Elu pühaduse austamine on iga kultuuri, tsivilisatsiooni ja riigi kohus, tunnistas Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi Vilniuse Elumarsil peetud kõnes.

Mu daamid ja härrad, head korraldajad ja osalejad!

Mul on tõeline au rääkida siin ajaloolisel Elumarsil Vilniuses, olles eestlane ja kõneldes meie Eesti organisatsiooni Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nimel.

Elu lugu Balti rahvaste seas on ühine. Meid okupeeris vägivaldselt Nõukogude Liit. 1956. aastal seadustas Nõukogude Liit süütu elu hukkamise emaüsas.

Ainuüksi Eestis on selle radikaalse ja ebainimliku meetme rakendamine maksnud 1 500 000 – pooleteise miljoni! – süütu lapse elu. See on pool miljonit enam kui täna elavaid eestlasi.

Ja loendur tiksub edasi, ka täna, ka praegu.

Jah, nõukogude impeerium on langenud. Kuid selle pärand tapab endiselt. 

Selle ebainimlik vari langeb ikka ja jälle sündimata lastele ja seda ebapüha pärandit hoitakse alal veel täna, anno Domini 2025.

Ent meie oleme siin, õilsa leedu rahva kaunis pealinnas, et öelda sellele kurjusele EI.

Rõõmu ja lootusega südameis, kuid ühtlasi ka visaduse ja kindlusega, millega me tunnistame elu pühadust, kinnitame: iga süütu inimelu, alates eostamisest kuni viimse hingetõmbeni, on püha, ta peab olema kaitstud ja hoitud riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide seadustes ja korraldustes.

Elu pühaduse austamine on iga kultuuri, tsivilisatsiooni ja riigi kohus.

Ja kui seda kohust eiratakse, on meie kohus tõusta, nagu teie seda täna olete teinud, ja nõuda – lugupidavalt, kuid otsusekindlalt ja järjepidevalt –, et elu pühadus kehtestataks meie rahvaste alusideaali ja ühiskonna vundamendina.

Meie kohus on teha süütu elu tapmine taas mõeldamatuks!

Head daamid ja härrad, leidub hääli, mis sosistavad, et me oleme ajaloo kaotajate poolel.

Ei – me ei ole.

Ma olen täiesti veendunud, et üksnes tsivilisatsioon, mis on rajatud loomuseaduse igavesele nurgakivile, elu pühadusele ning perekonna ja abielu pühadusele, mille moodustavad isa, ema ja lapsed, saab olla inimkonna tõeline tulevik.

Ainult sellisele vundamendile rajatud ühiskonnale saab osaks Kõigekõrgema õnnistus.

Sel barbaarsel ajal, nagu meie oma, on just meile siin antud ülesanne rääkida hääletute, kaitsetute, süütute eest.

Jah, "me vähesed õnnelikud, meie vendade ja õdede vägi" – meie tõusime üles. Me tunnistasime, hirmuta ja rõõmuga, ürgset tõde, muutumatut tõde:

Elu on püha. Elu on puutumatu.

Ja teie – valitsused, poliitikud, parlamendiliikmed – teil on kohustus seda tõde austada ja vastavalt ka seadusi luua.

Seega, kõlagu meie hääl kõigis Balti riikides. Kuulutagem seda tõde üheskoos.

Päev päeva järel.

Kuni elu ja õiglus on lõplikult võidutsenud.

Aitäh!