Olles Euroopa Liidu marionett, kelle üle irvitatakse ka Euroopas juba mõnda aega, ei ole Eesti välispoliitikutel moraalset õigust Gruusia valikuid halvustada ega kritiseerida, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Euroopa Liidus ja Eestis selle hulgas on viimasel ajal räägitud palju sellest, et Gruusia on kaldunud kõrvale „õigelt teelt" ning läinud oma valikutega rappa.

Poliitiline ladvik praeguses Eestis on pannud sellise suhtumisega mööda. Olles Euroopa Liidu marionett, kelle üle irvitatakse ka Euroopas juba mõnda aega, ei ole Eesti välispoliitikutel moraalset ega eetilist õigust Gruusia valikuid halvustada ega kritiseerida.

Riik ja rahvas, keda tundsid antiikaja autorid nagu Herodotos, on nii vana ja omab nii laialdast ajaloolist kogemust, et saab hakkama ilma teiste rahvaste „asjalike näpunäideteta".

Megrelid, svanid, kahhedid, hevsurid ja teised Gruusia hõimud on vastu pidanud suurte impeeriumite kõrval elades ja säilitanud oma keele ja usu ning kultuuri. Pärsia ega Ottomani impeeriumi väed ei suutnud Gruusia riiki hävitada.

Suurim grusiinide valitseja – kuninganna Tamar Suur (valitses 1184–1213), Giorgi III tütar, valitses XIII sajandil Gruusiat siis, kui Eesti alad langesid Lääne vallutajate alla. Kuningas Vahtang I viis oma pealinna Mtshetast Thbilisi üle juba V sajandil m.a.j. 1122. aastast sai Thbilisist ühendatud Gruusia pealinn. See oli kuningas David Ehitaja (elas 1173–1225) ajal, kes valitses ühendatud Gruusia riiki vahemikus 1089–1125.

Kõik Gruusia valitsejad on kuulunud Bagrationi suguvõsasse, mis on üks maailma vanimaid kuninglikke dünastiaid. Selle perekonna vapil kujutatud lõvid on ka tänapäeva Gruusia vapil. Lõvid on heraldilises tähenduses vapruse sümboliks. Selle kinnituseks, et valitsev Gruusia dünastia oli oma tegudes ja otsustes vapper ja paindumatu, on ajalooline fakt, et ei araablased, ei türklased ega pärslased ei suutnud maa pealt grusiine ja nende riiki ära pühkida, kuigi isu oli suur.

Kahheetia veinid on tuntud üle maailma juba sajandeid. Thelavi, Kahheetia pealinn oli teada juba 8. sajandist ning kannab teenitult Gruusia veinipealinna nime.

Oma maad nimetavad grusiinid Sakharthvelo. Nad ei ütle selle kohta Georgia. Uus, eurooplaste poolt neile pandud nimetus ei kinnistunud ja nii on Sakharthvelo nimetus jäänud püsima, nagu on jäänud püsima ka selle maa rahvas. 

See, et praegune Gruusia valitsus on külmutanud suhted Euroopa Liiduga, ei tähenda, et Gruusiaga on nüüdseks kõik läbi. Euroopa Liidu tulevikku ma ennustama ei hakka, aga oma esiisade maa – Gruusia käekäik on mulle tähtis.

Grusiinid, kes on elanud Eestis, ei ole kordagi halvustanud seda maad kui sellist. Ajalugu kulgeb tavaliselt tsükliliselt ning on vale võtta ühe või teise ajaloolise perioodi vaatluse alla sihiga tuua see või teine periood oma tõdede kinnituseks. Tsükkel vahetab välja eelneva ja seejärel vahetab järgmine tsükkel välja selle tsükli ning nii see kestab aegade algusest ajastute lõpuni. 

Praegune Gruusia läbisaamine Venemaaga ei ole võetav must-valgena. Diplomaatilised suhted nende riikide vahel katkesid peale „Viie päeva sõda" 2008. aasta suvel. Neid suhteid ei ole taastatud. Viimasest 9. mai tähistamisest Moskvas Gruusia delegatsioon osa ei võtnud. Kohal olid Moskvas Armeenia peaminister Nikol Pašinjan ja Aserbaidžaani eliitüksuse võitlejad marssisid paraadil Venemaa võimuladviku ja nende külaliste eest läbi, aga grusiinid mitte.

See räägib selgelt, et Venemaa ja Gruusia suhted ei ole liigitatavad üheselt. Väga ennatlik ja ebaõige on praegu nimetada grusiine venelaste rüppe tagasi suundujateks. 

Kaukaasia piirkond on praegu alles kujunemisjärgus ja milline saab olema selle piirkonna tulevik, on veel teadmata.

Euroopa Liidul on vara Gruusiat „maha kanda". Kui paljud entusiastid nii Eestis kui Brüsselis lootsid, et Gruusia eks-president Salome Nino Zurabišvili vabastab vangistusest endise tuntud Gruusia poliitiku ja omaaegse presidendi Mikheil Saakašvili 2024. aasta valimiste järgsel protestilainete perioodil, ei teadnud keegi nendest lootjatest, et kui Zurabišvililt küsiti Saakašvili arreteerimise esimesel päeval – 2021. aasta 1. oktoobril, kas ta kavatseb presidendina viimasele armu anda, vastas Zurabišvili kindlat: „Ei, mitte iialgi!"

Zurabišvili jäi endale kindlaks lõpuni ega vabastanud armuandmise korras Saakašvilit vangistusest, pidades viimast kurjategijaks ja riigivara raiskajaks.

Gruusia lugu ei ole kaugeltki läbi ja ma olen kindel, et see maa leiab oma tee ja püsib sama kaua, kui on püsinud siiani, aegade hämarusest tänase päevani.