Vähemalt alates 1960ndatest aastatest on "suure marsi" ehk lääne tsivilisatsiooni hävitamise üks kaasnähe kõige meheliku materdamine ja ühiskonna emantsipeerumine. Uus, "naiselik" maailm on koos sellega minetanud suure osa inimlikkusest.
Uuskeelse "emantsipeerumise" vaste eesti keeles on "eidestumine" ja tegemist on uusmarksistliku "ordo ab chao/lux in tenebris" ühiskonna pahupidi pööramise lahendusega. Ühega paljudest. Selleks, et saaks paista uue maailmakorra mittevalgus tuleb vana maha lammutada ja pimedusse matta… Ühiskonna emantsipeerumise – millega kaasneb enesetapjalik empaatia – tulemuseks on muuhulgas massisisseränne, kommunistlik rohepööre ja laste ohverdamine, teiste sõnadega "soomuutmise" kaudu "uue inimese" loomise üritus.
Üks progressikultuse häälekandjaid ja emantsipeerumise jõulisemaid propagandatööriistu New York Times avaldas 25. juunil rubriigis "Moodne armastus" sotsiaaltöötaja ja kunagise Playboy ning rämeda pornokanali Spice TV intellektuaalse vara halduri Rachel Druckeri essee "Mehed, kuhu te kadusite? Palun tulge tagasi.".
Kokkuvõtlikult on varem abielus olnud Druckeri probleem järgmine: autor tõdeb, et traditsiooniline mehelikkus on taandumas ja sellel on meeste ja naiste vahelistele suhetele märkimisväärne mõju. Kõrgharitud uusliberaal otsib endale kaaslast suhtlusrakendustest, kuid "emotsionaalselt kättesaadavaid, enesekindlaid ja usaldusväärseid" mehi pole kuskilt enam võtta. Tema hinnangul on mehed tänapäeval eemalehoidvad, hirmus ettevaatlikud ja ei arva meeste traditsioonilistest rollidest midagi, mis võib olla tingitud ühiskonnas toimuvatest nihetest, majanduslikust survest ja tehnoloogia ning kohtingurakenduste mõjust. Kõik kokku on loonud "aeglase meeste kohaloleku hääbumise" kultuuri, milles romantiliste suhete loomine on keeruline ja Druckeri moodi naisterahvad jäävadki igatsema mehi, kes kehastavad meelekindlust, on vastutustundlikud ja tõeliselt naise jaoks olemas.
"Selles maailmas pole vaja rääkida. Millegi nimel pingutada. Puudub vajadus uudishimu ja vastastikuse järele. Ei pea arvestama kellegi tunnete ega haavatavustega. Kõik on ainult tarbimise suletud ring," kirjeldab ta oma muljet, mis tal jäi erootika ja pornotööstusest. Tema sõnul muudab porno mehed ükskõikseks.
"Nad [mehed] ei istu laupäeva õhtul enam kellegagi koos ja ei ürita suhestuda. Nad kerivad. Hõljuvad kujutluste maailmas. Varjavad ennast tulemüüride, filtrite ja hoolikalt kujundatud ilmavõrgu-personade taha. Ajal kui mehed kadusid ära, käisid naised jätkuvalt koos. Et hoolida. Ja panid tähele, keda enam kohale ei ilmunud, kuid millest hoolimata käisid nemad ikka koos," jätkab sotsiaaltöötaja.
"Ma olen 54-aastane ja käinud kohtingutel alates 1980ndate keskpaigast. Ma olen olnud abielus, olnud ema, olen lahutatud, mul on olnud hulk pikemaid ja lühemaid suhteid. Ma mäletan aega kui heteroseksuaalsete meeste kultuuri osa oli käia seltskonnas koos naisega, et midagi näidata – staatust, edu ja ihaldusväärsust. Naised olid kunagi väärtuse näitajaks, seda isegi teiste meeste jaoks. Sellised suhted polnud alati normaalsed, kuid tollal pidid mehed välja ilmuma ja vähemalt natuke pingutama.
Selline dünaamika on vaikselt kokku kukkunud. Saabunud on aeg, kus paljud mehed enam ei otsi naisi, et teistele meestele muljet avaldada … Täna näitavad mehed oma väärtust muul viisil. Üksi. Nad on meid [naisi] välja filtreerinud."
Drucker esitab lisaks mõtte, et uusliberaalsete naiste meestepuuduse põhjuseks võib olla käesolev "paradigmade vaheline aeg".
Kuivõrd ideoloogia on inimese tarkvara, siis kurdab autor küll meeste "kohaloleku" puudumise teemal, kuid mitte ühegi sõnaga ei mainita, et äkki võib vähemalt osaliselt tegemist olla aastakümneid kestnud meeste demoniseerimisega? Riigiaparaadi, kultuurimaailma ja ühiskonna meestevastase sõjaga? "Mürgise mehelikkuse" jutupunktide juurutamisega? Normaalsete ja südikate isasinimeste sihikindla tõrjumise ning alavääristamisega? Samas tähelepanu võiks osutada tõigale, et essees tuntakse puudust "traditsioonilisest mehelikkusest".
Stsenarist ja kirjanik Andrew Klavan lahkab Druckeri esseed Daily Wire'is humoorikamas võtmes:
"Hea küll, ma tean, mida te mõtlete. Te mõtlete: "Oh Klavan, sa vana naljahammas, nali naljaks, kuid kas sa tõesti tahad, et me usuksime, et see väljaanne, mis kunagi oli ajaleht, mis on viimased nelikümmend aastat alandanud nii abielu kui mehi ja edendanud niivõrd ebainimlikku perverssusesse kalduvat seksuaalkultuuri, et selle eesmärgiks saab olla vaid igati toimiva mehe eemale peletamine igasugusest seksuaalsest osadusest, avaldas sellise pealkirjaga jutu? Mehed tunnevad NYT-i perverssuste peale, et nad oleksid nagu Ben Affleck, hetkel kui ta saab aru, et ta jättis päriselt toreda Jenniferi maha teise Jenniferi nimel, kellel on küll märkimisväärselt kena keha, kuid kelle iseloom on selline, et peletab igati toimiva mehe eemale igasugusest seksuaalsest osadusest viisil, nagu ta oleks viimased nelikümmend aastat lugenud New York Timesi." NYT avaldas päriselt sellise pealkirjaga "Mehed, kuhu te kadusite? Palun tulge tagasi." jutu."
Klavan jätkab samal naljatoonil NYT-i levitatava sooideoloogia poolt kujundatud väljamõeldud naiste arvamusega:
"Seega olles niisugusest müsteeriumist [meeste kadumisest] kummastunud, käitus NYT sellele omasel kombel ja saatis oma ajakirjanikud küsitlema naisi, saamaks teada, mida mehed mõtlevad.
Näiteks rääkisid nad tuleharkide klubi presidendi Karen Kriiskav Vihanäoga, kes räägib kogu aeg väljakannatamatult kõva häälega. Preili Kriiskav Vihanägu kostis: "Ma ei oska elu sees arvata, miks keegi neist mürgistest madudest minuga kohtuda ei taha? Mul on ometi kena roosa mütsike, kõik õiged tätoveeringud ja külluslikult nägemusi, kuidas teha meestest paremad inimesed kui nad siiani on olnud. Mida need värdjad minust ometi ootavad? Et ma oleksin mingi õrnake või?"
Kunagine ajaleht intervjueeris veel kõige suurema arvu meestega ühtes olnud Guinessi rekordi omanikku Karen Teravnina: "Otse öeldes paistab mulle, et suurem osa meestest on seksuaalselt liiga ebakindlad. Nad alati kardavad, et ma hakkan neid võrdlema kõigi meestega, kellega ma eile magasin. Kuid tegelikult olen ma niisugust tüüpi tüdruk, kes vaatab iga meest eraldi. See võtab küll rohkem aega, aga nii ma tunnen, et see aitab kaasa palju intiimsemale seitsmele minutile."
Siis tegi NYT intervjuu lahutusjuristi Karen Konksküüntega, kes selgitas: "Minu arust mehed lihtsalt ei tea, mida nad tahavad. Nad räägivad, et nad tahavad naiselikku tüdrukut, nagu mina, kes lööb ennast kohtinguks ülesse, kannab ilusaid kleidikesi ja lubab neil maksta oma õhtusöögi eest, kuid hetkel kui nad näevad minu peenist, putkavad nad mägedesse peitu. Mõnikord ei joo nad isegi oma koksi lõpuni."