Kui isegi haridusminister avalikult ja uhkelt ropendab, mida meil on siis oodata lastelt? Ärge laske ennast ära programmeerida, kutsub üles Malle Pärn.
Juba pikka aega olen mina unistanud sellest, et mingid otsustajad meie väikeses riigis, meie kultuuris, hakkaksid tegelikult nägema ja mõistma, mis meie praeguses maailmas toimub. Need, kes on end mugavasti seadnud meie otsustajate hulka, et hästi süüa ja kalleid ülikondi kanda, et kõrget palka saada ja head elu elada enda loodud illusoorses "heaolu-õhulossis", – ja tervet ühiskonnakorraldust oma isandate, see tähendab poliitiliste suunajate ja rahaliste toetajate tahtmiste järgi ümber kujundada.
Nad justkui tahavad, et me kõik oleksime vaid lollid ja ahned tarbijad, kes ei oskaks vahet teha, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb, mis on õilis ja mis on labane. Et kõik käituksid nagu programmeeritud robotid.
Sest nemad ju nõnda käituvad. Neil ei teki mitte ühtki tillukestki tõrget mitte ühegi hulluse vastu, mis meile Brüsseli suunalt ette antakse. Kõik on sula kuld nende meelest ja kõik tuleb ellu viia maksimaalsel määral.
Kas nad on täiesti loobunud südamest ja südametunnistusest, mõistusest ja kohusetundest? Kas nad ka oma era- ja perekonnaelus täidavad neisse sisestatud programmi? Kas nad õpetavad niisugust käitumist ka oma lastele?
Tark, arukas, terve mõistusega inimene ei lase ennast ilma mingi kriitikata ära programmeerida. Ta mõtleb järele ja teeb valiku, lepib kohustuslikust ideoloogiast vaid sellega, mis tema meelest ei kahjusta normaalset ühiskonnakorraldust ja tema isiklikku inimlikku olemust, ning lükkab otsustavalt tagasi selle, mis seda kahjustab või selle hoopis ära hävitada tahab.
Rumal inimene peab kõiki teisi sama rumalateks või veel rumalamateks. Ta tahabki, et inimesed oleksid rumalamad kui tema. Arukas inimene eeldab, et ka teised võivad olla sama arukad, ja isegi targemad, ta ei liigita inimesi primitiivselt kastidesse (omad ja vastased) ega kleebi neile oma suva järgi silte peale.
Olen kaua unistanud sellest, et vähemalt meie kultuuri loojad hakkaksid aru saama, kui palju tegelikult meie elus ja elukorralduses sõltub tänapäeval sellest, mida nemad meile levitavad või lausa agressiivselt peale suruvad! Et nad mõistaksid oma võimu suurust ja sellega kaasnevat inimlikku vastutust ja hakkaksid käituma kuninglikult, mitte orjalikult! Annaksid meie lastele head eeskuju, mitte halba.
Kui isegi haridusminister avalikult ja uhkelt ropendab (s*ks raha), mida meil on siis oodata lastelt? Ropendamine ei ole kultuuri (ega hariduse) osa! Vulgarismide vaba ja rohke kasutamine näitab inimeste kultuuritust ja harimatust.
Miks ei võiks ministriametis olla arukad ja viisakad haritud inimesed? Või selliseid ei olegi liberaalide leeris? Kas liberaalid on väljasuremise kursil? Siis tuleks neil küll võimust loobuda.
Paljud kultuuriga tegelevad inimesed on meil ümber nimetatud, ja õigusega, sest paljuke meil neid päriskirjanikke või kunstiloojaid ikka enam on. See tegevus nõuab ju rohkesti tööd ja vaeva ja loomulikult ka kunstiannet.
Nüüd on meil "staarideks" auhinnatud tekstitootjad, sisuloojad, sisuturundajad ja suunamudijad. Nagu nõukogude ajal olid agitaatorid ja politrukid ja propagandistid? Ometi on meie vaimse maailma asjad tänapäeval tunduvalt hullemad kui toona.
Televisioonis oli propagandasaadete toimetus. Seal tehti propagandasaateid. Aga milliseid? Ka näiteks "Kaevutee" oli justnimelt selle toimetuse looming. Kaheksakümnendate lõpus tegi seesama toimetus imelisi saateid, mis olid ehk kõige vaadatavamad saated üldse. Kus arutati ausalt ja päriselt meie elu keskseid teemasid. Vaatajat ei alahinnatud, ja teda taheti veelgi harida, mitte ära labastada.
Propageerida võib ju ka head, mitte ainult halba!
Igasugu kultuuritegijad ja meediategelased peaksid ometi kord aru saama, et me kõik oleme – ja eriti meie kõigi lapsed on väga suuresti nende meelevallas – kusjuures nende endi omad ka, sest me istume kõik ühes paadis! Pole võimalik oma last enda labasuse eest kaitsta sellega, et oma ropud raamatud pannakse ülemistele riiulitele! Laps tajub vanema meelsust ja võtab selle üle. Ja kui ta mingil õnnekombel saab oma vanemast targemaks, siis hakkab ta teda põlgama.
Alaealise lapse mõtete suunamine tema eale mittevastavatele meelelistele naudingutele ON juba seksuaalne ahistamine, seega – kuritegu! Laste elus on ometi tuhat põnevamat teemat kui järglaste saamine või mitmekesiste sugumõnude liiga varajane katsetamine (seksuaalsus on meile antud reproduktsiooniks, mitte õgardluseks).
Sellega tegelemiseks on lastel vaja täiskasvanuks saada! See on laste elementaarseim inimõigus – olla laps niikaua kuni ta täiskasvanuks saab!
Andkem neile selleks ometi aega! Ärgem lühendagem nende lapsepõlve! Lõpuni läbielamata, varakult katkestatud (või ärarikutud) lapsepõlv sünnitab vaimselt haigeid täiskasvanuid!
Miks pakuvad telekanalid rahvale vaatamiseks nii palju ainult raha saamise eesmärgil valmisvorbitud, sisuliselt vastutustundetuid kitše, mis kogenematu ja eluks ettevalmistamatu noore inimese ainult segadusse ajada võivad, sest need ei vahenda talle isegi killukest tõde ei tema inimliku olemuse ega selle maailma oluliste asjade kohta?
Tal polegi enam kellegi poole pöörduda selles pimedas ja lehkavas vangikongis, kuhu ta on surutud ennasttäis vastutustundetute postmodernistide poolt, kes nende noorte elude hävitamise arvel endale lahedat äraelamist üles ehitavad.
Vägivallast on juba palju räägitud. Ent vägivalla hulka kuulub ka inimese väärikuse hävitamine ja viisaka, kultuurse inimese solvamine agressiivsete labasustega.
Kuhu on kadunud kunsti põhifunktsioonid – inimest harida, arendada, paremaks muuta, talle lootust anda, hukka mõista ebaõiglust, mis kallutatud kohtusüsteemi poolt enam hukkamõistu ei leia, ning ülistada voorust, mida raha jahtimisest haigeks jäänud inimesed enam märgata ei oska?