Ajalugu kordub, aga seekord on oht, et mitte farsina, vaid suure tragöödiana. Praegused kohalikud kupjad on julmemad ja küünilisemad kui kunagised ENSV aegsed konformistid. Tihti on nad kunagise nomenklatuuri otsesed järeltulijad, kirjutab Jüri Kotšinev.

Kolmkümmend kaheksa aastat tagasi, 1987. aasta kevadel kulmineerus ENSV-s fosforiidisõjaks nimetatud protestiliikumine, mis oli suunatud Virumaale kavandatud fosforiidikaevanduste rajamise vastu. Toimusid protestikampaaniad ja asutati Eestimaa Roheline Liikumine.

Fosforiidi kaevandamise vastu astusid üles nii mitmedki teadlased ja avaliku elu tegelased. Eestis vedasid tollast keskvõimu projekti Eesti NSV võimud ning ENSV Teaduste Akadeemia.

Juba 1985. aastal eraldas NLKP Keskkomitee koos NSVL Ministrite Nõukoguga Moskvas 18 miljonit rubla, et ehitada Eestisse fosforiidikaevandused vahemikus 1989–1990. Vastav määrus võeti Moskvas vastu 11. septembril 1985. Sama aasta 20. novembril võeti ENSV-s vastu määrus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt, mis Moskva määruse kinnitas.

Meenutades neid aegu ja tollaseid sündmusi ning võrreldes neid praeguse eluga Eestis, nüüd juba Eesti Vabariigi nime all, tuleb väga tuttavat pilt silme ette. On palju ühist praegusel ajal toimuva ja kolmkümmend kaheksa aastat tagasi toimunu vahel.

Uued on ajad ja uus ka Eesti riigikord, aga vana on kohalike kubjaste ja nende isandate alluvusvahekord.

Omal ajal, kui Eesti kuulus NSVL-i koosseisu ja oli Moskva võimu all, kuulas kohalik asehaldurite nomenklatuur sealt tulevaid käske. Praegu, kus Eesti kuulub Euroopa Liitu ja on Brüsseli võimu haardeulatuses, kuulab kaasaegne kubjaste nomenklatuur käske, mis tulevad sealt.

Mõlemal korral oli kohalikul rahval toimuva suhtes oma arvamus. Fosforiidisõja ajal, 1987. aastal, kandsid noored protestijad särke kirjaga „Fosforiiti? Tänan, ei!". Neid kandsid näiteks Tartu üliõpilased oma protestiaktsioonidel. Praegu protestib kohalik rahvas ka Euroopa Liidust tulevate käskude ja plaanide vastu. Protestitakse kava vastu ehitada üle Eesti massiliselt elukeskkonda halvendavaid hiigeltuulikuid.

Omal ajal liitus protestivate tudengite ja teadlastega kohalik ajakirjandus. „Noorte Hääl" avaldas 1987. aasta 28. veebruaril Juhan Aare artikli „Stardipauk Valges saalis" ja „Literaturnaja Gazeta" avaldas 1. juunil Lennart Meri samateemalise kirjutise. „Nedelja" avaldas 6.–12. juulil Vladimir Beekmani loo samal teemal ja kogu probleemi käsitlus sai avalikustatud terve NSVL territooriumil.

Praegune kohalik kirjutav press on hiigeltuulikute sõjas kajastanud samuti teemat, kuid kunagist üksmeelset vastuseisu võõrale tahtele enam ei ole. Mentaliteet on muutunud, sest praegu elatakse formaalselt vabas ühiskonnas, kuid riik ise on ühe suurema liidu liige. Liit kannab nime Euroopa Liit ja kohalik võim kannab nime Eesti Vabariigi valitsus. Võimu teostamise mehhanism meenutab aga väga vana mudelit, mis kehtis siin maal kuni 1991. aastani. Uus vabaduse aeg, mis algas Eesti lahkumisega NSVL koosseisust, kestis kuni Eesti Vabariigi astumiseni Euroopa Liitu 2004. aasta 1. mail.

Kõige rohkem on kunagiste aegadega võrreldes muutunud meie ühiskonnas just ajakirjanduse roll. ENSV lõpuaegadel oli kohalik kirjutav press üheselt rahva poolel ning ajas koos kogu ühiskonnaga „Eesti asja" ehk siis toetas oma tegevusega igati vabanemist võõrvõimust. Praegu, uue suure liidu sees elades, on pressi roll tundmatuseni muutunud. On väga vähe ühisosa, milles peavoolumeedia ja alternatiivmeedia seisukohad kattuksid.

ENSV ajal täitsid alternatiivmeedia rolli Eestis põrandaalused omakirjastuslikud masinkirjas väljaanded, mis levisid käest kätte ja olid levitajate jaoks seotud riskiga sattuda võimude poolt repressioonide alla. Lühikest aega kaheksakümnendate aastate lõpus ja kahetuhandete alguses kajastas massimeedia tõsielu enamasti objektiivselt ja oli uudiste edastaja, mitte agitatsiooni ja propaganda vahendajaks.

Informatsioon, mis oli kunagises ENSV-s defitsiit, muutus meie massimeedia tegevuse läbi kõikidele vabalt kättesaadavaks infoallikaks. See kestis kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni. Peale 2004. aastat hakkas massimeedia üha rohkem infolevitajast ja uudiste edastajast muutuma ideoloogilise propaganda vahendiks.

Tänapäeva valitsejad on Eestis kasutamas massimeediat oma ideoloogiliste seisukohtade levitamise vahendina. Samasuguseks, võrreldes kunagiste aegadega, on jäänud aga võimu ja rahva ehk valitsejate ja valitsetavate suhted. Nii nagu siis, on ka praegu rahval tegemist oma seisukohtade avalikustamisega ja nii nagu omal ajal, on kohalikud võimud täitmas Eesti piiridest kaugel olevate isandate tahtmisi.

See, kes on siin „omad" ja kes väliste jõudude huvides tegutsejad, on sama must-valgelt välja joonistunud nagu ligi nelikümmend aastat tagasi. Kui vaadata tänapäevaseid valimisplakateid enne valimisi ja võrrelda neid kunagiste ENSV aegsete loosungitega, siis sõnumid, mida edastatakse praegu, on enamasti sama õõnsad ja ebausutavad, kui pool sajandit tagasi.

Ainuke muutus, mis on täiesti eristuv vanade aegadega võrreldes, on see, et omal ajal ei olnud ENSV-s avaldatud lugude kommenteerimise võimalust ja peavoolus ilmunud artiklite juures ei eksisteerinud kommentaariumeid, sest polnud internetiväljaandeid. Ajakirjaniku sõna oli siis „lõplik sõna" ja lehtedes kirjutatud lood olid „ainuõigete" seisukohtade edastajad.

Nüüd võib igaüks sõimata iga artikli autorit ükskõik millises väljaandes nii palju kui tahab. Kommentaatorite tase näitab väga paljudel juhtudel, et nende lugemus on piirdunud raamatute „Kolm põrssakest" ja „Punamütsike" pooleni läbilugemisega, aga see ei kahanda nende innukust kommenteerimisel. Kui vanasti öeldi, et „laps on perekonna peegel", siia nüüd võib lisada, et „kommentaarium on ühiskonna peegel".

Millega lõpeb valitsuse poolt soositud hiidtuulikute edendajate võitlus kohaliku rahvaga ei ole teada, aga see, et kunagised kupjad ei erine praegustest kubjastest eriti millegi poolest, on selge fakt. Nüüdsel ajal on summad, mida eraldab metropol oma asumaadele enda poliitika teostamise tarvis, muutunud kordades suuremaks ja kui kunagi aeti siin maal asju 18 miljoni rublase eelarvega, siis nüüd arveldatakse kordades suuremate summadega eurodes.

Muus osas aga tabab mind väga tihti, vanu aegu praegustega võrreldes déjà vu.

Praegustel noortel võiks protestiks olla seljas särgid kirjaga „Hiigeltuulikuid? Tänan, ei!" Kordub ka see olukord, kus Eestis tahetakse uuesti hakata kaevandama maavarasid, arvestamata kohaliku rahva ja kogukonna huvidega. Eesti loodusele ja keskkonnale tekitatud kahju, mis kaasneb kaevandamisega, ei taheta arvestada nagu pool sajandit tagasi.

Ajalugu kordub, aga seekord on oht, et mitte farsina, vaid suure tragöödiana. Praegused kohalikud kupjad on julmemad ja küünilisemad kui kunagised ENSV aegsed konformistid. Tihti on nad kunagise nomenklatuuri otsesed järeltulijad.