Nüüd on see siis käes. Minu laps peab koolis läbima perekonnaõpetuse õppekava, mis edendab sooideoloogiat ja homoseksualismi, kirjutab ettevõtja Rein Jõgi.

See päev, mida ma lootsin mitte kunagi kogeda, on lõpuks kätte jõudnud. Minu tütar, gümnaasiumi lõpuklassi õpilane, rääkis mulle täna, et peab koolis läbima perekonnaõpetuse õppekava, mille sisu on sõna otseses mõttes vastuolus meie perekonna eetilis moraalsete tõekspidamistega ja pere traditsiooniliste väärtushinnangutega.

Ta ei taha kuulata õpetust, mis eitab looduse ja Looja tõde. Mina isana ei taha, et ta peaks valima oma tõekspidamiste ja hinde vahel. Kuid kui "ainet" positiivsele hindele ära ei tee siis… ei tahagi mõelda, mis siis juhtub …

Haridus peaks olema tõe otsimine, mitte maailmavaate pealesurumine. Kui kool hakkab õpetama, et inimese sugu pole enam looduse ja looja poolt tuhandeid aastaid määratletud tõde, vaid muudetav konstruktsioon, siis pole see enam teadmiste jagamine, vaid ideoloogiline sunniviisiline mõjutamine, et mitte öelda lausa represseerimine (vägisi tuleb meelde nõukaaeg).

Isa ja ema, kes me tahame kasvatada oma lapsi tõe ja loomulikkuse järgi, tunneme end üha enam kõrvaletõugatuna, meid käsitletakse pigem "väärõpetuse" levitajatena ja ohuks ühiskonnale (tuleb ju tuttav ette, selle teise ideoloogia ajastust ca 35 ja enam aastat tagasi).

Loodusseadust ei saa tühistada ühegi õppekava ega elsagretškina-kristinakallase määrusega. Mees ja naine on erinevad, mitte vastanditena vaid täiustena. Just nende vaheline liit loob elu, perekonna ja ühiskonna järjepidevuse. Sellist evolutsiooniteooriat ei eksisteeri, kus kahe homoseksualisti "püha" liit pani aluse inimkonnale, ka piiblis pole mainitud kahte Adamat.

Kui see alus hägustub, laguneb kõik muu – väärtused, vastutus ja lõpuks ka inimene ise. Järjest rohkem mulle tundub, et viimase kolme aasta drastilise iibe languse üks põhisüüdlane on just sooideoloogiliste perverssuste juurutamine. Nopime 15 aasta massilise ajupesu vilju, mis on saavutanud oma eesmärgi – noored on segadusse aetud ja laste sündimus on kriitiliselt madal.

Kristlikul-konservatiivsel vanemal on kohustus ja õigus kaitsta oma last õpetuse eest, mis on vastuolus tema südametunnistusega. Riik ei tohi sekkuda hingeellu. Kui lapse usk ja identiteet seatakse küsimärgi alla ametliku programmi kaudu, siis pole see enam haridus – see on usulise ja moraalse neutraalsuse rikkumine. Siit järgneb küsimus: kui seda väärastunud õppeprogrammi kaasa ei tee, kas siis on tulevik rikutud või jääb kool lõpetamata?

Ühiskond võib muutuda, seadused, ideoloogiad ja moevoolud võivad vahetuda, kuid tõde ei muutu. Tõde ei ole ideoloogiliste emissaride otsustada, et täna on nii ja homme naa. Te võite tõde väänata endale meelevaldses suunas aga loodusseadustele teil hammas peale ei hakka, seltsimehed!

Kui kristlane jääb truuks Jumala loodule, siis ei tee ta seda mitte uhkusest olla teistsugune, vaid truudusest Loojale.

Meie ühiskond vajab taas julgust öelda, et kõik, mis on loomulik, pole häbiasi, ja kõik, mis on ideoloogiline, pole üldjuhul kunagi tõde olnudki.

Nüüd on see aeg käes – aeg, mil tõde pannakse proovile klassiruumis. Kui me vaikime, kasvatame põlvkonna, kes ei tunne enam piiri tõe ja meelevaldse arvamuse vahel.

Kui me räägime, siis võib-olla on veel lootust, et meie lapsed õpivad mõtlema mitte ainult kaasaegselt, vaid ka õigesti.

On kaks sugu, on mees ja on naine, nende vaheline liit. Nende vahelisest liidust sündivad lapsed on aga perekond. Nii on ja nii jäägu!