Paarikümne aasta pärast on meil ajateenistusse võtta vaevalt 1600–2000 noort meest aastas. Kellele me ostame kalleid relvasüsteeme, kui meil ei ole enam inimesi nende taha panna, küsib ettevõtja Mati Väärtnõu.
Septembri lõpus toimunud MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi seminaril rääkis majandusteadlane Raul Eamets Eesti rahvastiku olukorrast.
Tema toodud numbrid olid kainestavad: 2024. aastal sündis Eestis 9690 last, tänavu jääb see arv alla 9000. Kui vaadata tulevikku, tähendab see, et umbes 19 aasta pärast on meil ajateenistusse võtta vaevalt 1600–2000 noort meest aastas. Ka tüdrukute kaasamisel ei ulatu see number üle 4000 – see on vähem, kui kaitsevägi igal aastal vajab.
See tõstatab kaks eksistentsiaalset küsimust:
- Kellele me ostame kalleid relvasüsteeme, kui meil ei ole enam inimesi nende taha panna?
- Ja keda me üldse kaitseme, kui eestlasi jääb üha vähemaks?
Veelgi murettekitavam on ajakirjanduse roll. Sõjaretoorikat ja üleskutseid Vene lennukeid alla tulistada vahendatakse suure käraga.
Aga kui jutt on Eesti rahvastiku kahanemisest ja laste sündimusest, siis valitseb vaikus. Ainus, mida hiljuti Eesti Päevalehes avaldati, oli The Economisti artikkel, mis rahustab, et rahvaarvu vähenemine pole tingimata halb.
Nii õigustatakse vaikimisi olukorda, kus eestlased võivadki oma riigis vähemusse jääda.
Kas see on ajakirjanike roll – õhutada sõda ja samal ajal vaikida teemast, mis otseselt määrab Eesti kestmise?
Seepärast peaks Eesti suurim prioriteet olema rahvastiku püsimine. Kui me suuname samasuguse energia ja ressursi, mida täna kulutame relvadele ja sõjaõhutusele, hoopis laste kasvatamise ja perede toetamise süsteemi, siis on Eestil lootust püsida ka järgmisel sajandil.
Rahu ja järglased on parim kaitsevõime, mis ühel rahval üldse olla saab!