Lauren Smith kirjutab sisserändekriisi käsitledes, et kümme aastat tagasi lubas Angela Merkel, et tema otsus avada Saksamaa maailmale osutub ajalooliseks. Tal oli õigus – lihtsalt mitte sellisel viisil, nagu ta lootis.
Kümme aastat tagasi ütles toonane Saksamaa kantsler Angela Merkel lause, mis sai tema määravaks tunnuslauseks: „Wir schaffen das." Ehk eesti keeles: „Me saame sellega hakkama." Ta pidas muidugi silmas avatud piiride poliitikat, mida ta kavatses Saksamaale ja sakslastele peale suruda.
Kutset mõeldi algselt ainult süürlastele, kes põgenesid oma kodumaalt kodusõja eest. Vahetult enne Merkeli kuulsat kõnet andis sisekasutuseks mõeldud dokument "Juhend 93605/Süüria/2015" Saksa ametnikele korralduse lubada sisse igaüks, kes väitis end olevat pärit Süüriast, isegi kui neil puudusid dokumendid.
Föderaalse migratsiooniameti ametlik Twitteri konto tegi postituse, mis oli mõeldud eeskätt ajakirjanikele ja milles öeldi, et "reegleid Süüria kodanike suhtes me hetkel suures osas ei rakenda." Sõnum jõudis kiiresti palju laiema publikuni ja levis kulutulena Türgi, Liibanoni ja Jordaania põgenikelaagrites. Seda levitati Facebooki gruppides ja sõnumirakendustes, julgustades kõigist rahvustest migrante – kindlasti mitte ainult süürlasi – Saksamaale tulema.
Aastatel 2015 ja 2016 võttis Saksamaa vastu 1,2 miljonit varjupaigataotlejat – rohkem kui ükski teine Euroopa Liidu (EL) liikmesriik. Keskmiselt kiideti umbes pooled nendest taotlustest heaks – see on taaskord palju kõrgem määr kui paljude teiste EL-i riikide puhul. Nende hulgast moodustasid suurima rühma 18–34-aastased mehed. Enamik nendest olid süürlased (või vähemalt väitsid nad end sealt pärinevat), kuid paljud saabusid ka Afganistanist, Pakistanist, Iraanist, Iraagist, Somaaliast, Eritreast ja Nigeeriast.
Saksamaa oli valmis neid võõramaalasi vastu võtma, uskudes, et tegemist on sõja, tagakiusamise ja muude raskuste eest põgenejatega. Sakslased sidusid õhupalle laternapostide külge, annetasid riideid, toitu ja mänguasju ning ootasid lennujaamades ja raudteejaamades, hoides plakateid kirjaga: "Pagulased, tere tulemast." Mõned isegi kutsusid varjupaigataotlejad enda koju elama.
Juba toona hoiatasid mõned Merkeli ministrid teda, et ta soosib omamoodi "põgeniketurismi", kui avab uksed kõigile. Merkel aga lükkas mured kõrvale ja kuulutas julgelt: „Näete kümne aasta pärast, et see, mida ma praegu teen, osutub ajalooliseks."
Merkel ei eksinud. Tema otsus avada paisuväravad on kindlasti osutunud ajalooliseks, lihtsalt kõikidel valedel põhjustel. Üks kümnend hiljem on küsimus: kas Saksamaa sai massilise sisserändega hakkama? Igaühe jaoks, kel on silmad peas, peaks olema vastuseks selge "ei".
Ainuüksi majanduslik hind on olnud hiiglaslik: hinnanguliselt umbes 5800 miljardit eurot. Ainuüksi 2023. aastal oli pagulastega seotud kulude eelarve 30 miljardit eurot. Enamik sellest kulutatakse sotsiaaltoetusteks, nagu näiteks eluasemele, toidule, riietele ja tervishoiule ning samuti isiklikele toetustele vahemikus 196 kuni 441 eurot kuus. Keskmiselt teenivad välismaalased oluliselt vähem kui sakslased – mis teeb ebatõenäoliseks, et Saksamaa need kulud kunagi tagasi teenib.
Pole üllatav, et Saksamaa helde sotsiaalhoolekandesüsteem meelitas ligi ka suurel hulgal oportunistlike majandusmigrante, kes loodavad sellest oma osa saada. Näiteks kirjeldas ajakirjanik Sue Reid hiljuti Daily Mailis vestlust kolme meessoost varjupaigataotlejaga Pakistanist vahetult pärast seda kui Merkel oli pidanud oma "Wir schaffen das" kõne.
Nad olid "loobunud headest töökohtadest Karachi lennujaamas, et Saksamaal varjupaika taotleda," kirjutas Reid. "Neile koos abikaasade ja lastega anti viie magamistoaga maja." Üks meestest ütles Reidile: „Tänu jumalale proua Merkeli eest. Me olime Pakistanist tüdinud."
Paljudel põhjustel on see kibestust tekitav, osaliselt aga seepärast, et suur osa varjupaigataotlejatest pole suutnud end korralikult ühiskonda integreerida, mis neid nii soojalt vastu võttis. Ühe 2020. aasta uuringu järgi rääkis saksa keelt piisaval tasemel vaid 54% meessoost põgenikest. Naiste seas oli see näitaja palju halvem, kõigest 34%.
See viitab mitte ainult vähesele keelelisele lõimumisele, vaid viitab ka sellele, et uustulnukad klammerduvad tagurlike vaadete külge naiste osas. Sama muster ilmneb tööturul: vähemalt seitse aastat Saksamaal elanud Süüria meestest oli töö leidnud 73%, Süüria naistest aga vaid 29%.
Kuritegevus on veel üks valupunkt. Viimase kümne aasta jooksul on varjupaigataotlejad pannud toime arvukaid terrorirünnakuid ja kõrge profiiliga vägivaldseid tegusid – alates saksa naiste massilisest vägistamisest Kölnis 2016. aasta uusaastaööl kuni möödunud aasta terrorirünnakuni Solingenis.
Saksamaa kõige ohvriterohkem terrorirünnak viimase kümne aasta jooksul leidis aset 2016. aastal Berliini jõuluturul, kus Tuneesiast pärit tagasilükatud varjupaigataotleja tappis 12 ja vigastas 56 inimest.
Kuid isegi väljaspool neid laialdaselt kajastatud juhtumeid on välismaalased kuritegudes kahtlustavatena ülemäära esindatud. Välismaalased moodustavad üle 43% registreeritud vägivallakuritegude (kallaletungid, mõrvad, röövid) toimepanijatest, kuigi nende osakaal elanikkonnas on vaid 15%. Kõigis kuritegudes kokku on mitte-sakslased kahtlusalused 35% juhtudest.
Pole siis ka ime, et sakslased on kaotanud usu piirideta Euroopa visiooni. Üks küsitlus näitas, et peaaegu 40% sakslastest näeb rännet riigi jaoks pigem ohuna kui võimalusena. 2023. aastal arvas 78%, et sisserändajad koormavad liigselt riigi sotsiaalsüsteemi ja 73% uskus, et ränne tekitab konflikte kohalike ja uustulnukate vahel.
Isegi praegune kantsler, kristlik demokraat Friedrich Merz, ei arva, et riik on olnud suuteline toime tulema uute saabujate massilise sissevooluga. Kui temalt küsiti juulis Merkeli kõne kohta, siis ta tunnistas, et avatud piiride projekt "pole ilmselgelt õnnestunud".
Merzi koalitsioonivalitsus on püüdnud tänavu võimule tulles massilist sisserännet pidurdada. Senini on varjupaigataotluste arv peaaegu poole võrra vähenenud ja varjupaigataotlejate toetusi on samuti mingil määral kärbitud. Kuid seda on selgelt liiga vähe.
Kristlikud demokraadid on tasalülitatud oma koalitsioonipartneri sotsiaaldemokraatide poolt ning tõsiasja poolt, et sisseränne on endiselt Saksa poliitikas tabuteemaks
Neid, kes julgevad kritiseerida avatud piire ja migrantide vähest lõimumist, tembeldatakse paremäärmuslasteks, hoolimata tõsiasjast, et sisseränne on nüüd paljude sakslaste jaoks prioriteet number 1.
Seega pole ka üllatav, et valijad pöörduvad ühe erakonna poole vähestest, mis lubab sisserännet tõsiselt võtta. 2015. aastal oli noore Alternatiiv Saksamaale (AfD) toetus kõigest 3%. Nüüd on see teiseks suurim erakond Saksamaal ning muutus samuti küsitluste kohaselt hiljuti Saksamaa populaarsemaiks erakonnaks 26 protsendilise toetusega.
Aga mida ütleb Merkel kõige selle peale kümme aastat hiljem? Võiks arvata (või vähemalt loota), et ta näeb nüüd tagajärgi, tunnistab oma eksimust või vähemalt mingil määral kahetseb. Kuid tal jääb jonnakalt õigust ülegi. Kui temalt küsiti hiljuti rändekriisi kohta, küsis ta oma kriitikutelt sarkastiliselt: „Kas me oleksime pidanud paigutama piirile veekahurid? Mis oleks sellisel juhul saanud meie väärtustest?"
See vastus ütleb kõik. Pole kunagi hea märk, kui liidri abstraktsed "väärtused" seatakse kõrgemale oma rahva turvalisusest, ühtsusest ja heakskiidust. Merkel seadis oma isikliku õigluse paiste kõrgemale selle riigi heaolust, mida ta teenis. Saksamaa ja sakslased on selle pärast kannatanud.
Lauren Smith on Londonis resideeruv kolumnist väljaandele The European Conservative, kus artikkel ka algselt ilmus. Tõlkis Martin Vaher.