Itaalia ajakirjanik Thomas Fazi selgitab UnHerdis, miks USA-l ja Venemaal on ühised taktikalised huvid. Samuti, miks demokraatiavastastele Euroopa võimuringkondadele on lootusetut Ukraina sõda vaja pidada nii kaua kui vähegi võimalik.  

Kuigi 18. augusti kohtumine Valges Majas Donald Trumpi, Volodomõr Zelenskõi ja grupi Euroopa võimurite vahel ei andnud käegakatsutavaid tulemusi, oli siiski tegemist olulise sammuga Ukraina rahu suunas. Esimest korda nõustusid Ukraina president ja tema Euroopa kaasriigijuhid rääkima sõjast mitte soovmõtlemise järele, vaid vastavalt reaalsele olukorrale rindel. Alles mõni kuu tagasi peeti Ukraina astumist NATO-sse Euroopa ja NATO diplomaatide poolt teemaks, mille üle läbi ei räägita. Tänaseks on niisugused mõtted heidetud kõrvale. Lisaks on arutelu liikunud "territoriaalse terviklikkuse" juurest võimalike "territoriaalsete järelandmiste" suunas. 

Kohtumise eest kiitsid Trumpi isegi muidu tema suhtes kriitilised korporatistliku meedia kanalid. "See oli üle pika aja Ukraina jaoks parim päev… President Donald Trump pakkus paljulubavaid pilguheite, kuidas tema, kasutades ära presidendiameti suursugususe, päästab ära Ukraina, tagab Euroopa turvalisuse ja teenib päriselt välja Nobeli rahupreemia," kuulutas vaimustunult CNN. Ometigi seda kohtumist poleks olnud ilma kaks päeva varem toimunud Trumpi ja Vladimir Putini kohtumiseta Anchorage'is Alaskal, mida saatis pea üksmeelne Ukraina topetajate kriitika Putini "tegevuse õiguspärastamise" eest. Samas selline hoolikalt lavastatud Putini deemoni kuvandist vabastamine lisas Ukraina teemalistesse aruteludesse hädavajaliku annuse reaalsusega arvestamist ja pragmatismi. 

"Artikkel 5" tüüpi julgeolekutagatised Ukrainale teeks sisuliselt Ukrainast NATO liikme, kuigi vormiliselt see seda poleks.

Alaska kohtumisega taastati maailma kahe suurema sõjalise- ja tuumavõimu otsesuhtlus. See oli esimene Ameerika Ühendriikide ja Venemaa presidendi näost-näkku kohtumine peale Ukraina sõja algust ja esimene selline kohtumine Ameerika Ühendriikide pinnal ligi kahe aastakümne jooksul. Samuti tähendab see pöördepunkti Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetes, mis alates 2022. aastast on küündinud vaenulikkuseni, mida pole nähtud alates külmast sõjast. 

Alaska kohtumise sümbolism oli hoolikalt lavastatud: alates punase vaiba vastuvõtust, üheskoos USA presidendi limusiinis sõitmisest, kuni Trumpi mitteametliku "Vladimirini". Kõik see peab näitama, et Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetes on avatud uus peatükk. Moskva jaoks tähendas see veelgi enam. Tippkohtumine oli poliitiline võit. Trumpi ja Putini kohtumine paljastas, et lääne "Venemaa isoleerimise" ja selle "majanduse nõrgestamise" strateegia on läbi kukkunud. Asemel, et alla käia, on Venemaa muutunud hoopis jõulisemaks: see on süvendanud strateegilisi sidemeid Hiina Rahvavabariigiga, suurendanud oma mõjuvõimu globaalse lõuna riikide hulgas ja suutnud üle elada selle majanduse hävitama pidanud sanktsioonide režiimi. Ainult korra surudes Putini kätt tunnistas Trump, et Venemaa ei ole paariariik, vaid jätkuvalt jõud, millega peab arvestama

Mis veelgi olulisem, seda kohtumist võib pidada kaudseks tunnistamiseks, et lääs on sisuliselt Ukraina sõja kaotanud. Kiievi väed pole võimelised Venemaa poolt hõivatud alasid tagasi vallutama ja hoopis Moskva jätkab samm-sammu haaval lahinguväljal edasiliikumist. Selline reaalsus teeb läbirääkimiste teel saavutatud kokkuleppest ainsa lahenduse vastasseisu lõpetamiseks. Millega koos tuleb Ukrainal paratamatult teha territoriaalseid järeleandmisi nii Krimmis kui neljas Ida- ja Lõuna-Ukraina oblastis.  

Paistab, et Euroopa võimurite strateegiaks on pealtnäha leppimine rahulepinguga, mille juurde esitatakse samas niisuguseid tingimusi, et see mitte kunagi reaalselt ei teostuks.

Mis tõenäoliselt selgitab, miks Trump on loobunud viimaste nädalate jooksul Venemaa suunal avaldatud ähvardustest. Juulis andis ta Venemaale 50-päevase tähtaja sõja peatamiseks, mida toetas ähvardamine "ränkade majanduslike tagajärgedega". Putin eiras seda ähvardust. Isegi vastu Alaska kohtumist kinnitas Trump, et tema ootuste kohaselt peaks selle tulemuseks olema vähemalt relvarahu. Ometigi Putin järele ei andnud: see pole mitte kuidagi Venemaa huvides kui Ukraina saab vaherahu ajal lääne toel taasrelvastuda ning kaitsevõimet parandada. 

Lisaks territoriaalsetele järelandmistele on Moskva nõudnud alati laiaulatuslikku "vastasseisu algpõhjuste" kõrvaldamise kokkulepet. Mida Putin rõhutas samuti Anchorage'is: Ukraina ei saa kunagi liituda NATO-ga, lääs ei tohi teha riigist Venemaa piiri ääres asuvat de facto sõjalist eelposti ja tuleb taastada laiapõhjaline "Euroopa julgeolekutasakaal". Isegi muidu sõjapistrikut etendav New York Times tunnistas hiljuti: "Venemaa juhi suuremaks eesmärgiks on jõudmine rahulepinguni, mis vastab riigi geopoliitilistele eesmärkidele. Mis tingimata ei pruugi tähendada lahinguväljal teatud territooriumite vallutamist."

Üritades Putinit nurka suruda, ähvardas Trump, et kehtestab riikidele, sealhulgas Indiale ja Hiina Rahvavabariigile, mis ostavad Venemaa naftat, teisesed sanktsioonid. Mõlemad riigid ei teinud USA presidendi lubadustest välja ja teatasid, et niisugustest meetmetest pole kasu. Venemaa tõrjumise asemel oleks sellised sanktsioonid sundinud kolme riiki tegema veelgi enam koostööd.

Trump on jätkuvalt pühendunud Ameerika Ühendriikide kui ainsa supervõimu nägemusele, mis siiski on märksa pragmaatilisem, kui senise liberaal-imperialistliku nomenklatuuri oma.

Peale Anchorage'i kohtumist loobus Trump mõlemast algsest seisukohast. Tema sõnul on lõplik rahuleping parem vaherahust ja teiseseid sanktsioone kehtestama ei hakata. Putini jaoks oli see oluline võit. Washingtoni jaoks kaudne tunnistamine, et sellel puuduvad vahendid oma ähvarduste jõustamiseks. Trumpi sõnu kasutades, siis Ühendriikidel "pole käes vajalikke trumpe". See oli tõdemus, et nii Ameerika Ühendriikide kui kollektiivse lääne sõjaline mõju pole enam endine. 

Teisalt püsib samuti üpris õrnal jääl laiaulatusliku rahulepingu lootus. Alaskal ei lepitud selles osas kokku mitte midagi. Seda suuresti põhjusel, et Euroopa ja Zelenskõi ise on vastu igasugustele Venemaa tingimustel sõlmitud kokkulepetele. Euroopa võimurid on "võidu" jutukangasse (narratiivi) nii suures mahus investeerinud [poliitilist kapitali], et väiksemgi järeleandmine Venemaale tähendab [poliitilist] enesetappu. Kui kaks aastat on oma kodanikele seletatud, et Ukraina võidab sõja, siis hoobilt pole võimalik seisukohti muuta ilma, et sellega ei kaasneks avalikkuse raev. Seda eriti olukorras, kus sõda mõjunud Euroopa riikide majandustele äärmiselt laastavalt.

Teema on siiski palju tõsisem. Euroopa võimurid õigustavad kujuteldava Venemaa ohuga demokraatia järjest suuremat õõnestamist. Seda alates ilmavõrgu tsensuuri laiendamisest kuni teisitimõtlejate tagakiusamiseni ja isegi valimiste tühistamiseni. Mida kõike tehakse "Venemaa sekkumise" ettekäändel. Samuti on Zelenskõil põhjust olla rahu vastu. Sõja lõpp tähendaks riigis sõjaseisukorra tühistamist, mis päästaks valla inimestes kogunenud korruptsiooni-, rõhumise- ja sõja kohutava haldussaamatuse vastase vimma. Hiljutine küsitlus näitab lisaks, et järjest suurem osa ukrainlastest eelistab rahuläbirääkimisi lõputule sõjale. Mille tõttu pole ime, et Alaska tippkohtumine põhjustas nii Euroopa pealinnades kui Kiievis korraliku paanika.

Alaska tippkohtumise näol oli tegemist Ameerika Ühendriikidele võimaluse andmisega loobuda Ukraina toetamisest ilma selles juures kaotuse tunnistamiseta.

Mis omakorda võib selgitada, miks 19. augusti Washingtoni kohtumisel välditi hoolikalt kõige tundlikumat – territooriumitest loobumise – teemat ja selle asemel räägiti "artikkel 5" tüüpi julgeolekutagatistest Ukrainale, mis teeks sisuliselt Ukrainast NATO liikme, kuigi vormiliselt see seda ei oleks. Samal ajal on Moskva väljendanud üldsõnalist avatust mõtte osas, et lääs võiks kuidagi Ukraina julgeolekut tagada, kuid Saatan peitub siiski üksikasjades. Euroopa võimurid nõuavad Ameerika Ühendriikidelt lepingutega tagatud [Ukraina julgeolekus] osalemist ja toetamist, mis on midagi, mida pole tõenäoliselt valmis lubama ei Washington, ega Moskva, kuna see avab võimaluse, et kaks suurriiki võivad sattuda otsesesse sõjalisse vastasseisu. Veel vähem on Venemaa jaoks vastuvõetav mõne NATO riigi relvajõudude viibimine Ukrainas, mis on ettepanek, millest räägivad Ühendkuningriik ja Prantsusmaa. Paistab, et Euroopa võimurite strateegiaks on pealtnäha leppimine rahulepinguga, mille juurde esitatakse samas niisuguseid tingimusi, et see mitte kunagi reaalselt teoks ei saaks.

Veelgi põhimõttelisem on asjaolu, et äärmiselt ebatõenäoline on Trumpi nõustumine Putini üleilmse ja üleüldise julgeolekukorra ümberkujundamise ettepanekutega. Putin soovib vähendada NATO rolli, teha lõpu Ameerika Ühendriikide ülimuslikusele ja jõuda uue mitmepoolse maailmakorrani, milles lääs ei segaks uute suurjõdude esilekerkimist. Kuigi Trump räägib "igaveste sõdade" lõpetamisest, on ta jätkuvalt pühendunud Ameerika Ühendriikide kui ainsa supervõimu nägemusele. Mis siiski on märksa pragmaatilisem, kui senise liberaal-imperialistliku nomenklatuuri oma. Trumpi valitsus toetab NATO taasrelvastumist ja isegi USA tuumarelvade paigutamist üle maailma, alates Ühendkuningriigist kuni Vaikse ookeanini. Kui vaadata Trumpi Hiina RV, Iraani ja Lähis-Ida poliitikaid, siis on selge, et Washington näeb ennast jätkuvalt impeeriumina, mille maailmavõimu peab säilitama iga hinnaga. Seda mitte ainult majandusliku survestamise, vaid vajadusel sõjalise sekkumise teel. 

Sellises raamistikus kujutab Venemaa keskset väljakutset. Kuna see on nii Iraani kui Hiina RV oluline liitlane, on see osa järjest mõjukamast mitmepoolsest maailmakorrast, mis omakorda ohustab Ühendriikide hegemooniat. Washingtoni jaoks pole Moskva ainult ühe piirkonna võtmetähtsusega jõud, vaid suurema üleilmse strateegilise ümberjoondumise sõlmpunkt.

Washingtoni jaoks pole Moskva ainult ühe piirkonna võtmetähtsusega jõud, vaid suurema üleilmse strateegilise ümberjoondumise sõlmpunkt.

Trump paistab kõigest hoolimata – vähemalt ajutiselt – olema valmis panema "Venemaa probleemi" lahendamise ootele, kuna ta soovib keskenduda suuremale väljakutsele, mida kujutab Hiina RV. Mis tähendab siiski ainult muutust esimustes, mitte põhimõtetes: Ameerika Ühendriikide ülimuslikkuse loogika nõuab, et Veneaa jääks vaenlaste nimekirja, seda isegi juhul kui prožektorikiir näitab lühiajaliselt kuhugi mujale.

Millises vaates võib olukord kujuneda selliseks, et Trump lepib olukorraga, kus Ameerika Ühendriigid Ukraina hävingust päästmisega enam ei tegele, mille tõttu peab Euroopa kandma mõnda aega sõja kogu koormat. Mis võib kesta kuni ajani kui olukord lahinguväljal muutub nii jubedaks, et pole enam muud võimalust kui leppida kõigi Venemaa nõudmistega. Nii JD Vance kui Pete Hegseth kinnitavad, et Ameerika Ühendriigid lõpetavad Ukraina sõja rahastamise, aga Euroopa võib soovi korral seda jätkata, mille käigus ostetakse USA relvi. Selline "tööjaotus" lubab Washingtonil koondada vahendeid tulevase Hiina RV vastasseisu tarbeks, samal ajal kui Euroopa on seotud sõjaga, mida pole võimalik võita. 

Venelastel pole Ühendriikide imperiaalse nomenklatuuri suhtes mingisuguseid illusioone.

Millest saavad aru venelasedki. Neil tõenäoliselt pole Ühendriikide imperiaalse nomenklatuuri osas mingisuguseid illusioone. Samuti on nad täiesti teadlikud, et kõik Trumpiga sõlmitud lepingud võidakse iga hetk tühistada. Millest hoolimata on Putini lühiajaliseks eesmärgiks koostöö Trumpiga. Võib isegi öelda, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid on strateegilised vaenlased, kuid nende riikide juhte ühendab taktikaline koostööhuvi. 

Sellises valguses võib teha järelduse, et Alaska kohtumise eesmärgiks polnud mitte kunagi lõplik rahuleping. Nii Trump kui Putin saavad aru, et selline kokkulepe on hetkel võimatu. Pigem oli tegemist Ameerika Ühendriikidele võimaluse andmisega loobuda Ukraina toetamisest ilma, et selles juures oleks pidanud tunnistama kaotust, kui Venemaa tungib samal ajal lahinguväljal edasi. Washington saab kuulutada, et see soovis lahendada olukorra diplomaatiliselt ja samal ajal jätta sõjakoorma Euroopa kanda. Moskva jaoks tähendab see, et koos Ühendriikide logistilise toetuse vähenemisega muutub Ukraina järk-järgult nõrgemaks. Venemaa võib isegi, tagamaks USA sõjast lahkumise, nõustuda ajutise vaherahu ja üldsõnaliste Ühendriikide "julgeolekutagatistega". Nii USA kui Venemaa saavad selliseid arenguid esitelda nii märkimisväärsete vastaspoole järelandmiste kui võiduna, millest hoolimata on ebatõenäoline, et vaherahu jääb pidama.

Kõige hullemate arengute puhul peavad Euroopa ja Ukraina maksma kinni sõja, millega USA ei taha enam tegemist teha.

Kõige suurema tõenäosusega leiab Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetes aset ajutine sula, millega koos jätkub suurem geopoliitiline vastasseis. Mängu kõige suuremad kaotajad on Euroopa ja Ukraina. Ukrainlased jätkavad suremist sõjas, mida pole võimalik võita, mille eurooplased omakorda peavad kinni maksma. Lõppeks peavad mõlemad suurte kaotuste järel leppima Venemaa esitatud nõudmistega ja isegi siis jääb Euroopa jätkuvalt vastakuti vaenuliku ning hambuni relvis Venemaaga ja sõda võib puhkeda iga hetk uuesti. 

Kõige parem väljavaade on, et Alaska tippkohtumine ja selle järelmid toovad kaasa ajutise suhete leevenemise lääne ja ennast üha tähtsamana tundva mitmepoolse maailmakorra vahel. Kõige hullemate arengute puhul peavad Euroopa ja Ukraina maksma kinni sõja, millega USA ei taha enam tegemist teha.

Tõlkis Karol Kallas