Muu siin enam ei aita kui elav eeskuju kunagistest aegadest, kus selline linnaametnik nagu timukas distsiplineeris omaaegseid linnaametnikke ainuüksi oma kohaleilmumisega paremini kui kõik epistlid ja manitsused, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Isamaale raskel ajal, kui kõiki on linnas ja maal tabanud ennenägematu ahastus ja hirm oma oleviku ning tuleviku pärast ja valijad ei usalda kedagi ega kuula enam erinevate erakondade esindajate sõna, ajal, kui rahvas on ülimal määral poliitikast võõrandunud ja poliitikute reiting on langenud rekordiliselt madalale, näib, et selle maa ja riigi ning rahvaga on kööga.
Just siis tuleb kusagilt laante sügavusest ja veel maharaiumata tihnikutest välja kangelane, kes võib kõik veel korda teha. Ta on napisõnaline ega raiska emotsioone, vaid vaatleb ja paneb tähele kõike, mida näeb maal, kus kunagi ennast „vabaks lauldi".
Teda nähes loobuvad kõik poliitilised kahjurid ja tühikargajad oma plaanidest uuesti võimule saada või esmakordselt võimu juurde pääseda.
Ta ei suhtle ega jutusta valijatega ega kuula väheste allesjäänud külapoodide taga meeste juttu. Ta ei rüüpa õlut sauna taga tiigi ääres kohaliku elu edendajatega, eelmise omavalitsuse juhtidega või volikogude liikmetega.
Ta ei ärata kohalikes pensionärides ega poemüüjates või ajalehtede ja odava Hiina kraamiga kauplevate kioskites istuvates mammides asjatuid lootusi, mida keegi ei usu niikuinii.
Ta ei meenuta kunagiste kohalike heeroste loosungeid ega matki nende kõnemaneere või kehakeelt. Tema käest ei kuule pöördumisi nagu „minu rahvas" või kinnitusi, et me jõuame varsti „viie rikkama riigi hulka".
Ta ei ürita kedagi veenda, et ainult tema teab vastuseid küsimustele, kuidas on võimalik elu talutavaks muuta ja isegi mülkast välja vedada siin paljukannatanud Maarjamaal.
Ta ei kritiseeri konkurente ja ei tee maha teiste erakondade kandidaate. Tema kõnnak on rahulik ja liigutused väljaarvestatult täpsed ning usaldust tekitavad. Te ei tutvusta kellelegi oma valimisprogrammi ega hüüa välja ühtegi valimisloosungit. Ta ei avalikusta oma erakondlikku kuuluvust ja meenutab väga suure veenvusega üksikkandidaati. Ilmselt ongi ta üksikkandidaat.
Tahtmatult hakkavad kõik, kes teda kordki näinud on, võrdlema teda teiste kohalike valimiste kandidaatidega. Siis aga märkavad sellised võrdlejad ühte huvitavat asjaolu. Nimelt seda, et keegi ei tea täpselt, miks on seda kangelast üldse valimistest osa võtvaks kandidaadiks peetud.
Hetk peale selle küsimuse peale mõtlemist avastavad inimesed järsku, et see arvamus kangelasest kui valimiste kandidaadist seisneb lootuses, et temas tahetakse näha kandidaati, kes mitte ainult ei osaleks, vaid ka võidaks need valimised. Tegemist on seega ideaalkandidaadiga, keda igaüks tahaks näha oma elukohas kohaliku võimu hoidjana ja rahva huvide eest seisjana.
Selle kandidaadi imidži vastu ei saa Liisa Pakosta tulipunaseks võõbatud mokad ega Signe Riisalo ahastava kangelanna minestuseelne seisund odavast laadavodevillist. Selle kangelase kuvandile jäävad kindlat alla E.-N. Krossi klaasistunud pilguga silmad ja kipras huuled.
Sellele kangelasele ei suuda konkurentsi pakkuda sardeljas europaipoiss Paet isegi siis, kui ta traksidega põlvpüksid ja valge pluusi selga paneks ja põsed veel rohkem prunti ajaks. Süstla-Karmeni flamenko kahvatab selle kangelase ees nagu ka hädise linnapea Eugeni kahvatu kuju. „Moekas mees" V. Svet ei suudaks olla meie kangelase konkurent isegi siis, kui oma linnapeaga samasuguse habeme ülimoekalt taaskord ümber lõikaks.
Uljas eurosaadik tädi Marusja ei saaks enam hõisata, et „Eesti väärib parimat!". Parim on nendel valimistel meie kangelane, kuna ta ei raiska sõnu ja ei tee muid „harjutusi", vaid tuleb ja parandab kõik, mis viltu ja valesti lihtsalt kiiresti ja sõnatult ära. Ta teeb korda kõik katkise ja ei külva absurdseid ning täitumatuid lubadusi tulevikust oma valijatele.
Minu jutt oli pühendatud ideaalsele kandidaadile, keda ilmselgelt olemas ei ole ega saagi olla. Asi on selles, et ma muidugi saan ise ka aru, et sellist kandidaati ja temataolisi kandidaate ei ole kusagilt praegu siin Eestimaal võtta, aga kogu loo mõte seisneb selles, et inimesed mõtleks valima minnes, kes nende poolt eelistatud kandidaatidest erineks minu jutu kangelastest kõige vähem.
Just sellise kandidaadi poolt peaksid inimesed hääletama.
Riina Sikkuti pöörlevad silmamunad või Tanel Kiige vallatud kiharad ei peaks valijaid eksitama, nagu ka Lauri Läänemetsa pöetud kukal või Jürgen Ligi prääksuv kõnemaneer. „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!" Oh, oleks see vaid nii, nagu laulusalm ütleb.
Oleks seegi nii, et „meil lobisemise eest palka ei maksta!" No makstakse ikka küll, ja üsna hästi makstakse. Ammu on aeg, et tuleks keegi mees nagu keskaegse Tallinna linnatimukas ja võtaks välja ning pühiks tolmust puhtaks oma tööriista – suure timukamõõga. Juba ainuüksi sellise timuka ilmumine rahva ette paneks nii mõnegi suli praegusest linnavalitsusest vähemalt Tallinnas elu üle järele mõtlema. Mõtlema ja järeldusi tegema.
Muu siin enam ei aita kui elav eeskuju kunagistest aegadest, kus selline linnaametnik nagu timukas distsiplineeris omaaegseid linnaametnikke ainuüksi oma kohaleilmumisega paremini kui kõik epistlid ja manitsused.
Inimeselt võib ära võtta kõik peale võime mõtelda. Niikaua kuni inimene annab veel inimese mõõdu välja, on tal võimalus mõtelda. Samamoodi on inimesel võõrandamatu vabadus unistada.
Mina soovitan oma looga inimestel kõigepealt unistada ja siis natuke mõelda. Unistada oma ideaalkandidaadist ja seejärel mõelda, kes erineb sellest kandidaadist kõige vähem.
Seejärel tuleb kindlasti osaleda valimistel, minna valimispäeval 19. oktoobril valimisjaoskonda ja valida oma kandidaat kohaliku võimu juurde. Kui valima ei lähe, on kahjuks võimalik, et teie ripakile jäetud hääl pannakse just sellise kandidaadi arvele, keda te mingil juhul võimu juures näha ei taha,
Head valimist kõigile valijatele.