Ärklemisega kaasnevate hulluste asjatundja Michael Young selgitab tausta, miks kriitilisest teooriast on saanud progressistidele kõige loomuliku, inimliku ja ilusa tühistamise aparaat.
Kriitilisest teooriast on saanud igaks otstarbeks sobilik masin, mille toel saab väärastada ja õõnestada kõiki tõeseid väiteid juhul kui need peaksid kuidagi jääma ette vasakäärmuslikele poliitikatele.
Üks otstarbekohasemaid kriitilise teooria mõtestamise viise on selle käsitlemine kõige tarbeks sobiva mõtteaparaadina, mille abil saab mustata igasuguseid pahempoolsete jaoks ebamugavate teadmiste kogumeid elik väidete kooslust. Kui ideoloogiale pühendunud inimesele jäävad faktid jalgu, siis saagu mis saab, peab tema jaoks olema mingisugune lahendus reaalsust kinnitavate tõikade eiramise õigustamiseks.
Niisugune on üritus, mille huve teenib kaasaegne kriitiline teooria. Olemas on tohutul hulgal igasuguseid teemasid, mida kriitilise sotsiaalse õigluse eestvõitlejad/ärklevad pahempoolsed soovivad arendada, kuid pole selleks võimelised, kuna neid teemasid toetavad väited rajanevad eeldustele ja väidetele, mida vastavate valdkondade teadus ning teadlased ei tunnista.
Näiteks on väga keeruline levitada ideed, nagu kommunism oleks kapitalismist parem, kuna pea kogu majandusteooria on jõudnud vastupidisele seisukohale. Samamoodi on keeruline selgitada käsitlust, nagu meeste ja naiste erinevused on tingitud "sotsiaalsest tarindist" (sotsiaalsest konstruktsioonist), mitte bioloogiast, kui kogu bioloogiateaduse valdkond on tublisti üle sajandi arvanud täpselt vastupidist. Mis on põhjus, miks ausad teadlased vasakäärmuslaste poliitikad ära põlgavad.
Kui inimene on kursis marksismi ja postmodernismi ümber keerlevate ideoloogiliste õpetuste kogumiga (mille hulgas on uusmarksism, kriitiline rassiteooria, kriitiline pedagoogika, seksiveidruste (kväär) teooria, post-kolonialism, intersektsionaalne feminism, soouuringud ja veel tohutul hulgal sarnaseid mõttearendusi), siis peaks olema arusaadav, et üks loomuomadus, miks need teooriad on pärinud marksistlikust mõttest, on nägemus, et olgu nende vaadetele vastupidiseid tõendeid kui palju iganes, ei tohi need kõigutada inimeste usku, ega takistada niisuguste nägemuste edendamist.
Kuigi marksism on kõikjal, kus seda iganes on katsetatud, osutunud läbikukkumiseks, pole see ometigi summutanud marksistide viimistletud teooriate koostamise indu, mille toel üritatakse marksismi ühiskonnakäsitlusena rehabiliteerida. Selline päris elus ja maailmas toimuva eiramine viis ajaloolase Arthur Marwicki mõttele: "Isiklikult olen ma alati arvanud, et kui korra näidatakse ära marksistliku teooria väär olemus, siis mõistlik oleks selline mõttekoolkond visata prügikasti, mitte nuputada selle tõestuseks välja järjest keerulisemaid selgitusi."
Kuid marksismi paikapidavust üritatakse jätkuvalt ära tõestada ja mis kehtib marksistide puhul, kehtib samamoodi kõikide vasakäärmuslaste kohta: need inimesed ei lase mitte kunagi tõikadel segada enda ideoloogilisi tõekspidamisi.
Täpselt niisugune, vastu kõiki tõendeid, enda tõekspidamistest kinni pidamine on põhjuseks, miks kriitiline teooria on nii laialt omaks võetud. Kui pahemäärmuslased seisavad silmitsi tohutu teadmiste varamuga, mis osutab, et nende poliitika aluseeldused ja väited on väärad, siis nad otsivad hoopis õigustusi, millele toetumine annaks põhjuse osutatud teabevaramuid eirata. Neile oli vaja mingisugust intellektuaalset aparaati, mille abil saaks seada kahtluse alla sellised teaduse ja majanduse alustõed, mis on jalus nende poliitilistel programmidel. Milleks pakub lahendusi kriitiline teooria.
Kriitiline teooria on 1930-ndatel aastatel Frankfurti koolkonnast alguse saanud erialadevaheline lähenemine ühiskonda käsitlevale filosoofiale, mida esindavad teiste hulgas mõtlejad Max Horkheimer, Theodor Adorno ja Herbert Marcuse. Kriitiline teooria üritab hindava eritelu kaudu muuta ühiskonda, tehes seda analüüsides, kuidas võimukoetised, ideoloogiad ja kultuurinormid tagavad ebavõrdsuse, rõhumise ja võimutsemise põlistamise. Niisugusteks mõttearendusteks kasutatakse marksismi, psühhoanalüüsi ja ühiskonnateaduseid. Erinevalt päris maailma kirjeldavast traditsioonilisest teooriast on kriitilise teooria eesmärgiks peegeldava kriitika kaudu selle "vabastamine" (emantsipeerumine). Kriitilise teooria kaasaegsete rakenduste hulka kuuluvad feminism, postkolonialism ja kultuuriuuringud, mis uurivad muuhulgas teemasid, nagu meedia mõju ja süsteemne rassism.
– Grok
Kaastekstiks, sealhulgas kriitilise teooria poolt sünnitatud Istanbuli konventsiooni teemal puhkenud arutelule, oleks soovitav lugeda ülevaadet Helen Andrewsi naisestumise ja ärklimise seoseid kirjeldavast esseest.
Tõlkis Karol Kallas