatuur on Ursula von der Leyeni moodi hampelmannid, kelle tegemisi võimu juures saadavad pea alati kohutavad läbikukkumised, meeletu raha raiskamine, korruptsioon ning kui rohepööret ja massisisserännet vaadata, siis puhas kurjus. Seejuures kuulekus on tähtsam kui võimekus ja terve mõistus.
Donald Trump sai küll võimule korporatismi vastase demokraatliku viha laineharjal, kuid ta on pigem "universumi kuningate" seas toimunud paleepöörde ilming. Korporatistlik seltskond, kelle huvisid esindavad avalikkuse ees ja kõneisiku rolli täidavad Bill Gates, Sorosed, Klaus Schwab, Reid Hoffmann, Michael Bloomberg jne, tõugati hegemoonia keskuses võimult ja nüüd üritab see paraku Euroopas maasse kaevuda. Selle näiteks võib tuua massisisserände jätkuva mahitamise, tuumavõidurelvastumise kavad, Ukraina sõja venitamise "õiglase" rahuni ja vaatamata kogu Euroopast tööstuse minemapeletamisele rohepöörde võimendamise. Korporatistide eesmärgiks on uus maailmakord – suur lähtestamine – ja seda saab teha ainult vana varemete otsas.