Ühendkuningriigis on aastakümneid ühispartei mahitusel toimunud õudused, mida nimetatakse nii "vägisatmisdžihaadiks", "Britannia vägistamiseks" kui muuks sarnaseks, kirjutab Karol Kallas.
Briti ühispartei on progressismi ja suure asendamise teel loodava hea uue ilma (HUI) altarile ohverdanud oma rahva ning selle kõige haavatamad liikmed – lapsed.
Venemaa on riigi algusaegadest aegadest saadik olnud maailmaimpeeriumist unistav "tsivilisatsiooniline riik". Alati, läbi ajaloo, on see riik, kui sinna etteotsa satub vähegi võimekam riigipea ja riigil läheb pisut paremini, oma naabritele kallale läinud ning üritanud valdusi suurendada. Vladimir Putin on силовик-ist Aleksandr Solženitsõni laadis suurvene šovinist ja on seda alati olnud. Kuna see ei seganud enne 2022. aasta 24. veebruari lääne ühispartei nomenklatuuril Venemaaga asju ajamast, siis näitab tänane Venemaa viha, et tegemist pole niivõrd põhimõttelise ja moraaliküsimusega kui poliitilise seisukohaga.
Sõda on kõigi asjade isa.
Heraclitus
Inimeste moraalsust iseloomustab järjepidevus ja läbivus ning sõrmenipsuga seda üldjuhul muuta pole võimalik. "Natukene varastan ja vägistan, siis olen jälle moraalne" ei ole moraal. Moraalist rääkimine poliitikute puhul eriti ei päde, kelle paadumus aja jooksul ainult suureneb. Ometigi, nagu näitasid viimased riigikogu "slava Ukraini" valimised, just moraaliargumentidega see ühispartei jõuk üldjuhul vehkima kipub. Samamoodi pretendeerib moraalile lugulaul "õiglasest võidust".
Putinit hurjutati varemgi Tšetšeenia sõja, läänesõbralike oligarhide tagakiusamise, Krimmi, Gruusia ja Ida-Ukraina alade vallutamise, opositsiooni tagakiusamise ning loendamatu arvu muude nurjatuste pärast. Mis kujutab iseenesest täiesti tavalist, geopoliitikas igapäevast, üksteise ajude komposteerimist; business as usual-i. Progressistide iidol, kes väga suure tõenäosusega püüab ilmselt siiamaani korraldada Ameerika Ühendriikides riigipööret, Barack Obama, üritas Putiniga isegi mingisugust "перегрузка-t" teha.
Siis tegi "keegi kuskil" 2021. aasta lõpus sõrmenipsu ja hetkega kõik muutus.
Siis tegi "keegi kuskil" 2021. aasta lõpus, mõned kuud enne 2022. aasta 24. veebruarit, sõrmenipsu ja hetkega kõik muutus. Kaja Kallas hakkas äkki prohvetlikult – 2021. aasta detsembris – Ukrainale javeline jagama, seda enne Venemaa sissetungi ja Putinist sai hetkega riigijuht, kellega "viisakad" ning "puhtad" inimesed ei suhtle. Tegemist on psühhoosi mõõdus suhtumise muutumisega Venemaasse ja venelastesse, kus halvasti vaadatakse isegi Dostojevski lugemisele ning orkestrandid keelduvad mängimast Tšaikovski teoseid. Maailma parimad balletiartistid ja virtuoosid on tühistatud ning muu sarnane.
Keegi ei vaidle, et Putin, nagu ka Xi Jinping, Luiz Inácio Lula da Silva ja Claudia Sheinbaum Pardo, on kohutavad inimesed, kelle nime koos tegelike, päris, inimõiguste ning demokraatiaga ühte lausesse panna ei tohiks.
Ukraina sõja ja muu maailma õuduste kõrval on olemas Ühendkuningriik, selle ühispartei ja enesetapjalikule empaatiale andunud nomenklatuur, mis/kes jälestavad Briti rahvast. Siinkohal kolonialismiajal istutatud teatud puude viljade teema kõrvale jättes (mis on kahtlemata riigi tänaseid probleeme käsitledes oluline), siis Ühendkuningriik on alates 1950.–1960. aastatest arvanud, et kui mõni endise Briti impeeriumi kodanik soovib asuda riiki elama, siis peab ta seda saama. Mõned targad inimesed, nagu näiteks Enoch Powell, jagasid juba toona ära, millised õudused juhtuma hakkavad.
Briti ühispartei ja nomenklatuur on korraldanud vähemalt pool sajandit oma rahva vastu genotsiidi mõõdus kuritegu.
Täna voolavad Ühendkuningriigis "verejõed". Alates 1970. aastatest on peamiselt Pakistani päritolu moslemimeeste poolt vägistatud, oŕjastatud, alandatud, tagakiusatud ja mida kõike veel vähemalt sadu tuhandeid sikhi ja valge töölisklassi lapsi. Endeemilise mõõtme on võtnud noavägivald, mis suuremas osas on ainult teatud sisserändajate gruppide teema. Kõigi viimaste aastakümnete hullemate terroritegude taga on sisserändajad. Kui põlisbritte pannakse vangi massisisserännet ja sooideoloogiat kritiseerivate ühismeedia postituste eest, siis sisserändajatest pedofiile ja muid kurjategijaid – eriti moslemeid – kantakse pilpa peal ning kui üldse, siis karistatakse neid leebelt.
Briti parlamendisaadik Rupert Lowe korraldab vägistamisjõukude uurimist ja avaldas 26. augustil Ühendkuningriigi kaardi, millel on ära märgitud kohalikud omavalitsused, kus vägistamised on aset leidnud ja toimuvad tänaseni.
Elon Musk väikeste laste isana võtab kirjeldatud õudust südamesse ja vastas Lowe postitusele: "Ma sooviksin rahaliselt toetada kohtuasjade algatamist ametnike vastu, kes aitasid kaasa Britannia vägistamisele ja õhutasid seda, nagu näitab ametlik uurimine."
Lühidalt on Briti ühispartei ja nomenklatuur korraldanud vähemalt pool sajandit oma rahva vastu genotsiidi mõõdus kuritegu. Nii leiboristidel kui tooridel puudub igasugune tahe ja võimekus kirjeldatud õuduste väljajuurimiseks. Milles on ühtemoodi süüdi nii Keir Starmeri, Rishi Sunaki, Boris Johnsoni, Tony Baliri kui osutatud ajavahemiku kõik ülejäänud valitsused neist edasi ning tagasi.
Siinkohal ei hakkaks seda saagi, kuidas britid koos Ameerika Ühendriikidega kolmanda maailma riike demokraatlikuks pommitasid ja kui õigustatud on "Sükomoori puidu", värviliste revolutsioonide ning keskajas elavate riikide "vabaduse ja demokraatia kaitsmine", käima tõmbama. Üks on siiski selge, et pikka aega pole Euroopale keegi nii palju kurja teinud kui Obama Süüria ja Liibüa väga ebaõiglaste, õigustamata, igasuguste "reeglitepõhise maailmakorra" vastu käivate sõdadega.
Keir Starmeri ja Bashshār al-Asadi võrdlemine on igati õigustatud.
Mille juures on igati õigustatud Bashshār al-Asadi ja Starmeri võrdlemine. al-Asadi valitsuse vastu algatati sõda põhjusel, et käitus oma inimestega pahasti. Ühendkuningriik on täna totalitaarne reziim, mis tegeleb sihikindlalt põliselanikkonna asendamisega kolmandast maailmaga, kellest väga suur osa on põhimõttelised moslemid, kes pole võimelised sulanduma Briti ühiskonda.
Kui võrrelda Putini sissetungi Ukrainasse ja Ühendkuningriigi vägistamisdžihaadi, siis moraali kaalukausil on tegemist vähemalt ühesuguse raskusega jubedustega. Eraldi teema on valitsus, mis sihikindlalt mahitab oma inimeste laste vägistamist barbarite hordide poolt. Mõned inimesed leiavad, et kui sõda on küll vastik, aga pigem siiski inimkonna loomulik olek, siis valitsus, mis ei kaitse oma inimesi, pole võimu väärt. Ergo kui al-Asadi ja Mu'ammar al-Qadhdhāfī kõrvaldamine oli õigustatud, siis miks äärmiselt Venemaa vaenulik Eesti valitsus ajab asju Keir Starmeriga. Mõned inimesed kipuvad isegi arvama, et moraalimõõdikute järele võivad Süüria ja Liibüa endised juhid olla Starmerist märksa moraalsemad ning õiglasemad, isegi õigusriigi põhimõttelisemad, inimesed.
Moraal on läbiv. Geopoliitikas moraali ei ole. Nagu ka sõpru. Kui Venemaa sissetung Ukrainasse mõistetakse hukka, siis sama rajult peaks suhtuma Hiina Rahvavabariiki, Mehhiko kartellivõimu ja Ühendkuningriiki. Kuna ühispartei poliitikud on üljuhul moraalsed tolgused, siis samavõrra on valikulised nende jutus väljenduvad "põhimõtted" ja "tõekspidamised".
Kas Eesti valitsusel on üldse mingisugunegi voli millegi kohta midagi ise arvata…
Ergo: Ukraina sõda ei ole mingisugune erakordne võitlus "läänelike väärtuste ja põhimõtete" eest, vaid täiesti tavaline geopoliitiline jagelemine. Mis osutab ainult hulga selgemini, et Teise Maailmasõja järgne La Belle Époque on läbi ja "ajaloo lõpp" ning reeglitepõhine maailmakord küll ilusad, aga põhjendamatud unistused. Rumal jutt ei muuda paremaks mitte midagi. Euroopa Liidul ja suurema osa lääneriikide valitsustel puuduvad igasugused väärtused. Mida näitab, väga selgelt ja ilusti, mismoodi suhtutakse Ühendkuningriiki ja Venemaasse. Esimene on kõigi mõõdupuude järele inimsuse vastaseid kuritegusid mahitav korporatistliku "tahtjate koalitsiooni" auväärne liige ja teine imperialistlik paariariik, mida juhib Putin, kellega keegi mitte kunagi enam tegemist ei peaks tegema.
Siis on olemas veel Ühendkuningriigi välisminister David Lammy. Lammy on tüüpiline positiivse diskrimineerimise tuules nomenklatuuri tippu purjetanud valgevaenust pulbitsev must rassist, kes on korduvalt rängalt solvanud Eesti suurima liitlase ja julgeoleku tagatise, Ameerika Ühendriikide presidenti. Mis on märksa hullem poliitiline eksitus kui Robert Fico ja Viktor Orbáni soov lõpetada hullumeelne sõda Ukrainas ja teha Venemaaga rahu. Esimesega koos korraldab välisminister Margus Tsahkna värvilisi revolutsioone, mis mitte kuidagi ja mitte kunagi ei kujuta lääne süvariigi hegemoonia laiendamist, ning kaks viimast on liiduvabariikide juhtidena tema jaoks demokraatia suur eksitus.
Nii võib küsida: miks Eesti valitsus koogutab jätkuvalt kuritegeliku, julma, oma rahvast hävitava ja jälestava Ühendkuningriigi valitsuse ees, aga Venemaaga rahu teha ei soovi?! Kui muidugi eeldada, et Eesti valitsusel on üldse mingisugunegi voli millegi kohta midagi ise arvata…